Tervendage end qigong'i abiga. Suzanne B. Friedman

Чтение книги онлайн.

      PEATÜKK 1

      Demüstifitseeritud qigong

      Kuigi qigong on Hiinas tavaline harjutuste vorm, hakkab see Ameerika Ühendriikides alles levima. Neil päevil võite kogu riigi avalikes parkides näha üha rohkem inimesi qigong’i ja tai chi harjutusi tegemas. Kui mina harjutamist alustasin, oli saada vaid käputäis qigong’i videosid ja tuleb öelda, et nende kvaliteet jättis mõndagi soovida. Nüüd võite lihtsa internetipäringuga kergesti leida sadu kvaliteetseid videoid, DVD-sid ja isegi qigong’i kursusi (vaadake minu veebilehte aadressil www.medicinalqigong.org). See, mis oli kunagi saladuslik vaid meistrite poolt edasiantav harjutuste kogum, on nüüd igaühele kättesaadav, tänapäeval võime kõik qigong’i kasvava populaarsuse hüvesid maitsta.

      Kui olete alustanud regulaarseid qigong’i harjutusi, hakkate kogema harjutamisest tulenevaid hüvesid, kuid kasulik oleks tunda ka tegevuse aluseks olevat teooriat.

      Seetõttu olen esimeses peatükis püüdnud vastata mõnele kõige tavalisemale küsimusele, mis inimestel qigong’i kohta tekivad. Teadmised on jõud ja mida rohkem te qigong’i kohta teate, seda jõulisem on teie praktika.

      Mis on qigong?

      Qi (hääldatakse „tšii“) on keha elujõuenergia, mis vastutab meie vitaalsuse eest. Gong tähendab oskust või tööd. Qigong on seega kehasse elujõuenergia kogumise ja kultiveerimise praktika. (Pange tähele, et qigong’i asemel kirjutatakse vahel chi kung.)

      Qigong koosneb kolmest olulisest aspektist: 1) füüsilised harjutused, 2) mediteerimine ja visualiseerimine, mõlemat loetakse harjutaja „vaimseks taotluseks“, ja 3) hingamisharjutused. Qigong arendati süstemaatiliseks tervendamiskunstiks Hiina võitlevate riikide ajastul (viiendal sajandil eKr kuni Hiina ühendamiseni 221. aastal eKr). 1971. aastal tehtud väljakaevamistel avastati kaart qigong’i harjutustega aastast 168 eKr, mis näitab neljakümmet nelja liikumist ehk harjutust koos kommentaaridega nende ravimõju kohta (Peng 1990). Selle aja arstid, kelleks olid siis šamaanid, kasutasid qigong’i ja õpetasid seda oma patsientidele. Tänapäeval jätkavad Hiina arstid töötamist sama liini erialadega. Kuna qigong’i on praktiseeritud sajandeid, on alles jäänud harjutused, mis töötavad; need, mis ei tööta, on kõrvale jäetud. Seega võime rõõmustada, et qigong on läbinud rohkem kui kaks tuhat aastat kestnud „kliinilised katsetused“!

      Qigong, selle raamatu teema, on traditsioonilise Hiina meditsiini peamisi harusid. Qigong’is on kolm põhilist koolkonda: sõjaline, meditsiiniline ja vaimne. Meditsiiniline qigong on energiaga tegelemine nimelt selleks, et säilitada ja taastada tervist. See sisaldab tehnikaid, mis lõõgastavad ja integreerivad vaimu ja keha ning tugevdavad organite ja kudede talitlust. Enesetervendamine on see, mis annab qigong’i harrastajale suurema kontrolli vananemisprotsessi üle. Qigong’i harrastamist seostatakse parema vereringe, vähenenud stressi, alanenud vererõhu, vähenenud kroonilise valu ja paranenud immuunsüsteemiga (Sancier 1996b).

