Miks me tahame, et te oleksite rikkad. Donald Trump

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on naeruväärne,” pahandas Kim. „Robert vaid austas inimeste soove, kellest ta hoolib.” Kim paistis nördinud. See oli meile mõlemale hell teema. „Enamik rikkaid tahab oma edu saladusi endale hoida.”

      „Selle poolest oletegi teie ja Mr Trump teistest rikastest erinevad,” naeratas Meredith. „Te olete mõlemad õpetajad ja olete valmis kriitikast hoolimata oma teadmisi jagama.”

      „Mr Trumpi kritiseeritakse samuti õpetamise ja teadmiste jagamise eest?” küsis Kim.

      „Oo jaa. Rohkem, kui te arvatagi oskate,” vastas Meredith. „Paljud arvavad, et ta peab loenguid, kirjutab ja loob haridustooteid, nagu telesari ja lauamäng, kuna tahab endale reklaami või rohkem raha. Ehkki ta tõepoolest teenib raha ja head mainet, on tema peamine ajend inimesi õpetada ja harida. Ta tõesti tahab, et teised rikkad oleksid. Ta on väga mures meie riigi ja meie rahva rahandusliku olukorra pärast. Ta muretseb sellepärast, kui halvasti meie majandust juhitakse ja kuidas see maailma mõjutab. Ta paneb imeks, miks meie koolides ei anta rahandusalast haridust. Seetõttu jagabki ta nii lahkelt oma teadmisi.”

      Äkitselt kõlas koputus uksele. See oli Donaldi isiklik assistent Rhona. Ta ütles: „Mr Trump võtab teid viie minuti pärast vastu ja vabandab viivituse pärast. Talle ei meeldi inimesi ootama panna, aga ta oli telefonikõnega hõivatud.”

      „Pole viga,” ütlesin mina. „Lisaaeg koos Meredithiga tuli kasuks.”

      Kui Rhonda oli läinud, tõusis Meredith püsti ja juhatas meid nõupidamissaalist välja. Ma vaatasin luksuslikus interjööris ringi ja meenutasin kohti, kus mina olen töötanud. „Teate,” ütlesin ma, „Donaldil ja minul oli mõlemal rikas isa, kellelt me õppisime ja kelle heaks me sageli töötasime. Niisiis olime mitmel viisil mõlemad noortena õpipoisid.”

      „Ehk on teil siis ühine see, et te tõesti oletegi õpetajad ja teist võivad saada maailmale mentorid,” arvas Meredith, kui me nõupidamisruumist välja ja üle koridori Donald Trumpi kabineti poole suundusime.

      Mõtteviiside kohtumine

      „Tere tulemast,” ütles Donald Trump kirjutuslaua tagant tõustes. „Vabandan, et te ootama pidite.”

      „Pole midagi,” vastasin mina kabinetis ringi vaadates ning märkasin kõiki neid karikaid ja tänuplaate ja kingitusi kogu maailmast. Kirjutuslaua kõrval oli raadiotehnika, mida ta iganädalase raadiosaate jaoks kasutab. See kõik oli väga muljetavaldav.

      Pärast tavaliste viisakusavalduste vahetamist jõudsime põhjuseni, miks me üldse kokku saime. „Millest meie raamat siis peaks olema?” küsis Donald.

      „Usun, et meil kõigil on sama küsimus tekkinud,” kostsin mina. „Kuna meie kinnisvaratehingute ja finantsaruande numbrite vahe on tohutu, ei usu ma, et me kokku sobime, mis rahasse puutub. Teie olete lõppude lõpuks miljardär ja mina kõigest miljonär.”

      Donald turtsus naerda. „Ärge kunagi alahinnake miljonäriks olemist. Miljardid inimesed tahaksid rahaliselt teiega kohad vahetada.”

      „Ma saan sellest aru, aga miljonite ja miljardite vahel on selge erinevus. Lõppude lõpuks on tänapäeval miljonäre, kes on tegelikult rahatud.”

      „Mida te täpselt silmas peate?” päris Donald.

      „Noh, me kõik teame inimesi, kelle maja väärtus on suurenenud, aga sissetulek mitte. Näiteks on mul Hawaiilt pärit klassivend, kes päris pärast vanemate surma nende maja. Kuna kinnisvarahinnad on taevasse tõusnud ja majal pole võlgu, on ta netoväärtuse järgi võttes miljonär, kuid tema ja tema naine on ikkagi rahalistes raskustes, sest teenivad alla 90 000 dollari aastas. Neil on kolm last koolis ja nad murravad pead, kuidas neile ülikooliharidust võimaldada.”

