Ungari kirjandus mitteungarlasele. Ivar Sinimets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nem leled, hiába,

      se itt, se Fokföldön, se Ázsiába,

      a múltba sem és a gazdag jövőben

      akárki megszülethet már, csak ő nem.

      Többé soha

      nem gyúl ki halvány-furcsa mosolya.

      Szegény a forgandó, tündér szerencse,

      hogy e csodát újólag megteremtse.

      Édes barátaim, olyan ez épen,

      mint az az ember ottan a mesében.

      Az élet egyszer csak őrája gondolt,

      mi meg mesélni kezdtünk róla: „Hol volt…”,

      majd rázuhant a mázsás, szörnyű mennybolt

      s mi ezt meséljük róla sírva: „Nem volt…”

      Úgy fekszik ő, ki küzdve tört a jobbra,

      Mint önmagának dermedt-néma szobra.

      Nem kelti föl se könny, se szó, se vegyszer.

      Hol volt, hol nem volt a világon, egyszer.

      /Näete, mu vennad ja õed, korraga ta suri ning jättis meid omapead. Pettis meid. Me tundsime teda. Ta ei olnud suur ja väljapaistev, ainult ta süda oli meie südametele lähedane. Aga enam teda pole. Ta on nagu muld. Oh, varamu on langenud kokku.

      Võtke tema näitest kõik õppust. Inimene on selline. Ainulaadne eksemplar. Ei elanud teist temasugust ega ela ka praegu, ja nagu puul ei kasva kaht ühesugust lehte, nii ei tule temasarnast ka suures ajas. Vaadake seda pead ning suletud armsaid silmi. Vaadake, siin on ta käsi, mis kivistudes kaob sõnulseletamatusse uttu nagu reliikvia. Ja sellele on jäädvustatud ta ainsa elu igivana harv saladus.

      Ükskõik kes ta ka oli, kuid ta oli valgus ning soojus. Igaüks teadis ning kuulutas: see oli tema. Nagu ta armastas seda või teist toitu, ja sõnu vormisid ta huuled, mille nüüd vaikus on kinni pitseerinud, kuidas me kõrvus kõlas ta hääl nagu vette vajunud kirikute kellad sügaval all, ja kuidas ta alles hiljuti ütles: „Kullake, ma sööksin veidi juustu.” Või jõi veini ning jäi õnnelikult vaatama käes põleva odava sigareti suitsu, ja jooksis, helistas ning punus unistuste värvilist võrku, ta laubal siras märk, et ta on miljonite seas üksainus.

      Sa võid teda otsida, sa ei leia teda, ei siin, Kapimaal ega Aasias, see on asjata. Teda pole minevikus ja ka rikkasse tulevikku võib sündida ükskõik kes, aga tema mitte. Mitte kunagi enam ei puhke enam ta kahvatuveider naeratus. Vaene selleks on pöörduv õnnehaldjas, et taas sellist imet luua.

      Mu kallid sõbrad, see on justkui inimene muinasjutus. Elu mõtleb kord temale ning temast hakatakse rääkima: „Elas kord…” Tema, kes võideldes püüdles parema poole, lamab nüüd nii nagu iseenda kivistunud tumm kuju. Teda ei ärata pisarad, sõnad ega mingid vahendid. Kord ta oli, siis teda enam polnud – maailmas üks kord./

      Kui Dezső Kosztolányi on seostanud vana teksti üldinimliku teemaga, siis Sándor Márai Posilippose emigratsiooniaastail kirjutatud luuletus „Hauakõne” („Halotti beszéd”) aastast 1950 räägib kirjaniku murest ungari keele ja kultuuri väljasuremise pärast.