      Qigong’i harjutused sisaldavad kombinatsiooni õigest asendist, õigest hingamisest ja suunatud taotlusest. Õige asend võimaldab energial vabamalt läbi keha voolata. Õige hingamine rahustab närvisüsteemi ja varustab keharakke ohtramalt kütuseks vajaliku hapnikuga. Suunatud taotlus tähendab mõistuse keskendumist spetsiifilisele ülesandele, näiteks ärevuse rahustamisele või suuremale energiavoolule seedeorganitesse seedimise parandamiseks.

      Kui laialdaselt qigong’i kasutatakse?

      Tuhandeid aastaid on miljonid Hiina inimesed qigong’i harjutustest abi saanud ning kasutanud seda haiguste ravimiseks ja tervise säilitamiseks. Hiina arstid saavad haiglates ja kliinikutes spetsialiseeruda oma patsientide ravimiseks meditsiinilisele qigong’ile kui põhierialale. Ameerika Ühendriikides on populaarsust kasvatamas tai chi, qigong’i sõjakunsti haru.

      Hiina meditsiini koolid Ameerika Ühendriikides nõuavad nüüd oma üliõpilastelt qigong’i harjutuste õppimist, need praegused ja tulevased nõelravijad levitavad seda õpetust. Lisaks tõmbavad uuringud, mis näitavad regulaarsete qigong’i harjutuste mõju, endale ka peavoolu meditsiini tähelepanu (Curiati 2005). Selle tulemusena avastab üha enam ja enam inimesi qigong’i ravivat ja noorendavat toimet, mis erinevalt tai chi’st on spetsiifiliselt enesetervendamisele suunatud. Tänapäeval on qigong USA-s muutumas üheks kõige kiiremini kasvavaks harjutuste süsteemiks, mille tunnistuseks on sajad avalikkusele kättesaadavad qigong’i videod.

      Millised on qigong’i hüved?

      Qigong’i mõju hõlmab haiguste ennetamist ja ravi, stressi leevendamist, suurenenud füüsilist jõudu, paranenud vaimset keskendumist, paranenud seksuaalfunktsiooni ja vaimset rikastumist. Üks peamistest hüvedest on võime aeglustada vananemisprotsessi.

      Mitmesuguste kliiniliste uuringute ülevaade kinnitab, et qigong’il on positiivne mõju järgmistele näitajatele: hüpertensioon (kõrge vererõhk), surevus ja ajurabandus, rakke kahjustavaid vabu radikaale eemaldava superoksiidi dismutaasi (SOD) ehk nn vananemisvastase ensüümi tase, suguhormoonide tase, südame-veresoonkonna talitlus, vähk ja seniilsus (Sancier 1996a).

      Kas qigong’i on teaduslikult uuritud?

      Jah, qigong’i kohta on palju teaduslikke uurimusi. Lisaks eespool toodud teaduslikele leidudele on uurijad näidanud, et qigong’i praktiseerimisel on positiivne mõju vere viskoossusele, luutihedusele, endokriinnäärmete tegevusele, immuuntalitlusele, vereseerumi lipiidisisaldusele (kolesterool), seksuaalfunktsioonile, see vähendab ajurabanduste riski ja leevendab astmat (Sancier ja Holman 2004).

      Qigong’i harjutusi on Hiina haiglates suure eduga rakendatud ning kliinilised katsetused on näidanud qigong’i pika- ja lühiajalise harrastamise tervendavat mõju. Vähemalt kaks uuringut näitavad, et qigong vähendab kroonilist valu ja soodustab eakate patsientide meeleolu tõusu (Myeong et al. 2001, Tsang et al. 2003).

      Kuigi mina ei tee teaduslikke uuringuid, olen isiklikult täheldanud füüsilisi ja emotsionaalseid hüvesid kahekümne- kuni kaheksakümneaastastel patsientidel. On üsna tavaline, et patsiendid räägivad СКАЧАТЬ