Ropp elu. Minu lood. Sten Sang

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ variante, mis neiule meeldida võiksid. Millegipärast osutus väljavalituks banaan – tollal veel eksootiline vili. Nii me kino poole kõmpisime – mõlemal kollane kaun näpu otsas. Ilmselt olin hea valiku teinud, sest kohtingu lõppedes kingiti selle sama poe nurga taga mulle soe suudlus.

      Keskkooli jõudnuna suutsin kõrvuni armuda ning väljavalitu tähelepanu püüdmiseks kinkisin pea igal hommikul roosi. Tundus kuidagi geniaalne need roosid suurte paberlennukite vahele panna. Tagantjärgi tunnistan, et üsna idiootne tegu, kuna tänu sellele sain hüüdnimeks Bin Laden. Neiu klassikaaslastele ei jäänud mu meistriteosed märkamata ning elevust tekkis palju.

      Läbi raskuste sebisin end kaunitariga ühisele peole. See osutus suureks veaks, kuna klubisaalis nägin teda hoopis mingi muu elumehe süles. Pettusin tugevalt, kuid lugu muutus minu üllatuseks hoopis kummaliseks. Nimelt jäin selle elumehega suhtlema ning ta tunnistas mulle, et ei ole neiust huvitatud ning jagas näpunäited noore daami südame võitmiseks. Soovitatud said kommikarbid ja restorani kutsumised. Kahjuks või õnneks sellise suurema ettevõtmise jaoks taskuraha ei jätkunud ning sinnapaika see luhtunud kohting jäigi.

      Kolledži algusaastal viisin ühe toreda neiu randa jalutama. Igati romantiline ja lollikindel plaan, kuid kui miski peab vilt minema, siis nii ka läheb. Kaaslane tegi ettepaneku mööda kivimuuli jalutada. Teadsin, et kardan libedaid kive ja nende vahelt vastuvaatavat merd. Sellest hoolimata otsustasin kangelast mängida ja neiuga romantikat edasi teha. Minu õnnetuseks sattusime muulile just sel hetkel, kui vesi õhtu eel tõusma hakkas. Just nii palju, et muulilt tagasiteel tabas mind kõrgemat sorti paanika ning elegantse kividel astumise asemel laskusin käpukile ja roomasin kaldale tagasi. Neiul oli lõbu laialt ning seda kohtingut jäi meenutama musi, mis põsele saabus.

      Oma praeguse ja loodetavasti pikaaegse armsamaga kohtusime pärast pikka diskussiooni. Leidsime teineteise kontaktid internetist ning tutvuse esimese kuu veetsime virtuaalselt. Et lähenemas olid jõulud, soovisin neid temaga veeta. Neiu keeldus ja tõi põhjuseks perekonna koosviibimise. Ka aastavahetust ei tahtnud ta ühiselt veeta. Oodatud esimene kohtumine aina lükkus edasi ja tundsin kerget tüdimust äraütlemistest. Esitasin kirjasõbrale ultimaatumi – kui me uue aasta esimese nädala jooksul pole kokku saanud, lõpetan suhtlemise.

      Lõpuks kroonis mu ponnistusi edu – sain jaatava vastuse. Õnneks ei olnud ma oma ootusärevuses üksi – sõber toetas ja andis nõu. Otsustasime kohtingu õhtu veeta seltskondlikult sõbra pool. Uurisin küllatulija käest, mida õhtul lauale panna võiksin. Et sain vastuseks juustu ja mõne siidri soovi, võtsin asja uhkelt ette. Valisin kolme sorti udupeeneid hallitusjuuste ning joogiks tavasiidrist viis korda kallima imejoogi.

      Kaaslasega kohale jõudes selgus, et juustu all pidas ta silmas seda kõige tavalisemat ning mu uhkest vaagnast käis ta kaarega mööda. Pärast sõime nädal aega sõbraga neid soolaseid käkerdisi. Ka kallihinnaline siider osutus üsna sarnaseks oma kordades soodsamate kamraadidega. Vaatamata möödapanekutele menüüs, oli neiu siiski liigutatud kingitud roosist ja küünaldega valgustatud hubasest ruumist. Veetsime oma esimese õhtu koos sõbra ja tema kaaslasega seltskonnamänge mängides. Pärast paari tundi harjumist suutsin end nii julgeks mõelda, et proovisin kõrvalistuja käest kinni võtta. Minu suurimaks heameeleks sulgusid tema sõrmed minu omade ümber ja nii on see tänase päevani. Käsikäes kodu poole jalutades joonistasin sõbra auto tagaklaasile meie nimed. Vahele lisasin plussmärgi – ilmselt oli see hea enne, sest see matemaatiline vigur on meid liitnud terve pika sündmusterohke aasta.

      Tülitsemine on suhte proovikivi

      Halb tuju ärgitab kurje sõnu ütlema. Kas on mõistlik need endast välja voolata lasta või pigem tagasi hoida? Olen proovinud mõlemat varianti ja teen väikse ülevaate tulemustest.