      Sándor Márai (1900–1989) elu möödus valdavalt emigratsioonis: 20. aastatel Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias, alates 1948. aastast Šveitsis, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Budapesti-aastad – 1920. aastate lõpust 1948. aastani – olid äärmiselt viljakas loomeperiood. Just sellal valmis kirjaniku võib-olla tuntuim teos „Ühe kodanlase pihtimused” („Egy polgár vallomásai”, 1934). Ungari kirjanduse tõenäoliselt olulisim esindaja Läänes lõpetas oma elu enesetapuga. Pärast 1990. aastat on Ungaris ilmunud peaaegu kõik tema teosed, mis tihti on müügitabelite eesotsas. Et Sándor Márai kultus on teataval määral ületanud ungarlaste taluvuse piiri, annavad tunnistust märkused à la „ungari kirjandus siiski ei alga ega lõpe Máraiga”. Teataval määral tuletab see meelde Endre Ady kultust kümmekond aastat pärast kirjaniku surma. Eesti keelde on tõlgitud mõned tema romaanid ning mälestusteraamat „Maa, maa!..” („Föld, föld!..”, 1972; eesti keeles Edvin Hiedeli tõlkes 2006). Vt ka Realismi teine tulemine. Üldinimlik.

      Tegemist on luuletusega, mida kaua aega Ungaris laiem lugejaskond üldse ei tundnud, pärast 1990. aastat on seda aga korduvalt analüüsitud („99 híres magyar vers és értelmezése”, 1995: 455–461; Szepes 1996: 212–216; Pomogáts 1999: 74–82). Praegu võib seda pidada XX sajandi ungari luule ja kultuuri üheks võtmetekstiks. Tüvitekstist on kirjanik kasutanud kahte rida, teist rida modifitseerides (luuletuse algul puudub sellest komponent isa ‘tõesti’, luuletuse lõpul on esialgse variandi vorm asendatud kaasaegse vastega íme). Sándor Márai on jälginud ungari kultuuri, kirjandust, kunsti ning muusikat ja jõudnud tema jaoks ilmselt kaasaegse kultuuri tippude Endre Ady, Béla Bartóki ning József Rippl-Rónaini. Luuletuse tekstis leiame tsitaate nii 17. psalmi tõlkest (A halál gyötrelmei körülvettek engemet) kui ka Mihály Vörösmartylt (vt Romantismiaja kirjandus), ungarlane arvab selles tundvat ära ka viiteid Mihály Babitsi luulele. Ungarlasteni jõudis luuletus selle sündimise ajal eelkõige tänu raadiole Vaba Euroopa, esitajaks oli Sándor Márai ise.

      Látjátok feleim szem’tekkel, mik vagyunk.

      Por és hamu vagyunk.

      Emlékeink szétesnek, mint a régi szövetek.

      Össze tudod még rakni a Margit-szigetet?..

      Már minden csak dirib-darab, szilánk, avitt kacat.

      A halottnak szakálla nőtt, a neved számadat.

      Nyelvünk is foszlik, szakadoz és a drága szavak

      Elporlanak, elszáradnak a szájpadlat alatt.

      A „pillangó”, a „gyöngy”, a „szív” – már nem az, ami volt,

      Amikor a költő még egy család nyelvén dalolt

      És megértették, ahogy a dajkaéneket

      A szunnyadó, nyűgös gyerek álmában érti meg.

      Szívverésünk titkos beszéd, álmunk zsiványoké,

      A gyereknek Toldi-t olvasod és azt feleli: oké.

      A pap már spanyolul morogja koporsónk felett:

      „A halál gyötrelmei körülvettek engemet!..”

      Az ohioi bányában megbicsaklik kezed,

      A csákány koppan és lehull nevedről az ékezet.

      A tyrrheni tenger zúgni kezd s hallod Babits szavát,

      Krúdy hárfája zengi át az ausztrál éjszakát.

      Még szólnak és üzennek ők, mély szellemhangokon,

      A tested is emlékezik, mint a távoli rokon.

      Még felkiáltasz: „Nem lehet, hogy, oly szent akarat…”

      De már tudod! Igen, lehet… És fejted a vasat

      Thüringiában. Posta nincs. Nem mernek írni már.

      Minden katorga jeltelen, halottért sírni kár.

      A konzul gumit rág, zabos, törli pápaszemét,

      Látnivaló, untatja a sok okmány és pecsét. –

      Havi ezret kap és kocsit. A Mistress s a baby

      Fényképe áll az asztalán. Ki volt neki Ady?

      Mi volt egy nép? Mi ezer év? Költészet és zene?

      Arany szava?.. Rippli színe? Bartók vad szelleme?..

      „Az nem lehet, hogy annyi szív…” Maradj nyugodt. Lehet.

      Nagyhatalmak cserélnek majd СКАЧАТЬ