Õhk riisiterade vahel. Riho-Bruno Bramanis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vormi kui võimalik. Mina käisin trennides, Melissa harjus jaapanikeelse lasteaiaga ning Kertu harjus ülikooliga. Esimest korda Hiroshima ülikooli minnes oli Wakunaga teinud loomulikult kõik võimaliku ning aidanud omalt poolt kaasa asjade paremale sujumisele. Selle tulemusena läks Kertu ülikooli terve kaaskonnaga: kõige eesotsas sammus tõtakalt Wakunaga võistkonna eest vastutav ülemus, siis lonkisin mina koos Iida-saniga ning lõpuks Kertu ise Melissaga käekõrval. Pärast wakunagalaste ning ülikooliinimeste lõputuna näivat viisakuste ning nimekaartide vahetamist sai Kertu lõpuks ka oma õppejõududele tere öelda. Ilmselt olid Kertu õppejõud, kes olid tavaliselt harjunud tervitama ühe seljakotiga ning natuke kulunud teksades välisüliõpilasi, sellisest seltskonnast üsna pahviks löödud. Niisugune esmamulje jättis neile sedavõrd sügava jälje, et terve järgmise aasta vältel pöördusid õppejõud Kertu poole alati viisaka okusan (proua) tiitliga, samas kui ülejäänud üliõpilasi kutsuti eesnime pidi. Kertu oli üks väga väheseid, kui mitte ainukene abielus ning lapsega naisüliõpilane Hiroshima ülikoolis. Nii mõnegi jaapanlase jaoks oli arusaamatu, miks peaks üks perekonnainimene veel ülikoolis õppima, eriti raske oli seda aga mõista ligi 60-aastastel traditsiooniliste vaadetega õppejõududel. Loomulikult torkas sale põhjamaine linalakk naine silma. Jaapanlaste jaoks kehastas ta oma pikkade jalgade, siniste silmade, valge naha ja blondide juustega eksootilist iluideaali. Juba pikki sajandeid on valge nahk jaapanlannade jaoks kinnisideeks olnud. Kõige kaunimateks peeti neid naisi, kes ei lasknud kunagi päikesel oma jumet rikkuda. Lumivalgeks puuderdatud näolapikestega geišasid tavaliselt tänavapildis enam ei kohta, aga tänapäevalgi, veel rohkem kui kunagi varem, varjavad jaapanlannad ennast päikese eest, peitudes päikesevarjude alla ning kattes käed pikkade varrukate ja jalad pikkade püksisäärtega. Sajandeid tagasi peeti kaunimateks neid naisi, kes olid pärit Jaapani mere põhjapoolsetest mägistest küladest, kus jäiste meretuulte tõttu oli naiste eluviis rohkem tubane ning seetõttu ka jume veetlevalt kahvatu. Jaapani kaubamajades on müügil suur valik isevalgendavaid kreeme, seepe, puudreid ja muid nahahooldusvahendeid. Lisaks valgele jumele oli jaapanlannadel veel üks teine iseäralik komme, nimelt oli 18. sajandil eelkõige aristokraatlike naiste hulgas laialt levinud hammaste mustaks värvimine. Minu jaoks on siiani mõistatuseks, miks seda päriselt tehti. Arvati, et selline hambavärv muudab inimese atraktiivseks ning kaitseb lisaks ka hambaid. Võib-olla tundusid sellise lumivalge naha ja karmiinpunaseks võõbatud huulte kõrval hambad kollased ning pigem eelistati need mustaks värvida. Samas on Jaapanis levinud arusaam, et hammaste paljastamine on loomalik ning võrdväärne loomariigis levinud kihvade irevile ajamisega. Jaapanlannad tõstavad nüüdki käe suu ette nii süües kui ka naeratades.

      Jaapanlannade jaoks olid Kertu jalad kadestamisväärselt pikad. Levinud on niisugune legend: kui võrrelda näiteks 170 cm pikkuse jaapanlanna ning sama pika eurooplanna jalgade pikkust, siis on vahe ligi kümme sentimeetrit eurooplanna kasuks. Jaapanlannadel on jalad geneetiliselt lühemad, sest nende keha on pikem. Kõhuosa on pikem sellepärast, et kõhtu peab mitu meetrit rohkem soolestikku ära mahtuma. Soolestik peab olema aga pikem seetõttu, et jaapanlanna jõuaks ära seedida suure riisihulga, mida Jaapanis nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks süüakse. Kertu ei olnud harjunud end nii pikana tundma ning loobus juba esimese paari nädala jooksul igasugusest kontsade kandmisest. Isegi kontsatuna sai ta bussis sõites kõigile ülevalt alla vaadata – ka jaapani meestele! Samas näisid Kertu käed jällegi jaapanlannade jaoks hiiglaslike labidatena ning nad itsitasid üsna avalikult selliseid käsi oma miniatuursete lapsemõõtu käekestega võrreldes. Kui minu jaoks oli poes riiete ning jalanõude leidmine praktiliselt võimatu, siis Kertu oli üsna õnnega koos, sest nr 38 mahtus parasjagu naiste kingaosakonna kõige suuremate jalavarjude hulka.