      „Nii et nad on varade poolest rikkad, aga raha poolest vaesed,” nentis Donald.

      „Jah. Paberil on nad miljonärid, aga tegelikkuses vägagi keskklassi liikmed. Kui üks neist või nende lastest peaks haigestuma, võivad nad kergesti vaesusse sattuda.”

      „Seda juhtub tõesti paljudega, eriti pärast seda, kui nad pensionile jäävad ja töötamise lõpetavad. Nad peavad kõik maha müüma, kui haigeks jäävad, et vee peal püsida,” lisas Donald mornilt.

      „Ja see probleem kasvab veelgi, kui beebibuumi põlvkond mõne aasta pärast pensionile jääb.”

      „Jah, ma tean,” ütles Donald. „Rohkemgi kui sotsiaalkindlustus, on ravikindlustus suurim meie riigil lasuv võlg. Ma ei tea, kuidas me jaksame maksta 75 miljoni pensionäri, nende tervishoiu, ravimite ja hoolduse eest, kui nad päris vanaks saavad. Ma muretsen oma laste põlvkonna pärast ja sellepärast, kuidas nad jaksavad kinni maksta meie põlvkonna sõltuvuse valitsusest.”

      „Võib-olla peaksimegi sellest kirjutama,” pakkusin mina.

      „Nojah, ma juba kirjutasin sellest raamatus „The America We Deserve” („Ameerika, mida väärime”). Ehkki sellel ei olnud nii palju lugejaid, kui ma oleksin soovinud, arvan ma, et see on minu parim raamat, sest see on meie ees seisvatest probleemidest, mitte lihtsalt rikastumisest. Aga seda ei müüdud kaugeltki nii palju kui minu teisi raamatuid.”

      „Mul oli ka üks selline,” ütlesin mina. „Rich Dad’s Prophecy” („Rikka isa ennustus”), mis ilmus 2002. aastal. See rääkis börsikrahhist, mis tekib beebibuumi põlvkonna pensionilejäämisel, ja meie 401(k) pensioniplaanide puudujääkidest. Raamat käsitleb ka seda, kuidas paljud töötajad lähitulevikus oma pensioni kaotavad.”

      „Ja selle müük ei läinud ka hästi?” küsis Donald.

      „Ei. Nagu teie raamatu puhul, ütlesid paljud, et see on minu parim raamat, aga siiski ei läinud see nii hästi müügiks. Aga veel halvem oli see, et Wall Streeti väljaanded ei uskunud minu prognoose.”

      „Mis siis juhtus?” küsis Donald.

      „See viis mind mõneks ajaks endast välja ja tekitas nördimust. Siis, vaid paar kuud tagasi, ilmusid nii New York Times Magazine’is kui ka Time’is kaanelood, mis ütlesid peaaegu sama, mida mina 2002. aastal.”

      „Ja mida nemad ütlesid?” küsis Donald.

      Kuna mul olid mõlemad väljaanded PBSi saate jaoks kaasas, võtsin need kohvrist välja. „See on 2005. aasta 31. oktoobri Time. Kaaneloo pealkiri on „Suur pensionirööv”. Alapealkiri on „Miljoneid ameeriklasi, kes arvavad, et saavad pensionile jäädes hüvitisi, ootab ebameeldiv üllatus. Kuidas korporatsioonid Kongressi abiga inimeste taskuid tühjendavad”.”

      „Jah! Ma lugesin seda,” ütles Donald. „Ma mäletan seda osa, kuidas korporatsioonid Kongressi abiga inimesi paljaks varastavad. Artiklis väideti, et rikkad varastavad töötajatelt valitsuse abiga seaduslikul teel.”

      „Nii sain ka mina sellest aru,” ütlesin.

      „Ja mida New York Times Magazine ütles?” küsis Donald.

      Võtsin teise väljaande kätte ja ütlesin: „Noh, 30. oktoobril 2005. aastal ilmunud kaaneloo pealkiri kõlab nii: „Teatame kahetsusega, et teil pole enam pensioni”. Alapealkiri on „Ameerika järgmine rahanduslik häving”.”

      Donald noogutas. „Me oleme teiega samade asjade pärast südant valutanud.”

      „Paistab küll. Sellepärast ma õpetan, kirjutan ja loon lauamänge. Asi pole rahas, ehkki teenin СКАЧАТЬ