Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ «Keelest pole lugu. Vana kirjutas viletsa, aga põneva romaani. Silma sul, sindril, on. Päris imesta kohe! Poleks osanud arvatagi! Aga… sisu!»

      «Mnjaa, sisu…»

      «Just nimelt sisu,» kisendas elatanud literaat ja ajas njanja üles. «Sa tead, mida nõutakse… Ei tea? Ahaa! See’p see on!»

      Ta pilgutas silma ja jõi samal ajal klaasi tühjaks. Seepeale kaisutas ja suudles ta mind, ning karjus:

      «Sinus on midagi ebasümpaatset, usu mind! Mind sa võid uskuda. Aga ma armastan sind. Armastan, olgu või kurat lahti! Ta sinder on kaval, omad salakrutskid küljes! On ju? Eks? Kas panite tähele neljandat peatükki? Mis ta seal temakesele ütleb? See’p see on!..»

      «Esiteks, mis sõnad need on…» tegin ma suu lahti, ärapiinatuna tema familiaarsusest.

      «Kõigepealt suudle mind,» karjus elatanud literaat. «Ei taha? Kohe näha, mis masti sõber sa oled! Ei, vennas, pole sa nii lihtsameelne mees ühti!»

      «Ega ei olegi,» toetas teda teine lahutatud naine.

      «Esiteks…» alustasin ma jälle pahameelega, aga sellest ei tulnud ikka midagi välja.

      «Mis «esiteks»!» karjus elatanud literaat. «Sinus on kõva annus Dostojevskit! Jaa-ah! Noh, hea küll, sina mind ei armasta, andku jumal sulle andeks, mind see ei solva. Aga meie kõik armastame sind puhtast südamest ja soovime sulle head!» Siinkohal näitas ta näpuga kitarristi venna ja teise, mulle tundmatu mehe poole, kellel oli vähkpunane nägu ja kes tulles vabandas oma hilinemist sellega, et ta käinud Tsentralnaja saunas. «Ja ma ütlen sulle suu sisse,» jätkas elatanud literaat, «kuna ma olen harjunud kõigile tõtt näkku ütlema: ära sa, Leontitš, parem minegi seda romaani kuhugi toppima. Tõmbad endale veel sekeldusi kaela, ja meie, sinu sõbrad, peame sinu piinadele mõeldes kannatama. Usu mind! Ma olen mees, kellel on tõsiseid ja kibedaid kogemusi, ma tunnen elu. Olge lahked,» hüüdis ta solvunult ja kutsus käeviipega kõiki tunnistajaks, «näete, millise murdjanäoga ta mind vahib! See on tema tänu hea suhtumise eest! Leontitš!» kriiskas ta nii, et njanja tõusis eesriide taga kirstul istukile. «Mõistad sa! Mõistad sa, et ega sinu romaani kunstiväärtus nii suur ka ei ole… (siinkohal kõlas diivanilt pehme kitarriakord)… et sul tema pärast tasuks Kolgatale minna. Mõistad?»

      «Mm-mõista, mõista, mõista mind!..» hakkas kitarrist meeldiva tenorihäälega laulma.

      «Ja tead, mis ma sulle veel ütlen,» karjus elatanud literaat. «Kui sa mind kohe ei kaisuta, siis tõusen lauast ja lähen minema, lahkun meeldivast seltskonnast, sest et sina mind solvasid!»

      Kirjeldamatut jälestust tundes suudlesin teda kolm korda. Koor laulis samal ajal juba täiel häälel, üle teiste aga helises mahlakas ja mahe tenor:

      «Mm-mõista, mõista mind…»

      Nagu kass hiilisin ma toast välja, kaenlas raske käsikirjapakk.

      Punetavate ja vesiste silmadega njanja oli köögis kraani ääres upakil ja jõi vett.

      Pakkusin talle jumal teab miks rublast raha.

      «Võtaks teid küll,» ütles njanja tigedalt ja tõrjus raha tagasi. «Kell juba nelja peal! Päris põrgupiin!»

      Samas katkestas tuttav hääl kusagilt eemalt koori: «Kus ta’s on? Laskis jalga? Püüdke ta kinni! Näete nüüd, seltsimehed!..»

      Ent vahariidega ülelöödud uks oli mu juba välja lasknud ja ma põgenesin ummisjalu.

      3. PEATÜKK Minu enesetapp

      «Jah, see on hirmus,» ütlesin ma iseendale oma toas, «kõik on hirmus. See salat, ja njanja, ja elatanud literaat, ja unustamatu «mm-mõista», üldse – kogu mu elu.»

