Siia teid jätan. Jonathan Tropper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning ilmub siis ette teatamata su koju õhtusöögile, kus võib, aga ei pruugi mainida, et oli vangis või Tiibetis või läks äsja lahku mõnest poolkuulsast näitlejannast. Ma ei ole teda üle aasta näinud.

      „Loodan, et ta jõuab,” ütlen. „Ta oleks kohutavalt õnnetu, kui tulemata jääks.”

      „Ja kui jutt juba omadega pekkis väikevendade peale läks, siis kuidas edeneb sinu isiklik Kreeka tragöödia?” Wendy võib olla oma rõhutatud taktituses vaimukas, peaaegu võluv, ent kui teravmeelsuse ja õeluse vahel on kusagil piir, siis pole tema seda eladeski märganud. Tavaliselt suudan teda taluda, kuid viimased paar kuud on mu närvid vermeis ning mu kaitsemüür on murenenud.

      „Ma pean nüüd minema,” ütlen, üritades kõlada nagu mees, kes ei ole parasjagu närvivapustust saamas.

      „Jumal küll, Judd. Ma lihtsalt muretsen.”

      „Olen kindel, et sa seda niimoodi mõtlesid.”

      „Ah, ära muutu passiiv-agressiivseks. Selles osas piisab mulle Barryst.”

      „Kodus näeme.”

      „Olgu siis nii,” ütleb Wendy pahaselt. „Head aega.”

      Ootan, et ta lõpetaks.

      „Kas sa oled veel kuuldel?” küsib ta viimaks.

      „Ei.” Lõpetan kõne ja kujutlen, kuidas ta telefoni käest viskab, vandesõnad lendamas huultelt nagu automaadist.

      KOLMAPÄEV

      TEINE PEATÜKK

      Pakin asju autosse kahetunniseks sõiduks Elmsbrooki, kui Jen oma vahukommikarva linnamaasturi kõnnitee äärde keerab. Ta ronib kiiresti välja, enne kui jõuaksin plehku panna. Ma ei ole teda mõnda aega näinud, tema kõnedele vastanud ega temast mõtlemast lakanud. Ja siin ta nüüd on, nagu alati laitmatult korras oma liibuvates võimlemisriietes, juuksed meekarva, mis on kindlasti kõvasti maksma läinud, suunurgad väikese tüdruku arglikus naeratuses õige pisut kerkinud. Ma tunnen Jeni naeratustest iga viimast, tean, mida need tähendavad ja kuhu viivad.

      Häda on selles, et iga kord, kui ma Jeni näen, meenutab see mulle otsemaid esimest korda, kui ma teda üldse nägin, kui ta sõitis tolle haleda punase jalgrattaga üle ülikooli siseõue, pikad jalad sõtkumas, juuksed selja taga lehvimas ja nägu õhetamas, ning just sellele ei tahaks sa oma peatse eksabikaasaga kohtudes mõelda. Ootel eksabikaasa. Eksabikaasaks valitu. Eneseabiraamatud ja võrgulehed pole välja pakkunud sobivat tiitlit kaasadele, kes elavad puhastustules, mis eksisteerib enne seda, kui kohus on sinu isikliku tragöödia ametlikult kinnitanud. Nagu tavaliselt, tõmbun Jeni nähes otsekohe turri, mitte sellepärast, et ta on ilmselgelt avastanud, et ma elan keldrikorruse näruses üürikorteris, vaid seetõttu, et alates väljakolimisest mõjub tema nägemine mulle, nagu oleks mind tabatud mingilt iseäranis piinlikult hetkelt, mis peaks kuuluma vaid mulle endale – porno vaatamine, käsi püksis, või punase tule taga, näpp ninas, mõnele Air Supply loole kaasalaulmine.

      „Hei,” ütleb Jen.

      Viskan kohvri pagasiruumi. „Hei.”

      Me olime üheksa aastat abielus. Nüüd ütleme „hei” ja väldime teineteise pilku.

      „Ma olen jätnud sulle mitu sõnumit.”

      „Mul on olnud tegemist.”

      „Loomulikult.” Jeni irooniline torge tekitab minus tuttava soovi teda ühekorraga suudelda ja kägistada, kuni ta näost siniseks tõmbuks. Hetkel pole kumbki variant võimalik, seepärast pean rahulduma sellega, et virutan pagasiluugi kinni kõvema mürtsuga kui tingimata vajalik.

      „Me peame rääkima, Judd.”

