Muusa. Katrin Oja
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Muusa - Katrin Oja страница 17

Название: Muusa

Автор: Katrin Oja

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная драматургия

Серия:

isbn: 9789949272211

isbn:

СКАЧАТЬ panna? Oma läbinägelikkuses ja tundlikkuses, mis lasi tal need neli mulle saadetud portreed teha, oli ta mind pildistades täiesti aimduseta?

      Kehaväline

      Kuulsin, kuidas voodi vaikselt naksus ja kuidas Sebastiani paljad jalad põrandat puudutasid. Ta tuli üle toa ja jäi mu selja taga seisma. Panin silmad kinni, ma ei tahtnud ekraanidelt vastu põrnitsevale iseendale enam otsa vaadata. Seisime pikalt ilma midagi ütlemata, mina, silmad kinni, käed rinnal risti, Sebastian mu selja taga. Tundsin ta kehasoojust ja hingeõhku oma juustes.

      „Kui sa tahad, siis ma kustutan selle ära,” ütles Sebastian viimaks. Ta hääl oli kare nagu inimesel, kes ei ole ammu suud lahti teinud. Mulle meenus, et ta oli siin kolm päeva passinud, mitte midagi söönud ja kes teab, kas joonudki.

      „Ma kavatsesin seda nagunii teha, kuna see on ju vastu tahtmist võetud foto, aga ma ei suutnud sind kuskilt leida ja siis ma … ei raatsinud.”

      Noogutasin. Pimedas toas seljaga oma vestluskaaslase poole seistes pole noogutamine just kõige parem suhtlusviis, aga ta vist nägi. Ta astus ühe väikese sammu minust mööda ja küünitas hiire järele.

      „Las olla,” ütlesin ma vaikselt, „kui sa tahad seda pilti, siis sa ei pea kustutama.”

      Sebastian peatus, pikad sõrmed hiirel ja vaatas mulle üle õla otsa. Ta juuksed olid sassis, nägu nurgeline ja silmad põlesid pisut pööraselt.

      Nagu enne olin palvetanud, et ta surnud ei oleks, palusin nüüd, et ta ei oleks lootusetult hulluks läinud või püüdmatult pilves.

      Tõstsin mõlemad käed üles, peopesad tema poole ja pomisesin: „Kuidas soovid, kuidas soovid, kustuta või ära kustuta.” Millegipärast rääkisin algkooliõpetaja tooniga. Ma ei tea, miks, ta ei tundunud otseselt ärritunud ega ähvardav, aga mingi sügav enesealalhoiuinstinkt sundis mind teda lohutama, lepitama.

      Sebastian lasi hiire lahti ja ajas ennast sirgu, seisime nüüd näoga teineteise poole, endiselt väga lähedal. Tundsin jälle kogu oma kehapikkuses temast õhkuvat soojust. Ta oli väga pikk. Ja väga ilus.

      „Kas sa lähed ära?” Seda küsides muutus ta pilk veel kraadi võrra metsikumaks.

      Tundsin, et hea oleks astuda sammuke tagasi või veel parem kaks, et meie vahel oleks natuke ruumi ja õhku, et meie vahele mahuksid mõtted ja otsused ja mõistus. Hetkel ei mahtunud sinna midagi peale Sebastianist kiirgava soojuse.

      Kehitasin õlgu. Kuidas ma pidin sellele küsimusele vastama? Mida ta õigupoolest küsis – kas ma lähen kohe minema? Ei, kohe ma ei plaaninud minna, ma mõtlesin temaga veel enne ta piltidest rääkida, kuigi võib-olla praegu ei olnud selleks parim aeg. No isegi sel juhul ei läheks ma ilmselt kohe, hea oleks, kui ta soostuks siit toast minuga koos väljuma, siis ma saaksin ta sellele musta peaga tüdrukule üle anda, kes saaks otsida talle süüa ja juua ja ma ei tea, särgi. Või mida ta õieti küsis, ehk hoopis seda, et miks ma juba minema ei hakka? Miks ma seisan siin, mis kõigi märkide järgi tundub olevat tema magamistuba, ja vaatan tema isiklikke asju?

      „Kui sa tahad,” lisasin lamedalt.

      Ta raputas ägedalt pead.

      „No siis ma ei lähe.”

      Ta naeratas. Ma ei olnudki teda vist kunagi varem täisnaeratust naeratamas näinud. Ta silmad ei olnud enam metsikud, vaid lihtsalt kuidagi värvilised, sillerdavad ja õnnelikud. Samal hetkel pöördus ta tagasi arvuti poole ja kustutas paari kiire klõpsuga ekraani täitnud pildi ja kõik selle fragmendid ära.

      „Kui sa ei lähe, siis mul ei ole seda vaja. Ma võin siis lihtsalt kogu aeg sind vaadata.”

