Ristitütar. Jaak Järv

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aeti, lonkas ta ikka. Aga aegapidi wõis küll lonkamine lõppeda.

      Kaldast ülesse saades rääkisiwad Toots ja Mats, mis lugu neil surnutega olla, ja palusiwad munkasid neid matma tulla. Need läksiwad tõrkumata, lugesiwad surnute pääle oma ladina salmisid, piserdasiwad neid oma pühitsetud weega jne. Lõpeks andsiwad nad mõlemile meestele tähed, et nende surnud õige õndsaks, tegewa usu seaduse järele olla maetud ja et nad neid jälle wõida hauda panna. Kui neid selle asja pärast weel peaks tülitada tahetama, siis tulla neil munkade tähte näidata.

      Mehed oliwad rõõmsad. Iseäranis armas oli neile see, et matjad raha ei küsinud. Kohe paniwad nad surnud nende rahupaika tagasi ja hakkasiwad hauda kinni ajama. Seniks läksiwad mungad kiriku juure preestrile ütlema, et nad need ja need surnud olla ära matnud. Wististe ei üteldud sääl neile selle eest hääd sõna, sest mehed haua juures kuulsiwad kiriku poolt kui sajatawaid hääli.

      Kui mungad hobuse juure tagasi tulnud, palus Toots neid ka oma kodu tulla. Tema naene olla sääl raske haige ja igatseda pihtijat. Mungad läksiwad sinnagi hää meelega ja natukese ajaga oli see tee käidud. Tootsi elukoht oli kiriku lähidal.

      Mustad wennad wõtsiwad oma pihtitooli ja kannetawa altari rataste päält maha, wiisiwad sisse ja seadsiwad korralikult üles. Siin oli haige maas ja oigas; weike tütarlaps istus ta ees ja waatas kurwalt ta pääle. Mungad saatsiwad kõik siit wälja, ka lapsukesegi, kes umbes kuue seitsme aastane wõis olla; sest pattude tunnistamist ei tohi keegi muu kuulda kui see, kellele neid tunnistatakse.

      Haigel pidi wististe palju pattusid tunnistada olema, sest umbes tund aega läks ära, enne kui mungad teisi jälle sisse tulla lubasiwad. Hulk paksu paberit oli ülestunnistatud pattusid täis kirjutatud. Munk keeras paberi kokku, pani oma kloostri pitseriga kinni ja ütles Tootsile:

      „Püha neitsi Maarja saab tema eest paluma ja Jumal saab kuulma. Ta on kahetsewa, rusutud südamega oma patud üles tunnistanud ja ma olen temale andeks andmist kuulutanud. Nüüd anname temale ka altari sakramenti. Ta hing on waewatud ja tahab kinnitust. Kurat on tema juures wägew olnud, aga Jumala Ema püha neitsi palwe on wägewam.”

      „Kurat taganegu ära üle üheksa soo, üle üheksa järwe,” ütles Toots.

      Nüüd taheti haigele püha õhtu söömaaega anda; aga ei olnud wõimalik. Ta oli ennast pihtimise all palju wäsitanud ja wist ka äritanud, mispärast siis nüüd tema walu ja nõrkus wäga suureks läks. Ta oigas kangeste ja näitas iseäralikult rahutu olema. Mungad palusiwad ja ohkasiwad, aga ladina keeles. Toots, haige naese mees, palus ja luges oma keeles: „Mina arsti, mina sobi, Jumal appi, Jeesus appi, Maarjate walu wõtma! Arsti käsi, risti wesi, püha ristikene! Awitage, awitage! Kutske kuri kauge-elle, matke haigus aia taha, wiige walu waarikusse. Issa meie, kes sa oled taewas.”

      Haige oigas edasi. Walu ei wähenenud. Toots heitis tema üle sõrmega ristisid ja käskis:

      „Hüüa ikka Jeesukesta, hõika Maarjada aitama!”

      Siis pööris ta munkade poole ja ütles: „Jah, kurja wägi on suur tema juures. Ehk on saksa wiha ka weel selle juures. Kas ta ise ei rääkinud? Mis ta pihtis ka?”

      Kui mungad midagi ei kostnud, hakas ta jälle edasi lugema:

      „Mine ära, hõel, mine ära, kuri! Mine mööda maad metsa sisse, näri haawa, näri haawapuud, wiska wiha wahtra sisse, heida armu, heida armu! Püha Peetrus, Mateus, Markus! Awe2 Maarja, santa Maarja! Jumala ristike ette, Jumla ristike taha. Jumala ristike maast taiwa! Aamen, aamen, aamen.”

      Haige näitas waiksemaks jääma. Meele äritus, mis pihtimisega tõusnud, jäi tagasi. Nüüd ruttasiwad mungad altari sakramendiga. Nad paniwad sakramendi ande segatud olekus altari pääle, õnnistasiwad seda ja andsiwad haigele. Katoliku usu maades ei anta altari sakramendi wiina ja leiba mitte lahus, waid segatult ja nimelt selles mõttes nõnda, et ihu ja weri, mida siin ustakse, ikka ühendatud koos on.

