Muusa. Katrin Oja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühtäkki tunduma, et minu Erik ei olnud kunagi olnudki Minu Erik. Et ma ei tundnudki teda ja jumal teab, kuidas ja mille peale ma viimased kolm aastat kulutanud olin.

      Nora, see pisike Nora, kes tundus oskavat alati ja kõigile öelda just kõige õigemaid asju, oli astunud oma väikeste sammudega tema ellu ja leidnud temas kohe nii geniaalsust, mida mina alati imetlesin, kuid mis on kohe ja alati kõigile näha, kui ka haavatavust ja ausust ja terve hulga muid asju, millest mina teadlik ei olnud. Mulle tundus nüüd, et Nora suured, hallid ja läbipaistvad silmad olid just nagu peegel, mis näitas kõigile alati ainult seda, mis neis head on. Ma ise olin seda just tunda saanud. Nora oli täna nagu Perseus ja mina olin nagu Medusa. Ainult selle asemel, et mulle minu enda kivistav pilk tagasi peegeldada, oli Nora mulle näidanud tüdrukut, kellel oli olnud roll Eriku piltide loomise juures, kellel oli hea maitse ja kes oskas asju ilusti sõnastada – selle asemel, et näidata mulle kibestunud ja ärritunud plikat, kes oli liiga enesekeskne, et muretseda millegi muu pärast kui see, kus ta järgmise öö veedab ja kuidas kõige kiiremini leida üles kaardipakk, et oma sajajalgset unenägu dešifreerima hakata.

      Iseenesestmõistetavalt oli Erikul sellise peegli ees mõnus. Iseenesestmõistetavalt tõmbab selline soojus ja headus teda ligi nagu lambikuppel ööliblikat. Minus seda vist ei olnud. Ma ei olnud Erikut vist kunagi mõistmisega inspireerinud. Mulle hakkas nüüd tunduma, et ma ei olnud teda üldse kunagi inspireerinud või kui, siis kaudselt, läbi konflikti. Tahtlikult ei olnud ma kunagi püüdnud teda inspireerida, mulle oli alati tundunud, et see on tema pärusmaa. Et see, kuidas ta oma maagiani jõuab, on tema isiklik asi, minu asi on lihtsalt kõrvalt imetleda. Aga ma tean, et kui me tülitsesime, kui ta loopis asju ja mina loopisin munakividena sõnu, siis ajas ahastus, hirm ja kurbus ta ateljeesse ja siis sündis „Siseheitlus”. See oli geniaalne. Ja see oli minu.

      Hakkasin nüüd aru saama, mida Erik mõtles, kui ta ütles, et minu armastus on nagu tulvavesi, mis kõik endale painutab.

      Huvitav, milline on Nora armastus?

      Krabin lakkas ning lõppes ühe selge ja valju praksatusega. See ei olnud mikromõra. See oli lõhe. Istusin seal, oma lõhenenud peegelpildiga vastakuti, ja püüdsin leida viisi edasi hingata, teades, et mina ja mu armastus oleme isekad, enesekesksed ja hävituslikud.

      Ühtäkki istus Nora mu kõrval, tal oli kaasas uus, külmahigine veinipudel ja ta katsus mind tasakesi õlast.

      „Ka Eriku enda meelest on tema kõige paremad tööd need, mis sulle kõige rohkem meeldivad. Ta arvab, et ma luiskan, kui ma väidan, et „Ilma näota mees” ja „Ilma näota naine” on mu lemmikud. Ta arvab, et ma püüan lihtsalt halastust üles näidata,” ütles ta oma poolnaeratuse saatel.

      Vaatasin tema silmapaari idealiseerivasse peeglisse, lasin endale veel veini valada ja alistunult oma lõhedesse mörti mätsida. Kapp oli tühi ja kast oli täis. Sahtlitest tuli välja ka igatsetud kaardipakk. Norah Jones laulis juba mitmendat ringi ja meil Noraga oli käsil teise veinipudeli tagumine pool. Olin sametises joobes.

      „Oi, kaardid?” ütles Nora, kui ma pakki taskusse pusisin. „Kas sa ennustad?”

      Nii et minu esoteeriliste kalduvuste teemal ei olnud Erik veel jõudnud sõna võtta.

      „Vahel.”

      „Kas sa mulle ennustaksid?”

      „Ma ennustan ainult endale.”

      „Aga palun, palun ennusta mulle ka.” Nora oli ka ilmselgelt purjus. Tema silitav poolnaeratus kiskus ühest küljest aina suureks naeruks.

