Varjud. Artur Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Seepärast liigutas ta vaid huuli. Mispeale vanainimene hakkas oma kuuldeaparaati sättima, arvates vist, et sellega on midagi korrast ära. Nii jõudis Alla sõnagi lausumata väljuda.

      Väljas oli soojem kui vanas kivimajas, mille aknaid katsid rasked eesriided. Ehkki oli alles aprilli keskpaik, õitsesid juba akaatsiad, mis seisid sirges reas kui saksa vahisõdurid ja palistasid tänavat.

      Päike paistis heledalt ja Alla pidi silmi kissitama. Tuleks päikeseprillid osta, mõtles ta, riku muidu veel silmad ära.

      Väike põiktänav, kus tema praegune kodu asus, suundus Kurfürstendamni peale – Berliini peatänavasse.

      Ent seegi suursugune promenaad, kus käsikäes nii moodne kui arhailine arhitektuur, ei meelitanud teda täna.

      Alla astus nimme ühte luksuslikku ärri ja ostis pikemalt mõtlemata endale moodsad, suurte raamide ning varjundiga päikeseprillid. Need sobisid talle suurepäraselt. Sellega oli juba pool toidurahast raisatud. Alla mõtles väikese kahetsusega, et samasuguseid prille oleks Bilka juurest kindlasti poole odavamalt saanud. Kuid mõnikord võis endale ikka lubada ka kallist ärist ostusid teha. Nii lohutas ta ennast. Nüüd aga tuli hästi kokkuhoidlikult sisseoste teha, et kõigi toiduainete jaoks raha piisaks. Enne ostusid tahtis ta veel siin inimmelus jalutada ning tunda end ehtsa eurooplasena. Uued päikeseprillid lisasid taas ka enesekindlust.

      Alla vaatas läbi uute prillide oma peegeldust vaateaknal ja märkas samas mannekeeni seljas helehalli kostüümi, mis oli ussimustrilise nahaga ääristatud. Ta jäi kui lummatud seda vaatama, otsekui oleks ta väike linnuke, kes ei suuda ussi pilgu mõjul enam liikuda. Selline kostüüm kuluks talle marjaks ära ja ta teadis, et see sobiks otse oivaliselt. Kuid ta teadis sedagi, et see riideese on röögatult kallis. Hinda polnud küll näidatud, kuid nii elegantne kostüüm kui ka äri eeldasid seda. Ei, praegu ei tulnud taoline kostüüm kõne allagi. Võib ju olla, et Hansi ostaks selle talle, kui eriti nurru lüüa. Kuid täna tundus see Allalegi alandavana. Jah, Ene jaoks palus ta mehel tihtipeale midagi osta. Siiani ei olnud Hansi keeldunud, ehk küll vahel tundus, et ta oleks ka pakisaatmise osas kokkuhoidlikum olnud.

      Nüüd uuris Alla vaateaknapeeglist oma seljasolevat roheliste träpsudega tänavakostüümi, millega ta aasta tagasi oli kodumaalt siia saabunud. See istus hästi ja pole ka ime, õde Olli oli selle talle saatnud. Olli tegi ju oma ostud ainult kallites ärides. Kuid seda riietust oli Alla juba kaua kandnud ja tema edev naisehing ihkas vaheldust. Vähemalt uue kübara võiks ometi siia juurde osta! Ent täna polnud isegi see võimalik. Alla sättis vaid peegli ees oma rohelist kaabut ja keeras tusaselt vaateaknale selja.

      Ta kõndis veel paar tänavavahet ja järsku paelus tema pilku kasiino kirev reklaam.

      Kui õige prooviks õnne, sähvas julge mõte otse välguna läbi pea. Nooruses, kui Eestiski veel mängida sai, oli tal mitugi korda vedanud ja ta oli kopsaka raha võitnud.

      Ilma pikemalt mõtlemata siseneski Alla kasiinosse.

      Suur ruletilaud, mis ruumi keskel asus, oli päevasel ajal riidega kinni kaetud. Ent seinaäärsete mänguautomaatide juures olid mängurid tegevuses.

      Alla vahetas pool oma kaasas olevast rahast müntideks ja võttis just vabanenud koha sisse. Ta hoidis hinge kinni, kui raha pilusse laskis. Juba esimese korraga veereski hulk münte alla. Algus oli hea. Alla proovis uuesti, mitugi korda. Pärast järjekordseid ponnistusi tuligi uus õnn: münte hakkas krõbinal välja tulema. Alla korjas nad naerusuil pihku ning libistas taskusse.