      Haige jäi weel waiksemaks. Tal näitas kergem olema. Tema mees arwas seda ka enese palwe wäest tulnud olema ja luges siis weel ühe lugemise haige pääle. Ühtlasi tahtis ta sellega wagadele wendadele näidata, kui palju palweid tema mõistab ja kui auus ristiinimene ta on. Ta oli ara loomuga mehike, ülemate wastu ikka hää tahtmise ja allaheitliku meelega, selle eest aga ka himukas enese kohta rahulolemist ja kiitust kuulma.

      Haige jäi magama.

      „Aitäh Maarjale! aitäh Jeesukesele!” ütles Toots. „Las ta magab. Kuri on wõidetud. Ta on temast eemale põgenenud. Ei minu lugemised üksi wõinud seda wäärt mõjuda. Olge terwed, kallid wennad, tulemast! Waatage wana hõelust, kudas ta teda waewama hakas, kui teie siia tulite ja üksi sees olite. Nüüd ma näen, kudas ta teile ja pühale ristile wastu sõitleb. Aga ei jaksa. Pidi põgenema.”

      Ta waatas haige pääle: „Kui waikselt ta nüüd magab. Neitsi Maarja ise warjab teda. Küll ta nüüd paremaks saab kui ta magada wõib. Ta on muidu wäga hää inimene, ilus ristiinimene, aga – noh, wagad wennad teawad ise parem. Ruuta ikka pihtis teile. Mis ta pihtis ka oma nooremast ajast, kui ta weel minu naene ei olnud?”

      Mustad wennad waatasiwad tõsiduse ja waikimisega küsija pääle. Sellest tundis Toots, et tema küsimist talle pahaks pannakse. Pihtimine peab igawesti sala olema. Kes õige ristiinimene tohib selle katte warjule waadata tahta. Toots tundis nüüd seda ja ei küsinud enam. Et ta ennast arwas wendasid pahandanud olema, siis hakkas ta uueste usulikuist asjust rääkima, et oma kristlist wäärtust wagadele kloostri-wendadele selgemalt nähtawaks teha. „Ma tean weel palju lugemisi ja palweid mitmesuguste haiguste ja nõiduste wastu,” ütles ta. „Ja Issa meie palwe oli mul juba siis pääs, kui ma kahekümne aastane noormees olin. Meie wallas tean ma weel ühe mehe, kes Issa meiet oskab. See on Waarumatsi Hannus. Aga tagurpidi lugeda ta seda ei oska. Siis loeb ka weel Hannuse naene meie wallas Issa meiet ja minu Ruuta ka. Pihtile ei taha meie walla rahwas ka palju minna. Ma käisin Lihawõtte pühade eesnädalal ja aasta pärast tahan jälle minna. Pihtiks ennast nüüdgi wagadele wendadele, aga ei tea suurt asja weel hinge taga olema. Sügise poole, kui enam teol käimist, siis juhtub enam patu asju ette tulema.”

      „Aga kas teie rahwas Jumala wiha ei karda, kui nad nii wisad on pihtil käima?” küsisiwad mustad kloostriwennad. „Paawst Innocenz kolmas kinnitas juba 1215 aastal, et iga täis kaswanud inimene wande-alla langeb ja meie kirikust wälja heidetakse, kes mitte wähemalt üks kord aastas pihtima ei tule.”

      „Meie rahwas on waene,” kostis Toots, „ja preestrid nõuawad pihtimise eest palju raha. Ka palub meie rahwas oma wanu jumalaid. Nad arwawad, et Risti usu Jumal parem ei ollagi ja enam kedagi ei aidata, kui meie pagana aja jumalad. Aga eqa mina nõnda mõtle.”

      Kloostriwendade palge pääle tõusis põlastus kui kuulsiwad, kudas rahwas Jumala kohta mõtelda ja et pagana jumalate poole palutawat.

      „Ah mis ilusad kõlawad Maarja palwed teie pühas keeles,” rääkis Toots, munkade wastu hää olla püüdes. „Oh kui teie ka mulle neid wõiksite õpetada selles keeles!”

      Teine munk luges:

      „Ave Maria, plena gratia, dominus tecum, benedicte tu in rnulieribus.”

      Toots katsus järele painutada, aga ei läinud. „Ei mu keel kanna,” wabandas ta ja soowis teist palwet ütelda. Munk ütles ka selle.

      „Sancta Maria, dei genitricx, ora pro nobis veccatoribus.”

      Toots kangutas ka selle kallal oma keelt, aga paremat ühtegi.

      „Ütle neid oma keeles,” käskis munk.

      „Terwitatud СКАЧАТЬ