      Mõtlesin korra järele. „Olgu, aga ainult ühel tingimusel. Kui mulle ei meeldi, mis ma näen, siis ma lükkan paki kokku tagasi ja ei ütle sulle midagi.”

      „Olgu.”

      Segasin kaarte, lasin tal neid segada, tõsta ja tõmmata.

      „Oo, kui õdus olemine teil siin on.” Erik seisis ukselävel ja toetas ennast ühe käega vastu piita. Hoolimata kõigest sellest, hoolimata 20 pisarast, mikromõradest, mind pooleks pilbastanud lõhest, mu puudulikust armastusest, Nora peegelsilmadest ja hingeheadusest tundsin teda nähes ikkagi elektrilööki. Tundsin, et mind on visatud heli- ja õhukindlasse kotti ja kotisuu tihedalt kinni tõmmatud. Ja ma hõljun, hõljun veel viimaseid hetki, enne kui lämbun.

      Samal hetkel ärkas seni vaikselt ja vaguralt tukastanud madu alakõhus valju sisinaga üles ja tõstis pea. Erik, meie Erik. Oma sooja ja lõhnava nahaga ja tihedate kuldsete karvadega käsivartel.

      Jõin suurte sõõmudega paar lonksu veini ja vaatasin Norat. Enne Eriku sisseastumist oli ta käsipõsakil voodil lamasklenud, nüüd istus ta, põlved enda all ja selg sirge, 100 % Eriku poole pööratud. Tema oli Eriku satelliit, nii nagu Erik oli tema satelliit. Õhtusöögi ajal ei olnud ma seda märganud. Nora vaatas Erikut ja naeratas. Erik vaatas Norat ja naeratas. Minus kostis raginat ja Nora hoolega paigaldatud mört kukkus mütsatustega põrandale.

      Hingasin veel paar korda sisse ja välja, kotisuu avanes, ma teadsin, et ma ei lämbu ja ei sure ning madu lasi ennast veenda ja vajus tagasi kerra.

      „Ennustad Norale?” Nüüd vaatas Erik mind. Mulle tundus, et natuke kahtlustavalt ja isegi pisut süüdistavalt.

      „Ma ise pressisin,” ütles Nora.

      „Vaesel tüdrukul on ju õigus teada saada, millesse ta ennast mässinud on,” ütlesin ja näitasin Erikule keelt. Seda oli lihtsam teha, kui ma arvata oskasin.

      Erik vidutas silmi ja sügas lõuga. Ta näis olevat kahtluse ja lõbustatuse kahevahel.

      „Tõesti õdus,” ütles ta uuesti ja istus voodile meie vahele.

      „Noh, lase siis käia, räägi sellele vaesele tüdrukule, millesse ta ennast mässinud on.”

      Toppisin Nora tõmmatud kaardid pakki tagasi, keerasin kogu paki näoga ülespoole, pööritasin silmi ja hakkasin kumiseva häälega manama: „Ma näen, ma näen, oo, ma näen siin ühte meest, kallis laps. Jah, sinu ellu on saabunud üks mees. Ta on suur kunstnik, see mees, jah, on küll. Ja siin, siin ma näen suurt õnne. Suurt õnne ja palju rikkust.”

      Nora hakkas naerma ja päästis mind mu komejandist.

      Erik piilus mind silmanurgast ja nägin, et ta oli üllatunud.

      „Oeh, ma lähen vahetan plaati,” ütles Nora ja libises toast välja.

      Erik võttis mul käest kinni ja vaatas mulle otsa. Teise käega korjas ta mu lahtised juuksesalgud sabaks ja pigistas seda vaikselt.

      „Noh, Maya, mu kallis, kuidas sa elad?”

      „Suurepäraselt.” Vaatasin maha.

      Ta tõmbas mu rusikasse kogutud hobusesaba tasakesi, et ma talle otsa vaataksin.

      „Kuidas Alice’i juures on?”

      „Ma ei tea, ma ei pannud tähele, ma lugesin.”

      Erik turtsatas.

      „Hoolimata sinu prohvetlikest sõnadest ei ole mulle mingeid alternatiivseid lahendusi sülle kukkunud, nii et sõltumata sellest, kuidas Alice’i juures on, on see ainus koht, kus ma saan olla,” ütlesin ma ja see kõlas kiuslikumalt, kui ma oleks lootnud.

      Erik lasi mu juuksed lahti ja tõstis mu käe oma näo juurde.

      „Maya, СКАЧАТЬ