Ungari kirjandus mitteungarlasele. Ivar Sinimets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ telik a külsők szédítő kéncsivél honnod!

      Mint pusztúl Árpád hajdani nyelve, neme!

      Serkenj fel mély álmodból, és szánd meg hazádnak

      Nyelvét, mely ha kihal, tudd meg, örökre kihalsz.

      /Ärka üles, ungari noorus, su rahvuskeel, ühe kauni rahva tunnusmärk, kadumas on. Haara pihku sulepea, hakka kirjutama, sea sõnu ritta nagu lautoga Apollo – su oma rahva suu järgi. Pole ega saagi olema sellest paremat vahendit, seda kasutavad kõik targemad inglased, prantslased, sakslased, itaallased. Ja kui kaunite luuletustega täituvad päevast päeva lehed! … Kuidas hävib Árpádi iidne keel ja sugu! Ärka üles sügavast unest ja kanna hoolt keele eest, sest kui see sureb, sured igaveseks sinagi./

      Miklós Révai (1750–1807) elu strateegia kujundas usk rahvusliku keele ja kirjanduse arengusse. Rahvusliku kirjandusega tegelemine võimaldas tal eemalduda kirikuringkondadest ilma suuremaid haavu saamata. Miklós Révai sulest pärineb Ungaris teine vältelist värsisüsteemi kasutav köide „Ungari distihhonide esimene raamat” („A magyar alagyáknak elsö könyvek”, 1778). Tema distihhonid koosnevad peamiselt epistlitest, mis on adresseeritud kirjanduslike kalduvustega sõpradele. Ehkki Rájnise-Baróti Szabó-Révai luuletajakolmikust polnud ta võib-olla kõige andekam luuletaja, on tal ikkagi selliseid ridu, mida võib tänapäevalgi naudinguga lugeda, näiteks järgnevat distihhoni:

      Fecske sereg kis agyag fészkét rakogatja csevegve,

      S ház fedelét gólyák már kerepelve ülik.

      /Pääsuarmee sädistades pisikest savipesa rajab, majakatusel juba kurgede nokaklõbin./

      Ungari kirjanduslugu peab teda rohkem teadlasetüübiks. Teadlane ta kahtlemata ka oli: ta õpetas arhitektuuri ja filosoofiat, kirjutas artikleid ning avaldas kommentaaridega ungari keelemälestise „Hauakõne”, toimetas ajalehte ning kirjutas kirjanduslugu. Kõige jäävama väärtusega on ilmselt tema keeleteaduslik tegevus, ta oli Euroopas üks esimesi, kes rõhutas ajaloolise analüüsi ning rahvakeele tundmaõppimise vajadust. Praktilise keelekorralduse küsimustes seostub tema nimega nn jottistade tegevus, tänu kellele tänapäeva ungari keel tunnistab vorme bánja, atyja, adja ja mitte bánnya, attya, adgya. j:y-sõda kestis ka pärast tema surma veel aastakümneid. Ka zs praegusel kujul kasutatava märkimisviisi levimises oli suur osa just Miklós Révail. Miklós Révai on üks nendest luuletajatest, tänu kellele ungari keel on ka tänapäeval selline, nagu ta just on.

      József Rájnisi (1741–1812) emakeel oli saksa keel, ungari keele õppis ta selgeks alles teismelisena. Esimesed ungarikeelsed luuletused kirjutas ta välismaal ja nagu paljud teisedki jesuiitide ordu liikmed tegeles ta pärast Ungarisse tagasitulekut õpetamisega. Omapärased tõekspidamised tekitasid talle elus palju konflikte, näiteks Győris vihastas ta linnakodanikke sellega, et ei reageerinud tervitamisele – teda tundsid paljud ja tal oleks tulnud liiga paljudele tervitustele vastata …

      Sisuliselt kirjutas esimese vältelist värsisüsteemi kasutava luulekogu Ungaris just tema. Luulekogu „Teekond Ungari Helikonile” („Magyar Helikonra vezérlő kalauz”) materjal oli valmis juba 1773. aastal, kuid ilmus alles 1781. aastal.

      Kõik kolm poeeti teadsid, et nad polnud esimesed, kes kasutasid vältelist värsisüsteemi, kuid nad rõhutasid, et just nemad töötasid välja reeglid selle värsisüsteemi kasutamiseks ungari keeles. Luuletajate lähenemisviis oli aga erinev. Dávid Baróti Szabó jaoks vähendas luuletamisrõõm raskusi, mis ületada tuli; Miklós Révai jaoks oli vältelise värsisüsteemi kasutamine pigem ainult üks võimalus ungari kirjanduse jaoks, József Rájnis oli neist kõige põhjalikum ja kõige ühekülgsem. Kokku kirjutas ta viiskümmend luuletust ja ilmselt oli tema muusa pigem luuletusi kirjutava teadlase kui luuletaja muusa. Tema raamatut lehitsedes tekib tunne, et meil on käes pigem värsiõpetuse õpik kui luulekogu. Sellele viitab juba asjaolu, et enne luuletuse pealkirja leiame märkuse, milliste vahenditega järgnev luuletus on kirjutatud.