      Võimalik, et kuumaverelisuse on tinginud minu Kuud kummardavast tähtkujust. Olen Vähk ja tähemärgile omaselt keevad tunded väga tihti üle. Üldjuhul on oma osa minu tujudemõõnast saanud ka elukaaslane.

      Mäletan üht suuremat jagelemist, kuhu segatud lisaks törts armukadedust naise uue müstilise meessõbra tekkimise pärast.

      Tülitsesime ja vaidlesime kogu õhtu teemal, kas naise ja võõra mehe vahel saab olla suvaline sõprus. Naise sõnul just nii oli, kuid minu hing ei andnud rahu. Kogu öö mõtlesin selle uuele mehele meie suhte vahel. Hommikuks olin end korralikult üles keeranud ja enne tööle sõitmist murdsin naise mobiili pooleks. Kasutasin selleks lauaserva ning teoga püüdsin saavutada seda, et naine enam selle mulle ebameeldiva isikuga suhelda ei saaks. Elukaaslane ei jäänud võlgu ning viskas minugi telefoni kõvasti vastu maad. Et see tema meelehärmiks ei purunenud, lõi ta veel paar korda kannaga ekraanile. Tagantärgi tundub see kõik marunaljakas, aga sel hetkel olid tundede kõvasti üle pea keenud.

      Kogu meie viieaastase kooselu jooksul kaklesime pea igapäevaselt. Imestan siiani, miks üksteist nii palju piinasime ja lahku ei läinud. Huvitav, et üks elu õppetund võib võtta nii pikalt aega. Nojaa, kui inimene õppust võtta ei taha, on vaja teda pikemalt harida. Omapärane on ka see, et järgmises suhtes käitusin jätkuvalt samamoodi. Lasin oma halvad tunded naise peal välja valguda. Pärast muidugi vabandasin, kuid kahju oli juba tehtud.

      Mõningal määral märkasin arengut selles, et osad tülid kolisid internetti. Kui olin vihane, väljendasin end kirjalikult. Kirjutasin lahti, mis mul viga on ja miks ma nii käitun. See vähendas kaklemiste arvu oluliselt. Kirjasõna saab kustutada ja üle mõelda – väljaöeldut aga ei iial.

      Kõige hullemad on need naised, kes suudavad sõna sõnalt mehe öeldut ka kümme aastat hiljem mäletada. Sellise naise lemmikväljendiks on, et mees räägib endale vastu. Kui meeshing julgeb selle kümne aasta jooksul mingit seisukohta muuta, on see automaatselt endale vastu rääkimine. Olen alati tahtnud selle peale öelda, et kas ma ei võigi areneda kuskile poole. Kas pean kogu eluks jääma kunagi öeldud tõekspidamiste juurde?

      Praeguses suhtes olen suutnud pea kõik meie tülid kirjutades lahendada. Tavaliselt eelneb kirjale ka väikene vältimise periood. Halb tunne on sees nii suur ja tean, kui raskeks kujuneb selle tagasihoidmine suheldes. Ühe suurema äraütlemise oleme siiski juba üle elanud. Kogunenud negatiivsus oli sees nii suur, et isegi naise pisarad ei avaldanud oodatud mõju. Olin pahur edasi ning tõmbasin end voodisse risti kägarasse magama. Muidugi oli mul sisimas hea meel, kui hommikul end siiski naise kaisust leidsin. See oli algus meie leppimisele, mis võttis seekord lausa nädalaid aega. Ilmselt oli tüli algpõhjus juba ammu sügaval hõõgunud ja lõpuks lahvatas. Järelkustustööd võtavadki kaua aega. Mõnikord on kahju nii suur, et ehitatust ei saagi enam asja ja on vaja täiesti nullist alustada.

      Jõulurõõmu asemel jõuluõnnetus

      Öeldakse, et endeid tasub märgata ning püüda neid lahti seletada. Meile pildus saatus mitmeid vihjeid, enne kui traagilise sündmusteahela vallandas.

      Tõstsin õhtul oma kodus enne magamaminekut naisele kuuluva korteri võtme lauale. Võtsin plaani ülehomme külla minna ning unustamise vältimiseks panin selle silme alla. Imelikul kombel olin võtmehoidjaks valinud elektri- ja tuleohutuse logoga ripatsi.

      Hiljuti vahetasime tema vana puidust korteriukse uue metalse vastu. Tundsin väga suurt sisemist soovi selle sinna kiiremas korras paigaldamiseks. Nagu hiljem selgus, mängis see meie õnnetus loos väga määravat rolli.

      Vähkresin kogu öö ja vaatasin pidevalt mobiililt kella. Viimati tegin seda veidi enne kahte öösel. Napilt poole tunni pärast hakkasid mu hääletule mobiilile tulema naise kõned. Ta oli end paanikas tagumisse tuppa sulgenud ning ootas päästjaid. Õhku jäi järjest vähemaks, akna link oli varasemast ajast puruks ning seda avada ei saanud. Avamisest poleks sel СКАЧАТЬ