Tulnuk. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ halvast, mis sunnib meid teistele halba tegema, kuid siiski tahaks ta neist halbadest mõjuritest rohkem teada saada, kui ta praegu teab. Teoreetiliselt võttes olevat halb ja hea polaarsed (selle peale noogutaks tüdruk tingimata nõusoleku märgiks pead) ning ilma üheta ei saavat teist haarata, tervikust rääkimatagi. Tervikut haaramata ei tulevat midagi välja maailma ja tema elanike tundmaõppimisest.

      Aga seda olevat vaja tingimata tundma õppida ja muuta. Muuta nii, et seda märkaksid ka teised universumi asukad, need paremad, keda rahvausundid ikka taeva ja jumalustega on sidunud. Meid jälgitakse pidevalt, vaadatakse meie teaduse ja tehnika edusamme, tuntakse neist rõõmu, aga ka muret. Ja alles siis, kui me näitame, et oleme head, usaldusväärsed, armu pälvivad, võtavad nad meiega sidet. „See on suur päev!” kuulutaks noormees ekstaatiliselt.

      „Kas see tõesti võib juhtuda?” päriks tüdruk, kuid tunneks, et ta kuuldusse juba ka ise uskuma hakkab.

      „See tuleb! Ja mitte viimsekspäevaks ei nimetaks ma seda, vaid esimeseks. Ei mitte viha ega kättemaksupäev, mingi jõle armagedon, mida hirmu ja värinaga tuleb oodata – see on headuse jõudude ühinemine suureks triumfikooriks, ammu igatsetud sfääride harmooniaühtsuseks!”

      Ning nüüd istuks noormees oma koduoreli taha ning imelised kirkad ja puhtad helid täidaksid ruumi. Põlvili tahaks tüdruk langeda selle prohveti ees. Ent äkki katkestaks terav dissonants sulnid helid ning sünge ja ähvardav oleks puldi tagant tõusev musitseerija.

      „See päev ei ole veel käes!” hüüataks noormees karmilt. „Enne tuleb veel palju teha. Me peame raiuma ja põletama kuivanud oksad oma viinapuudelt!”

      Ja neiu saaks kuulda, et kaugeltki kõik, mis meie ümber voogab, pole hea ja puhas. Noormees uskuvat ennast üht-teist teadvat ka sellest halvast, mis oma salakavalaid juuri ajab ning inimkonna üksmeelde pragusid tekitab. Me peame võitlema ja ootama, nagu ootas Ristija Johannes!

      „Ristija Johannes!” pomiseks värisev kuulaja. „Kas… kas te ehk äkki ise ka?..” Tema hääl murduks.

      Nüüd noormees naerataks. Naerataks andestavalt ja selgitaks, et tõesti on ta end kunagi selleks pidanud. Või siis vähemalt kellekski üsna lähedast missiooni täitma seatuks.

      „Jah?” usaldaks sõnakese poetada ka tüdruk. See „jah” oleks sedavõrd küsiv ja vastust ootav, et noormees pärast väikest järelemõtlemist siiski otsustaks ainsaks suureks kõrvaks kehastunud neiu uudishimu rahuldada:

      „Vaadake, keegi ei tea, kust ma olen tulnud ja kes on minu vanemad. Ühel talvisel pakasehommikul leiti mind lihtsalt lumehangest.”

      „Hangest?”

      „Just nimelt. Mind leiti lumest mingi väikese lastekodu akna alt.”

      „Küllap teie vanemad, halvad vanemad…” alustaks tütarlaps, kuid noormees, katkestaks tema arutluse, mille lõpp nii ette aimatav oleks. „Vaadake, selle lastekodu akna all oli suur lage lumeväli – pehme, vatjas lumi. Neitsilikult valgelt pehmelt lumelt ei leitud ühtegi inimjälge, kusjuures too suur tabula rasa, kui nii öelda võib (tütarlaps igaks juhuks noogutaks), oli säilitanud isegi mõne linnukese varbajäljed… Ei, ka uut lund polnud paar päeva sadanud. Olnuks ilmvõimatu, et keegi inimolend mind süles sinna viia sai. Küll oli aga minu asendist – ma olin nimelt sügavamale vajunud, kui minu raskus seda eeldada oleks lubanud – võimalik oletada, et mind on lastud lumme kukkuda. Mitte kõrgelt, ei, üsna madalalt, ent siiski kukkuda.”

      „Et te justkui kukkusite taevast?” imestaks tüdruk ja ta unustaks end sedavõrd, et hakkaks närima oma niigi näritud küüsi.

      „Tundub. Ja politseinikud, kes asja uurima kutsuti, leidsid lumes siiski teatud muundumisi: pisut eemal ühe sulanud koha ja väikesi kontsentrilisi ringe, mida võis jätta mingi senitundmatu õhusõiduki järsk peatumine ning lühikene õhus paigalseis… Kõik vihjab sellele, et ma olen, jah, te võite muidugi muiata (tüdruk ei teinud seda hoopiski), et ma olen TULNUK.” Noormees. tõuseks taas, jalutaks akna poole ning suunaks oma pilgu sumedasse öötaevasse, vilkuvate tähtede poole.