      „ …”

      „Ja võib-olla lubad sa üks päev mul uuesti proovida.”

      „Ee …”

      Ta rääkis rahulikult ja muretult nagu inimene, kellel on lõpmatult aega. See, mida ta ütles, kõlas nagu väga pikaajaline plaan. See kõlas umbes nagu „kuni surm meid lahutab”. Vaatasin Sebastiani õnnelikku näkku ja teadsin, et kui ta küsis, kas ma lähen ära, oli ta mõelnud „üleüldse kunagi”. Ja ma olin lubanud jääda. Kui ma seda tõsiselt ei mõelnud, siis oleks nüüd hea hetk midagi öelda.

      Olin vait.

      Kas ma mõtlesin seda tõsiselt? Ma ei saanud alguses õigesti aru, seda muidugi, aga nüüd ma ju saan. Kompasin oma hingeseisundit, nagu kombatakse kedagi, kes on kukkunud. Otsisin märke sellest, et asjad on halvasti.

      Kas põgenemisinstinkt oli käivitunud? Tundus, et mitte.

      Kas mul oli ebamugav? Ei.

      Kas ma arvasin, et mõistlik oleks astuda samm tahapoole või soovitavalt kaks? Enam mitte. Tundsin ennast hästi. Tundsin samasugust rahu ja rõõmu, nagu paistis Sebastiani näost. Tundsin, et ma olen kodus.

      Vaatasin Sebastiani ja ühel hetkel näis mulle, nagu oleks tema ettesirutatud käes paar roosade paeltega valgeid balletikingi. Seisin temast õhkuva soojuse oreoolis nagu ilmutuse saanud ilmalik ja suutsin vaevu hoiduda põlvili langemast.

      „Selles viimases ma kahtlen,” ütlesin ma mõne aja pärast ja võtsin ettevaatlikult tal käest kinni. Ta sõrmed olid soojad, need pigistasid korraks tugevalt minu omi, ent lasid siis kohe lahti. Keegi koputas järsult ja nõudlikult uksele, eeldasin, et seesama väike musta peaga tüdruk, kes mind sisse lasi.

      „Sebastian?” kuulsime läbi ukse ta närvilist häält.

      „Sebastian, kas sa kuuled? Kas kõik on korras? Sebastian, see olen mina, Miri, tee uks lahti palun.”

      Sebastian kõndis kiirelt üle toa ja keeras ukse lahti. Miri seisis sisse hoovavas muusika, valguse ja lõhnade vihus ning vaatas Sebastianile küsivalt otsa. Sebastian vaatas mind.

      „Kas kõik on hästi?” küsis Miri. Sebastian noogutas, ilma et oleks pilku pööranud.

      „Kas ütlen inimestele, et aeg on laiali minna?” Sebastian ei vastanud, ta vaatas endiselt mulle otsa ja nüüd oli tema pilk küsiv. Vaikus venis, Miri vaatas häiritult Sebastiani ja mind ja siis uuesti Sebastiani, kuni näis lõpuks paratamatusega leppivat ja jäi mulle ootusärevalt otsa põrnitsema. Nad mõlemad paistsid eeldavat, et viimasele küsimusele vastan mina.

      Imelikul kombel ei mõelnud ma sellele, et mina ei peaks seda otsust tegema, ega ka mitte sellele, et mul pole aimugi, kas peaks paluma teises toas olevatel inimestel lahkuda, kas neil paluti seda sageli teha ja kas neil on üldse kuhugi minna või äkki nad elavad siin. Ma mõtlesin hoopis selle peale, et kui Sebastian on kolm päeva siin toas veetnud, siis tal oleks vaja juua ja süüa. Ilmselt duši all käia. Ja siis ta tahaks ilmselt oma piltidega tegeleda või kui mitte, siis ehk pildistada või teha midagi, mis iganes see olla võiks, mis teda innustab ja inspireerib. Mõtlesin selle peale, et ma peaksin kiiresti aru saama, mis see võiks olla, mis teda innustab ja inspireerib. Võib-olla Miri teab. Ma peaksin temaga rääkima. Võib-olla siis, kui Sebastian on duši all. Ainuke, millega mu mõistus näis suutvat tegeleda, oli küsimus sellest, kas ja kuidas Sebastian võimalikult kiiresti sellisesse konditsiooni saada, et tal oleks hea olla, et ta tahaks pildistada. Siin oli minu võimalus mitte olla isekas, hävituslik ja enesekeskne. Näha headust haavatavuses ja pääseda murenemisest. Kuskil ajusoppide tagumises nurgas virvendas veel mõte sellest, et kui ma saaksin, siis ma küsiksin talt lähemalt nende portreede kohta, mis ta mulle saatis. Võib-olla uuriksin lähemalt tema nägemust sellest, mis СКАЧАТЬ