      „Praegu ei ole hea aeg.”

      Jen jõuab enne mind juhiukse juurde ja nõjatub selle vastu, saates mulle oma kõige meisterlikuma naeratuse, selle, mis, nagu olen talle alati öelnud, paneb mind temasse taas ülepeakaela armuma. Kuid see on temalt valearvestus, sest nüüd meenutab see mulle vaid kõike, millest olen ilma jäänud. „Pole mingit põhjust, miks see ei võiks laheneda sõbralikult,” ütleb ta.

      „Sa kepid minu ülemusega. See on üsna arvestatav põhjus.”

      Jen suleb silmad, kogudes hiiglaslikke kannatlikkusevarusid, mida minuga suhtlemiseks vaja läheb. Mul oli kombeks neid laugusid suudelda, kui me unne suikusime, tunda tema ripsmeid nagu liblikatiibu enda huulte vahel võbelemas, tema kerget hingamist mu lõuga ja kaela kõditamas. „Sul on õigus,” ütleb Jen, püüdes mõjuda nagu keegi, kes püüab oma tüdimust varjata. „Ma olen halb inimene. Ma olin õnnetu ja tegin midagi andestamatut. Ent nii väga kui sa mind oma elu purustamise eest ka ei vihka, ei sobi sulle tegelikult ohvri mängimine.”

      „Kuule, mul läheb kenasti.”

      „Jah. Sul läheb hiilgavalt.”

      Jen silmitseb rõhutatult majalogu, kus ma nüüd tänavast allpool elan. Maja näeb välja, nagu oleks laps selle joonistanud: ruudul kükitav kolmnurk, vildakad kriipsud tellisteks, ühe poolega aken ja eesuks. Mõlemal pool piiravad maja samasugused uberikud, hoopis teine maailm võrreldes väikese ilusa koloniaalstiilis elamuga, mille olime ostnud minu säästude eest ja kus Jen endiselt üüri maksmata elab, magades teise mehega voodis, mis oli varem minu oma.

      Minu majaomanikud on Leed, mõistatuslik keskealine hiinlastest abielupaar, kes elab alalise vaikimise seisundis. Ma ei ole neid kunagi rääkimas kuulnud. Mees tegeleb elutoas nõelraviga, naine pühib kolm korda päevas kõnniteed käsitsi valmistatud õleluuaga, mis näeb välja nagu teatrirekvisiit. Ärkan ja uinun, saatjaks tema toimekas luuakrõbin kõnniteel. Kui see välja arvata, ei tundu nad üldse olemas olevat, ning mõtlen sageli, miks nad üldse immigreerima vaevusid. Kindlasti on Hiinaski kuhjaga pühkimist vajavat tolmu ja pingul närve.

      „Sa ei tulnud nõustaja juurde,” sõnab Jen.

      „Ta ei meeldi mulle. Ta ei ole erapooletu.”

      „Muidugi on ta erapooletu.”

      „Ta on sinu rindade suhtes täiesti erapoolik.”

      „Issand hoia, see on nüüd küll lihtsalt naeruväärne.”

      „Nojah, maitse üle ei vaielda.”

      Ja nii edasi. Võiksin kirja panna ka ülejäänud vestluse, kuid see läheb edasi umbes samamoodi, kaks inimest, kelle armastus on mürgitatud, loobivad teineteist kahetsusegranaatidega.

      „Ma ei saa sinuga rääkida, kui sa niisugune oled,” teatab Jen viimaks ja astub löödult auto juurest eemale.

      „Ma olen alati selline. Säärane ma olengi.”

      Mu isa on surnud! tahaksin talle hüüda. Kuid ma ei tee seda, sest siis puhkeks ta nutma, ja kui ta seda teeb, hakkaksin ka mina arvatavasti nutma ja siis on ta viimaks leidnud viisi, kuidas mulle ligi pääseda ning ma ei lase tal oma müüre kaastunde Trooja hobuse abil lammutada. Ma lähen koju isa matma ja oma perekonda üle elama, ning Jen peaks olema seal koos minuga, kuid ta ei ole enam minu oma. Suundun kaevikutesse üksipäini.

      Jen vangutab kurvalt pead ja näen, kuidas ta alumine huul väriseb, kuidas silmanurka hakkab valguma pisar. Ma ei saa teda puudutada, teda suudelda, teda armastada ega, nagu selgub, temaga isegi rääkida nii, et СКАЧАТЬ