Minu kass Jugoslaavia. Pajtim Statovci

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis moodustasid nii ligitõmbava silueti. Samas märkasin, kui erinevalt ta nüüd mu isale naeratas. Tema naeratus isale oli tagasihoidlik, isegi arglik, samas kui minule mõeldud naeratus oli palju isiklikum. Naeratades minule, langetas ta veidi oma lõuga, nagu poleks ümbritsevast keskustelust sugugi huvitatud. Ta istus diivanil, käed reitele asetatud, ja tema otsmik läikis, küllap ta oli pinges nagu minagi.

      Lahkusin uuesti toast, kuid jäin ukse taha vestlust pealt kuulama.

      „Minu tütart tuleb kohelda teie kodus hästi,“ alustas mu isa.

      „Otse loomulikult,“ sõnas Bajrami isa.

      „Bajram,“ alustas isa ja pööras pilgu Bajramile. „ Ma ei aktsepteeri hasartmänge ega võõraid naisi,“ jätkas ta tõsiselt.

      „Mina ei ole selline mees,“ kinnitas Bajram.

      „Olete ju mu tütart näinud. Sellistele tüdrukutele ei satu iga päev. Lisaks sellele on Emine osavate kätega, usin ja täpne, ta on minu jaoks olnud unistuste täitumine, ja seda saab ta olema ka teie jaoks,“ ütles isa järjest tõsisema tooniga, ja tema sõnad panid mind naeratama.

      „Korralik mees teeb tööd ja naaseb pärast tööd koju naise ja laste juurde. Ja naine hoolitseb kodu eest,“ jätkas isa.

      „Siis oleme ühel meelel,“ ütles Bajrami isa usalduslikult. „Bajram õpib alles, ta õpib Priština ülikoolis. Ta on nägus, nagu näed, kuid lisaks sellele on ta korralik ja tark, ja ühel päeval saab ta tasuvale tööle.“

      „Kinnitan sinule, zotëri, et hoolitsen sinu tütre eest hästi,“ lisas Bajram isa sõnadele.

      „Hästi,“ noogutas isa rahulolevalt. „Sest mina ei karda vanglat ega karda ka surma,“ ütles ta, ja viivuks valitses toas selline vaikus, et teadsin kohe, kui tähendusrikka pilgu oli isa mõlemale suunanud.

      Mõtlesin, et pean temale usin ja kuulekas naine olema. Ema oli ju palju jutustanud, mis põhjustel võis naise tagasi koju saata. Üks oli teed kallates kogemata pumpsutanud, teine oli mehe triiksärgid triikimata jätnud, kolmas oli mehe jalgu peaaegu keevas vees pesnud, sest mees polevat tema vastu austust üles näidanud. Koju saatmine oleks olnud häbistav, rikuks terve suguvõsa maine, ja keegi ei tahaks enam naist, kes on kord juba mehe juurest minema saadetud.

      Siis küsis isa, kas nad lõunat jäävad sööma.

      „Kahjuks ei saa me lõunale jääda,“ ütles Bajrami isa, mille peale asuti end teele seadma.

      Kui olime üksteisega hüvasti jätnud ja ettenähtud järjekorras parema käe ulatanud, esiteks kõige vanemale mehele, siis temast noorematele meestele, seejärel vanimale naisele ja kõige lõpus noorematele naistele, ütles mu isa, et ta ei ole kunagi kohanud nii peent perekonda. Ta kiitis nende kõnemaneeri, oskust oma asju kiiresti korraldada, soovimatust oma varandusega uhkeldada, kuigi neil oleks selleks põhjust, ning kindlat ja tugevat käepigistust.

      „Kas teadsid, et su mehe perekond pakkus end just kõige eest maksma? Nad küsisid isegi, kui palju on pulmade ettevalmistused meile maksma läinud. Tead sa, mida see tähendab?“ küsis ta ja pani mõlemad käed puusa, jälgides terrassilt nende lahkumist.

      „Mida see tähendab, babë?“

      „See tähendab seda, et sina oled maailma kõige õnnelikum tüdruk, Emine,“ vastas ta naeratades ja võttis mul õlast kinni. „Kas teadsid, et Bajram õpib Prištinas Balkani keeli ja kirjandust?“

      Ta ei mõelnud seda küsimusena, sest pärast selle ütlemist hingas ta sügavalt välja. Ta oli hetke tasa, tundes naudingut sellest, mida ta oli just öelnud.

      „Ülikoolis,“ lisas ta ja asetas käe otsmikule, et kaitsta päikese eest silmi.

      Ta näis õnnelik ja naeratas. Selline vaene ja tähtsusetu tüdrukutirts. Õnneks oled sa nii ilus ja osav – ega muidu poleks sind sinna perekonda tahetud, nii ta kindlasti mõtles.

