Ungari kirjandus mitteungarlasele. Ivar Sinimets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tavasz harmatja reggel ha áztatja

      szépen jól nem nyílt rózsát,

      Mert gyenge harmattul tisztul s ugyan újul,

      kiterjeszti pirosát,

      Celia szinte oly, hogyha szeméből foly

      könyve, mossa orcáját.

      Mint szép liliomszál, ha félbe metszve áll,

      fejét földhöz bocsátja,

      Úgy Celia feje vagyon lefiggesztve,

      mert vagyon nagy bánatja.

      Drágalatos könyve hull, mint gyöngy, görögve,

      vagy mint tavasz harmatja.

VII LUULETUS CELIALE

      Hüüd nukker ööbikul, kui karjus kevadkuul

      ta poja pesast võtab,

      lend rahutu on siis ja laksutelev viis

      ürgahastavalt kostab –

      nii nukrameeli ja kaunilt Celia

      nüüd venna kalmul nutab.

      Kui kumab kevadkoit, õrn kaste roosiõit

      on niisutama helde,

      see õilme puhtaks teeb, mis peagi avaneb,

      leekpunav, säravselge –

      nii Celiagi näib, kui silmavetes käib,

      mis pesevad ta palge.

      Kui kaunil liilial on murdund vars, siis tal

      pilk päiksega ei kohtu –

      nii langetanud pea on Celia, ei tea,

      kust leida leinas lohtu,

      silm poetab pisara, mis kastepiisana

      või pärlina jääb rohtu.

      Tavapärane liigitus on siis puhtalt temaatiline. Sándor Csanda pakutud liigitus (Csanda 1973: 45–83) on mõnevõrra avaram:

      • eepilis-lüürilised värsid (võrreldes teistega on neil selge narratiiv);

      • dramaatilis-lüürilised värsid (õpetlikud lood, kus tegevus on dramaatiline ja õpetlik);

      • võrdlusi lahtimõtestavad värsid (näiteks kingitustele lisatud luuletused, mis kinki nii ja teisiti lahkavad);

      • anuvad, kokkuleppe saavutamist ihkavad värsid (näiteks lepitus Jumalaga);

      Könyörg Istennek, hogy bújdosásában viselle kegyelmesen gondját s terjessze is reá ujobb áldását

      Kegyelmes Isten, kinek kezében

      életemet adtam,

      Viseld gondomot, vezérld utamot,

      mert csak rád maradtam.

      Gyermekségemtűl fogván egyedül

      csak tetőled vártam,

      Mint Atya után fiú kiáltván

      könyörögvén jártam.

      Most is csak benned reménségemet,

      Uram, helyezhettem,

      Magam rád hattam s rád támaszkodtam,

      te alád vetettem.

      Mi hasznod benne, hogyha veszélre

      jutok kétség miatt,

      Kit fiad által hozzád váltottál

      mint fogadott fiat?

      Hallgass meg azért te nagy nevedért

      én könyörgésemben,

      Mutasd meg jódot, sok áldásidot

      az én szerencsémben.

      Az szép harmatot, miként hullatod

      tavasszal virágra,

      Sok jódot Uram, úgy hullasd reám,

      te régi szolgádra.

      Hogy mind holtomig szüvem legyen víg,

      téged magasztalván,

      Mindenek előtt s mindenek fölött

      szent nevedet áldván.

      Ezeket írám az tenger partján

      Oceanum mellett,

      Kilencvenegyet mikor jedzettek

      másfélezer felett.

      /Anudes Jumalat, et see põgeniku eest armuliselt hoolt kannaks ja teda jälle õnnistaks

      Armuline Jumal, kelle kätte ma olen oma elu andnud, kanna mu eest hoolt, juhi mind mu teel, sest mul oled ainult sina.

      Lapseeast peale ainult sinult oodanud olen, nii nagu poeg isa käest, hüüdes su poole, anudes sind.

      Ka praegu jääd mu ainsaks lootuseks sina, mu Jumal, olen andnud end sinu hoolde, olen sinule toetunud, sinu hoolekandele end andnud.

      Mis kasu on Sul sellest, kui saan hukka meeleheitest? Mina, kelle sa oma Poja läbi oled lunastanud nagu oma kasupoja?

      Kuula mind seepärast, sinu nimel, kuula mu anumist, näita oma headust, rohket õnnistust minu õnne läbi.

      Anna mulle mu lootus, oma headust, lase tõusta mu peal, kes sinusse usub, kanna mu eest hoolt.

      Nagu sa kauni kaste kevadel lased langeda lilledele, nii lase osaks saada oma headus minule, Su ammusele teenrile.

      Et kuni surmani oleks mu süda tulvil rõõmu Sind ülistades, õnnistades su nime ennekõike ja üle kõige.

      Need sõnad panin kirja mere kaldal ookeani ääres, siis kui üheksakümmend ühte märgiti pärast pooleteist tuhandet./

      • armastusavaldused-monoloogid;

      • armukonflikte lahkavad luuletused;

      • armastust ja õnne oodina ülistavad värsid;

      • psalmid;

      • hümnilaadsed värsid Jumala ülistamiseks;

      • epigrammid.

      Oma luuletused on Bálint Balassi koondanud kaheks kogumikuks. Neist ühes, nn oma käega kirjutatud raamatus on peamiselt ilmalikud värsid. Vägagi teadlikult komponeeritud luuletsükkel sisaldab 233 luuletust. Teises kogumiks on religioossed värsid. Kuid poleks õige tõmmata selget piiri Bálint Balassi armastusluule ja religioosse luule vahele. Poeedi puhul moodustavad terviku kolm põhiväärtust – Jumal, armastus ja kangelaslikkus. Poeet kasutab ka armastusluules Jumala-värsside fraseoloogiat, kohati kasutab ta Júlia asemel Jumalat või Jumala asemel Júliat, armastusluuletusest saab religioosne värss ja vastupidi. Nii ongi Bálint Balassi luule üks olulisemaid jooni samane suhe Jumala ja armastatud naisega. Armastusluuletusest saab sümbol, mille tähendust pole võimalik ümber jutustada. Esiplaanil on tekst, üksikasjalikult väljatöötatud pilt, lause- ja foneetiline kompositsioon, mis muutub üha lühemaks ning selgepiirilisemaks.

      Bálint Balassi sõnastas luules ka renessansiajastu Ungari poliitilise mõtlemisviisi ühe põhimotiivi – propugnaculum Christianitatis, kui kirjutas oma tuntud hüvastijätulaulus „Hüvastijätt kodumaaga” („Ó én édes hazám, te jó Magyarország”):

      Oh én édes hazám, te jó Magyarország,

      Ki СКАЧАТЬ