      Juba kogunes uudistajaid tema selja taha. Alati jäädakse seda vaatama, kellele õnn on naeratanud. Otsekui saaks õnnekütilt õppida mõnd uut ja salajast rahasaamise võtet.

      Alla tuju aina tõusis. Ta teadis, et nüüd enam peatuda ei tohi. Sest sinna, kuhu on kaks korda Fortuuna end näidanud, tuleb ka kolmas kord. Ussinahast äärega kostüüm ei tundunudki enam kättesaamatuna. Ta läheb sinna ärisse veel täna tagasi, niipea kui on suure võidu kätte saanud.

      Alla silmad lausa põlesid, kui ta järjest uusi münte otsekui söödaks avasse surus. Ainult kannatust! kannustas ta end, kohe hakkab raha veerema!

      Ka pealtvaatajad olid põnevil. Siin oli, mida vaadata.

      Varsti aga hakkas võidetud raha vähenema. Ja lõpuks neelas ablas masin kõik, mida algul heldelt pillanud oli.

      Kuid Allal oli ju veel raha, mida sai mängu panna. Praegu lõpetada ei tohi, kinnitas ta enesele. Nii vahetas ta müntideks oma viimasedki margad.

      Õnn tuleb, õnn kordub, keskendus ta hasartselt mängule.

      Kuid automaat neelas näljaselt ta raha ega tahtnud enam midagi välja anda.

      Allale alles jäänud rahast piisas nüüd vaid munade ostmiseks. See tuleks alles hoida – hoiatas üks pool temast. Kuid teine ässitas – ära peatu, kindlasti hakkab raha kohe-kohe avasse krõbisema.

      Õige pea kugistas rahanäljane masin Alla viimasedki mündid.

      „Kurat!” vandus Alla puhtas emakeeles. „Nüüd sõi munad ka veel ära!”

      „Proua!” hüüdis samas hõbehallide juustega härrasmees rõõmsa üllatusega: „Olete eestlane!”

      „Jah,” tunnistas Alla ja kahjutundele vaatamata häbenes nüüd, et oli voorimehe kombel vandunud. Hemingwayl oli õigus, et igas linnas ja sadamas kohtab alati mõnda eestlast.

      „Kaotasin viimasegi penni ja seepärast kukkusingi ahastusest vanduma,” ühmas ta mehe poole vabanduse. Aga kuna ta oli ootamatult ühe eestlasega kokku juhtunud, tekkis lootus temalt abi saada. „Nüüd ei aita miski muu, kui tuleb pandimajja minna!”

      „Tohoh, proua, kas tahate veelgi mängida?!”

      „Ei, mitte iialgi enam!” tõotas Alla, kuid tegi samas väikese möönduse: „Vähemalt niipea küll mitte. Täna jättis fortuuna mu maha. Õudne tunne, et kaotasin kõik oma raha. Ei jäägi muud üle, kui sõrmus pandimajja viia.”

      „Kas asi on tõesti nii traagiline?” küsis kaasmaalane.

      „Hullem, kui te arvata oskate. Ma tahan siit urkast välja minna!”

      „Lähme jalutame väljas, kui teil selle vastu midagi ei ole!” tegi mees ettepaneku ja tutvustas end: „Andres Ullver.”

      „Väga rõõmustav,” Alla ulatas mehele käe, „mina olen Alla Avik-Langelein.”

      Nad väljusid mängupõrgust.

      Ja siin, Berliini peatänaval, rääkis Alla võõrale mehele otse süüdimatult, kuis oli pansionaadi külaliste ja ka oma perekonna toiduaineteks mõeldud raha kergemeelselt mängu pannud. Algul võitnud, sellest innustunud ja lõpuks oli viimse kui penni kaotanud. „Pane või nöör kaela!” ütles Alla, kuid mõtles ise, et kodus tuleb usutav lugu kokku valetada, kuidas üks must mees temalt rahakoti röövis. Ämm vihkas neid mustanahalisi sisserändajaid, kes Berliini tänavaid üle ujutasid. Ja nii saaks osavalt enese pealt süü aafriklaste peale veeretada.

      „Kas isegi oma abikaasale ei saa te sellest rääkida?”

      „Temale ehk saaksin, kuid ämmale küll mitte!”

      „Ma võiks teile selle raha laenata!” tegi lahke kaasmaalane pakkumise.

      „Päriselt! Kui palju?” tahtis Alla täpsust ja tundis end uue tuttavaga kohe koduselt.

СКАЧАТЬ