      Kõikidest jalavarjudest omandasid sussid minu jaoks Jaapanis aga täiesti uue tähenduse. Oma välisjalanõud tuleb mis tahes asutuse, spordihalli, haigla, (isegi kaubamaja riietuskabiini) sissepääsu juures jalast võtta ning asetada ilusti sirgetesse ridadesse – alles nii korrastatuna on inimene valmis kuhugi sisenema. Jala otsa tuleb panna rohelisest või sinisest plastikust sussikesed, mis olid ilmselgelt valmistatud jaapanlaste jalamõõtu järgides ning tavaliselt ulatus minu nr 46 jala kannaosa umbes 10 cm üle serva. Katsu sa aga ilma sussideta ringi liikuda! Susside osas olid jaapanlased väga pedantsed. Tualettides ootasid punased sussikesed, kuna seal nimelt ei sobinud viibida samade sussikestega, millega sai mujal liigutud. Mina unustasin harjumatuse tõttu nii mõnelgi korral punased sussikesed jalga ning marssisin nendega tähtsal näol ringi. Märkasin seda alles siis, kui jaapanlased järjekordselt nagu vitsaga löödult vait jäid ning mind kahtleval ilmel jõllitasid. Tundsin, kuidas mu nägu muutus sama punaseks nagu needsamad sussikesed. Juhtus ka seda, et ma astusin sussikestega võistkonna bussi ja kui kohalikud korraldajad käte vehkides ning suuri jalanõusid viibutades bussile järele jooksid, teadsid kõik, kelle otsa tuleb vaadata.

      Lasteaiakoha leidmine on Jaapanis peaaegu sama võimatu ettevõtmine nagu Eestiski. Nooruke Iida-san oli välismaa lapsele koha leidmiseks kahe kuu jooksul kümmekond lasteaeda läbi kamminud, kuni lõpuks näkkas üks sobiv koht kohe ülikooli kõrval. Melissa väga sujuvale kohanemisele aitas kaasa leebe ja sõbralik Munema-sensei. Ta proovis iga päev tulutult Melissat lõunauinakule patsutada, kuid Melissa lamas pool aastat uinaku ajal, silmad suured kui tõllarattad, ega julgenud igaks juhuks magama jääda. Iga päev saabus Melissa lasteaiast koju, kaasas kingituseks paar uut jaapanikeelset sõna, mida ta oli lahkelt nõus ka oma isale õpetama.

      Jaapani liiga käsipallimängude korraldus oli maailmatasemel ja väga korrektne. Jaapani kõrgemas liigas oli kaheksa meeskonda, mis kõik kuulusid mõne suurema ettevõtte või korporatsiooni juurde. Meie vastasteks olid Honda, Toyota, Sanyō, Daidō jms meeskonnad. Tänu sellele, et Jaapan on ennast põhjast lõunasse ligi 3000 km pikkuseks venitanud, tuli meil käsipallimängudele lennata. Lendasime sihtkohta alati päev varem ja ööbisime businessman hotellide üheinimese numbrites. Tōkyō hotellidesse saabudes kontrollisin esmalt, mis korrusel minu number asub. Reeglina asus minu tuba kolmekümnenda ja neljakümnenda korruse vahel. Minu esimene mõte oli alati: kui maavärisemine tuleb on kukkumine kõrge …

      Wakunaga tehasel oli kontorid enamikus Jaapani suurimatest linnadest. Pärast välismänge toimusid tihti banketid kõnede ja sööminguga, enamasti austasid selliseid koosviibimisi oma kohalolekuga ka Wakunaga juhatuse liikmed ja töötajad. Kuna hilinemine on Jaapanis täielik tabu, siis kiirustati meeskonda sellistel puhkudel tagant. Oli juhuseid, kus meestel tuli higist leemendavatena valguse kiirusel riidesse panna ilma duši all käimata. Esimest korda sellise väljavaatega kokku põrgates tekitas paljas mõte sellest, et mul tuleb ülikond selga toppida ja lips ette panna ilma duši all käimata, minus õudusvärinaid. Keeldusin resoluutselt ning vaesel Iida-sanil ei jäänud muud üle, kui leida duširuum. Käterätik ümber puusade, tiirutasime koos kohaliku saalivahiga mööda suurt spordikompleksi ja otsisime duširuumi. Nii mõnigi jaapanlane, kes meile koridoris vastu tuli, ei teadnud, kuhu oma silmi peita, põrgates kokku poolpalja valge koljatiga. Lõpuks ragistati lahti üks suur rauduks, mille taga paistis üksik duširuum. Kõik märgid viitasid sellele, et nimetatud ruumis olin mina üle pika aja üks esimesi külastajaid. Pesin siis täie mõnuga ja läksin rahulikult riietuma. Kogu ülejäänud meeskond ootas higisena kella vaadates bussis. Terve meeskond jäi banketile hiljaks. Keegi mulle loomulikult midagi ette ei heitnud, aga meeskonnakaaslaste piredatest nägudest sain aru, et ma ei olnud just suurima kangelasteoga hakkama saanud. Mõistsin, et sellises olukorras tasub järgida meeskonnakaaslaste eeskuju ja pidin oma euroopaliku ego maha suruma. Parem higisena, aga mitte hilja!

      Edaspidi otsustasin jaapanipärasest punktuaalsusest väga püüdlikult kinni hoida. Võistlusreisidel oli tavaline, et mängueelsel õhtul enne ühisele õhtusöögile minekut saadakse kokku all hotelli fuajees kindlaks määratud kellaajal. Nooremad mängijad saabusid alati määratud kokkusaamiskohta umbes pool tundi varem, et viimistleda detailideni õhtusöögile mineku skeem. Vanemad mängijad saabusid umbes viisteist minutit varem ning viimasena jõudsin tavaliselt mina umbes viis minutit enne kokkulepitud aega. Vaatamata sellele, et ma jõudsin kokkusaamiskohta alati viis minutit varem, tundsin end tundi hilinenud koolipoisina. Ühel järjekordsel võistlusreisil olles otsustasin siis võistkonnakaaslaste närvide rahustuseks ning meeleheaks СКАЧАТЬ