      „Kuulsid sa, Emine? Ülikoolis,“ kordas ta ja raputas uskmatult pead. „Saad igal hommikul tema kõrval ärgata ja iga päeva koos temaga veeta.“

      Selle peale naeratasin minagi.

      Seejärel läks isa tooma kihluse puhul toodud kingitusi ja kutsus meid kõiki elutuppa kokku. Seal oli riideid kõigile: isale olid nad toonud triiksärke ja emale ilusaid pluuse, õdedele-vendadele kingi ja sukki, mulle asetas isa kätte kleidi ja kaks pluusi, pani kaela hõbedase kaelakee ning poetas kihlasõrmuse pihku.

      Torkasin sõrmuse parema käe nimetissõrme, kuhu see täpselt sobis, ja see oli kauneim, mida olin elu jooksul näinud. Sõrmitsesin kaelakeed terve päeva, katsusin sõrmust, võtsin sõrmest ja panin tagasi.

      3

      Suurema osa ajast suhtusin isa äraolekusse ükskõikselt. Arvan, et ta ei õppinudki mind kunagi tundma, nii nagu ei õppinud mina teda tundma. Aega oli liiga vähe ja me libisesime teineteise elust mööda nagu oleksime omavahel pooltuttavad. Kui ta tunneks mind praegu, mõtlen ma, esitleks ta mind oma sõpradele nagu pokaali, ja mina istuksin tema kõrval, tema käsi oleks mu kaela ümber, ja mina, mina naerataksin tema naeratuse väel nii laialt, et näolihastel hakkaks valus.

      Teinekord olen jälle nii vihane, et mõtlen, kas inimene suudabki üldse sellist raevu enda sees kanda. See on kui hullusärki aetud elajas, kes käristab särgi kangast ja purustab selle paelad, loobib kõik raamatud riiulist, lõhub mööblit, paiskab nõud vastu seina ja sunnib end siis jääkülma duši alla minema. Ja siis tuleb seda veel kusagilt juurde ja lõpuks on seda nii palju, et usun end sellesse lämbuvat. See mätsib nii tihkelt, et hambad on purunemas, sest pressin neid nii kõvasti ja kaua kokku; sõrmed surevad, sest käed tõmbuvad rusikasse määratu jõuga, ning toit jääb kurku kinni, sööstes sama teed pidi välja.

      Teinekord ei tundu tema äraolek üldse mitte raske, vaid tunnetan seda kõigest kõhu peal lösutava keeglipalli või liigsest jõudeolekust lõtvunud lihastena.

      Kõige hullem tundub tema äraolek öösiti, kui ma hommikuni und ei saa, sest siis võin tunda nii üüratut kibestumust, mis süütab pea kogu mu keha.

      Mõnikord igatsen teda ja tema häält, teinekord jälle ma isegi ei mäleta, mis nägu ta on. Siis võtan esikusahtlist fotod, mida samas alati vaatamast keeldun. Viskan neile vaid pilgu, sest ma ei tahagi teda näha, ja kui kõigest hoolimata ikka temale mõtlen, tema kohalolekust unistan, siis teen midagi muud, kas lükkan fotod tagasi sahtlisse, jooksen, koristan või loen.

      Siiski õnnestub tal pressida end ridade vahele, lausetesse, kus esineb teatud sõnu, ja tähtedesse, mida leiab nii tema kui ka minu nimest, ja ta tuleb minuga kaasa jooksma ja kiilub mu sammude vahele, ta on juures ka siis, kui kumbki mu jalg ei puuduta maad, ja kui pesen sama klaasi nii kaua, et see mu käte vahel puruneb, ta on seal, haavas, mis verd valamusse sülitab.

      Tavaliselt on tema äraolek vaid nutt. Mõnikord tuleb seda vähe ja silmad ainult niiskuvad, kui meenutan temast midagi tähtsusetut, näiteks seda, kuidas ta tahtis kõik telereklaamid ära vaadata ega nõustunud nende ajaks kanalit vahetama. Teinekord tuleb seda nagu oavarrest. Siis ei või ma korterist välja minna, ehkki üritan kõik teha, et see lõppeks, aga see ei lõpe, sest mina mäletan midagi olulist temast. Nagu seda ööd, kui ta mu tuppa tuli ja rääkis, et on suremas.

      Ta laskus põlvili, võttis mu õlgadest kinni ja palus mul ärgata. Ja ma vaatasin oma isa, kuigi ei näinud ta nägu, sest ta pani selle otsekohe mu rinnale ja võttis tugevamalt mu ümbert kinni, ja СКАЧАТЬ