      Suhteliselt erinevate lähenemisviiside puhul polegi üllatav enam kui kümme aastat kestnud omavaheline vaidlus prosoodiaküsimustes. Praegu võib juba nentida, et teisejärgulised, vaieldavad küsimused (prestiiž, murdeprobleemid) varjasid tihtipeale põhimõtteliste seisukohtade sarnasuse.

      Teine ajastu suurim vaidlusküsimus oli keeleuuendus (Bíró 1994: 119–141). Ferenc Kazinczy (1759–1831) oli esimene kirjanduselu juht Ungaris, keeleuuenduse algataja, maitse- ja stiilirevolutsiooni suunaja. Ta tõlkis palju (üldse ilmus temalt üheksa köidet tõlkeid, sealhulgas Goethe, Shakespeare’i ja Gessneri tõlked), aga kirjutas ka ise klassikalisi oode, anakreontilist luulet, epistleid, didaktilist luulet. 1788. aastal osales ta Kassas esimese ungarikeelse kirjandusajakirja loomisel, 1790. aastal andis välja ajakirja Orpheus (Orpheus oli ka tema vabamüürlasenimi), ta aitas kaasa ka ungari teatri kujunemisele.

      Kirjanikule olid omased klassitsistlikud põhimõtted, tema ideaaliks oli kõrgstiil. Ferenc Kazinczy arvates oli väärtkirjanduse matkimine, klassikaliste eeskujude järgimine kasulikum kui omapärale orienteerumine, areng olevat niiviisi paremini tagatud. Keeleuuenduseks oli ta juba valmis 1805. aastal, kuid tegelikult sai võitlus keeleuuenduse nimel alguse tema luulevormis kirjaga „Luuletaja kiri härra Mihály Vitkovicsile” („Poétai episztola Vitkovics Mihály úrhoz”) ja epigrammiköitega „Okkad ja õied” („Tövisek és virágok”, 1811).

A nagy titok

      Jót s jól! Ebben áll a nagy titok. Ezt ha nem érted,

      Szánts és vess, s hagyjad másnak az áldozatot.

      /Suur saladus

      Head ja hästi! Selles seisneb suur saladus. Kui sa seda ei mõista, siis künna ja külva, ohvritoomine jäta teistele./

      Ferenc Kazinczy lähenes keeleuuendamisele veidi laiemalt kui teised ja hoiatas teisi piirdumast ainult uute sõnade loomisega. Kui teaduskeele puhul piirdus ta üldise mõistetavuse nõudega, siis ilukirjanduslikule keelele esitas ta ka stiili- ja esteetilisi nõudeid. Tema eesmärk oli väljendusrikka ilukirjandusliku keele loomine.

A mi nyelvünk, 1810–1819

      Isteni bája a szép Hellasnak, római nagyság,

      Francia csín és német erő s heve Hesperiának,

      És lengyel lágyság! titeket szép nyelvem irígyel.

      S tí neki semmit nem irigyeltek? Nyelve Homérnak

      S Virgilnek, ha találtok-e mást Európa határin,

      Mely szent lantotokat ily híven zengve követné?

      Dörg ő s nem csikorog; fut, ha kell, mint férfi fut a cél

      Nem tört pályáján: de szaladva, szökelve, sikamva.

      Lángol keble, ajakán mély bánat keble sohajtoz,

      S mint te, olasz s lengyel, hévvel nyögdelli szerelmét. –

      Hull a lánc, közelít az idő, s mi közöttetek állunk.

      /Meie keel

      Ilusa Hellase jumalik võlu, Rooma suurus, prantsuse kelmikus ja saksa tugevus ning hesperiidide tulisus, ja poola pehmus, teid mu ilus keel kadestab. Kas teie ei kadesta midagi? Homerose ja Vergiliuse keel, kas leiate teise keele Euroopas, mis teie püha lautot nii ustavalt helisedes suudaks saata? See kõmiseb ja ei krigise, jookseb, kui on vaja, nagu mees ruttab eesmärgi katkematul rajal, joostes, hüpates, libisedes. Ta rind leegitseb, huultel sügav kurbus ohkab, ja nii nagu sina, itaalia ja poola keel, ta tulist armastust vannub. Ahelad langevad, aeg kätte saabub ja me seisame teie seas./

      Keeleuuendusliikumise lõppakordiks peetakse Ferenc Kazinczy artiklit „Ortodoks ja neologist meil СКАЧАТЬ