      Akna taga oigas sügistuul, lahtitulnud plekktahvel kolises, vihm roomas triipudena mööda klaasi alla. Õhtule njanja ja kitarriga järgnes terve rodu sündmusi, ainult et nii vastikuid, et neist ei taha kirjutadagi. Kõigepealt asusin romaani uurima sellelt seisukohalt, kas ta pääseb trükki või ei pääse. Ja mulle sai selgeks, et ei pääse. Elatanud literaadil oli täiesti õigus – romaani igast reast kisendas see vastu, nagu mulle tundus.

      Kui jõudsin uurimisega lõpule, kulutasin oma viimase raha masinakirja peale – lasksin kaks katkendit ümber kirjutada ja viisin need ühe paksu ajakirja toimetusse. Kahe nädala pärast sain katkendid tagasi. Käsikirja nurgale oli kirjutatud: «Ei sobi.» Lõikasin küünekääridega selle resolutsiooni ära ja viisin needsamad katkendid teise paksu ajakirja toimetusse, kust sain nad kahe nädala pärast täpselt samasuguse märkusega tagasi: «Ei sobi.»

      Siis suri kass ära. Ta ei söönud enam, puges nurka ja aina näugus, kuni ma läksin lausa marru. Nii kestis see kolm päeva, neljandal päeval aga leidsin ta kangena nurgas lebamas.

      Tõin kojamehe käest labida ja matsin kassi meie maja taha tühjale krundile. Ma jäin siia ilma päris üksi, kuid pean tunnistama, et hingepõhjas tegi see mulle rõõmu. Kui suureks tülinaks see õnnetu elajas mulle oli olnud!

      Siis algasid veel vihmasajud, mu selg ja vasaku jala põlv jäid jälle haigeks.

      Aga mitte see polnud kõige hullem, vaid see, et romaan oli vilets. Ja kui ta on vilets, siis on mu elul kriips peal.

      Töötada eluaeg «Aurulaevanduse Teatajas»? Ärge tehke nalja!

      Igal ööl lamasin ma, silmad pärani pilkases pimeduses ja kordasin endamisi: «See on hirmus!» Kui minu käest oleks küsitud: «Mida te mäletate «Aurulaevanduse Teatajas» töötamise ajast?», siis oleksin puhtast südamest vastanud: «Mitte midagi.»

      Mudased kalossid riidenagi all, kellegi märg, hirmus pikkade kõrvadega müts nagis – ja kõik.

      «See on hirmus!» kordasin ma ja kuulasin, kuidas öine vaikus kõrvus kumiseb.

      Unetus andis end tunda umbes kahe nädala pärast.

      Sõitsin trammiga Samotetšnaja-Sadovaja tänavale, kus ühes majas, mille numbri ma muidugi rangelt enese teada jätan, elas üks inimene, kellel oli oma ametiala tõttu õigus relva kanda.

      Missugustel asjaoludel me tuttavaks saime, pole tähtis.

      Minu sisse astudes pikutas mu sõber diivanil. Sel ajal, kui ta köögis priimuse peal teed soojendas, tõmbasin kirjutuslaua vasakpoolse sahtli lahti ja varastasin sealt brauningu, pärast jõin teed ja sõitsin kodu poole.

      Kell oli umbes üheksa õhtul. Jõudsin koju. Kõik oli nii nagu alati. Köögist tuli praetud lambaliha lõhna, koridoris püsis igavene, mulle nii hästi tuttav hämu, sellest kumas tuhmilt läbi laelamp. Astusin oma tuppa. Ülal sähvatas korraks valgus, aga samas mattus tuba pimedusse. Pirn põles läbi.

      «Üks häda teise otsa, ja nii see peab olemagi,» ütlesin ma karedalt.

      Süütasin nurgas põrandal petrooleumiahju. Paberilehele kirjutasin: «Käesolevaga teatan, et brauningu nr. (numbri olen unustanud), see-ja-see tüüp, varastasin Parfjon Ivanovitši käest» (lisasin perekonnanime, maja numbri, tänava, kõik nagu kord ja kohus). Kirjutasin oma allkirja ja heitsin petrooleumiahju äärde maha. Mind haaras surmaõudus. Hirmus on surra. Siis hakkasin ette kujutama meie koridori, lambaliha ja vanaeit Pelagejat, elatanud literaati ja «Aurulaevanduse Teatajat», lõbustasin ennast mõttega, kuidas mu toa uks raginal sisse murtakse jne.

      Surusin СКАЧАТЬ