      Toas valitseks vaikus. Isegi mikrofoni konsoolil pöörlev prillmaopea peatuks korraks ning imehea kõrv võiks kuulda vaid lindi tasast kerimissuminat.

      „Ja… ja kust te seda teate? Kes teile seda rääkis?”

      Veel viivu vaataks noormees, kes ennast ehk ka Tulnukaks lubaks nimetada, virvendavaid, kutsuvaid tähti ning tema näos oleks soov ja kutse.

      „Muidugi ei räägitud mulle sellest kohe. Ma olin juba kuueteistkümneseks saamas, kui meie lastekodu juhatajat ootamatu insult tabas. Tema üheks viimaseks sooviks oli minu kutsumine oma surivoodi juurde.” Noormees vakataks korraks. „See pilt on mul veel praegugi imeselgesti silme ees. Hea rauk oli upitatud tema kõrgeotsalises, rohkete inkrustatsioonidega voodis, voodis, millest peatselt pidi saama surivoodi, patjade najale istuma. Temast pisut eemal seisis arst, akna lähedal aga tumedas talaaris vaimulik. Tugitoolis istus kasvataja täiskasvanud tütar, pea kätele langetatud. Väike öölamp tundus kuidagi eriti haiglaselt kollane, sest oli koidueelne tund ja kardinate taga hakkas idataevas nõrgalt hahetama. See oli imelik, kuidagi ajatu hetk ja me kõik tundsime, et kohe on miski lõplikult murdumas, et kohe varsti saabub too saatuslik stoppkaader. Muide on norra kunstnikul Edvard Munchil üks väga ja väga lähedase meeleoluga maal, ainult et seal on surijaks noor tütarlaps.” Noormees pühiks laubalt sinna tekkinud tillukesed higipisarad.

      „Siis saatis hea rauk toast välja nii oma tütre kui ka arsti, kes küll algul protesteerida püüdis, ent seejärel siiski kuuletus. Ju taipas temagi, et siin pole eskulaapidel tõesti enam midagi teha. Ainult mustas talaaris vaimulik, kes hoidis vahajate sõrmede vahel püha raamatut, võis jääda.

      „Ma olen sind aastaid jälginud, kallis poiss,” alustas meie kasvatusasutuse hing. Tema hääl oli vaevu kuuldav, sest halvatus oli tabanud poolt tema kehast, mistõttu ka üks suunurk lõdvalt ripnes ja artikuleerimist raskendas. Ent ma kuulsin siiski selgesti kõike, mida ma kuulma pidin. Jah, ma kuulsin seda, mis mind rabas, tummaks lõi, mis kogu mu elu muutis. Kuigi… kuigi ma olin ise oma sisimas millekski selliseks ette valmistatud.” Nooruk tõstaks pilgu ning nagu kõhkleks korraks, et milleks ta küll kõike seda räägib, ent tütarlapse lausa anuv pilk sunniks teda siiski juttu jätkama.

      Ning too saaks kuulda, et siis jutustanudki hea lahkuja noormehele, et ta ei saa rahulikult surra, enne kui on noormehele avaldanud kogu toe. Niisiis leitud noormees – seda teame nüüd juba meiegi – lumehangest. Et ta ei külmetuks, oli ta pistetud miniatuursesse pehmete sulgedega täidetud magamiskotti. See olnud aga omakorda mässitud ühte imelikulõikelisse mustast peenvillasest keepi meenutavasse riietusesemesse, millel oli muide veinpunane vooder. Ka kapuuts olnud tollel mõistatuslikul, rituaalselt mõjuval kehakattel, kapuuts, mida on võimalik niiviisi pähe tõmmata, et katab peaaegu kogu näo. Jah, kuid see polevat olnud veel kõik – ka üks kirjakene leitud sellest kummalisest imikupakendist.

      „Kiri? On see teil alles?”

      „Kahjuks mitte,” vastaks noormees. Nimelt kahetsenud ka rauk, kellel oli peatselt määratud meie hulgast lahkuda ja kelle hing kindlasti õndsuse päris – valge tuvikesena pidi see küll temast lahkuma, kuigi see kujutluspilt on ehk naiivne – , et lapsukesele kaasa antud kiri saanud viimase suure sõja ajal koos paljude teiste tema väärtuslike paberitega tuleroaks. Ent selle sisu võivat ta siiski lühidalt edasi anda. Muidugi oli kirjas palutud poisslapse eest hästi hoolt kanda, pühendada teda teaduste ja muusika saladustesse, tutvustada teda võimalikult kõigega, mis on maa peal head ja halba, et ta sellest rohkem teada saaks kui need, kes on tema nii ootamatul ja riskantselgi viisil maaelanike meelevalda usaldanud. Olgu see poisslaps nagu anum, mille СКАЧАТЬ