Mõistus miinus tunded. Jacqueline Bedford

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma vaikse nuuksumise. Ei aja ju sellises seisundis inimest ometi tänavale!

      Mõne minuti pärast istus Caroline vanal, päevi näinud diivanil ja hoidis käes tassi kuuma kohviga.

      “Ma ei teadnud, mitu tükki suhkrut teile panna, igaks juhuks panin kaks,” teatas Ted.

      Caroline pööras oma nutetud näo tema poole.

      “Just nii palju oleksin isegi pannud. Tänan teid. Olete väga lahke.”

      Natuke aega vaikiti. Töökoja omanik tundis, et peab nüüd midagi rahustavat ütlema, kuid ei suutnud välja mõelda, mida nimelt. Vaikuse katkestas Caroline.

      “Kas ma tohin teilt midagi küsida?” Kui mees noogutas, jätkas: “Mis teie arvate, kas ma olen sinisukk?”

      Mister Mitchell heitis naisele pika pilgu. Välimus – veidi üle kolmekümne, kostüüm ostetud kallist kauplusest, ei saaks öelda, et see talle just eriti sobib, soeng on samuti igavavõitu…

      “Noh… Ma ei ütleks nii kategooriliselt,” alustas ta hoolikalt sõnu valides. “Pealegi, ainult välimuse põhjal ei saa teha selliseid järeldusi ja ma ei tunne teid nii palju, et selle üle otsustada.”

      Caroline ohkas.

      “Mulle on kõik selge. Te räägite niiviisi sellepärast, et mind mitte solvata. Tegelikult on kõik niigi arusaadav – ma olen sinisukk ja see on esimesest pilgust näha.”

      Ted silmitses naist tähelepanelikult, kartes, et too puhkeb uuesti nutma, kuid tundus, et ta oli suutnud end siiski kokku võtta. Jätnud tassi pooleldi joodud kohviga lauale, tõmbas klient käekotist välja peegli.

      “Mul on piinlik, et teile niiviisi tüli tegin,” lausus ta oma peegelpilti silmitsedes. “Juba lähen. Kuidas te ütlesite, auto järele võib tulla homme, pärast keskpäeva?”

      “Jah, kõik saab korda,” vastas mees ja tegi ootamatult ettepaneku: “Teate mis, ma võin viia teid sinna, kuhu teil on vaja minna.”

      Ta tundis äkki vastutust selle naise pärast. Paljugi, mis talle veel tee peal võib pähe tulla! Aga nii on vähemalt tema süda rahul, et naine on viperusteta koju jõudnud.

      “Oh ei, see oleks juba liig. Olen niigi teie headust kuritarvitanud.”

      Caroline tõusis diivanilt ja kiirustas minekule. Kohmakalt end pöörates riivas ta aga kohvitassi ja kohv pritsis beežile seelikule.

      Kõik toimus nii kiiresti, et ta isegi ei teadnud, kuidas juhtunule reageerida. Tal polnud seelikust kahju ja ta ei saanud ka kõrvetada. Pigem oli ta kohmetunud ja nördinud iseenda kohmakuse pärast.

      “No näete. Ebaõnnestunud päeva loogiline lõpp,” lausus miss Donnell lootusetult. “Ja miks ma üldse täna voodist tõusin…”

      “See on saatus. Arvan, nüüd ei hakka te vastu vaidlema, et ma teid koju viiksin,” naeratas Ted. “Ega te ometi sellise plekiga metroosse kavatse minna?”

      Caroline’il ei jäänud muud üle, kui nõustuda.

      Mõni minut hiljem istus mister Mitchell, kes oli vahetanud töötunked puuvillase särgi ja teksapükste vastu, tumesinise Buicki roolis. Lõplikult toibunud ja rahunenud klient aga oli end istuma seadnud kõrvalistmele.

      “Auto pole muidugi nii luksuslik nagu teie oma, kuid see-eest töökorras. Jõuame kiiresti pärale,” teatas mees, roolides masina sujuvalt autoteeninduse väravast välja.

      “Mul on samuti Buick,” teatas Caroline. “Ma sõidan sellega siis, kui on vaja minna kaubahalli või vanematele külla. Kuid seda juhtub harva. Teen palju tööd, seepärast tuuakse mulle toiduained tellimise peale, aga emaga suhtlen telefoni teel.”

      Ta heitis mehele tänuliku pilgu, imestades, kuidas selline vastutulelik inimene võis talle algul näida jäme ja mühaklik. Tugevad päevitunud käed hoidsid kindlalt rooli, aknast puhuv tuul sasis ta musti lühikesi juukseid ja kergetest kortsudest ninajuurel võis aimata iseloomukindlust.

      “Kas ma tohin küsida, mis teiega juhtus? Miks te tujust ära läksite?” tundis Ted huvi teelt pilku pööramata. “Muide, kui see pole minu asi, siis nii öelgegi.”

      “Siin pole mingit saladust,” naeratas miss Donnell kurvalt. “Lihtsalt ma sain teada, et keegi nimetab mind tagaselja sinisukaks. Rumal, eks ole? Seda enam, et solvuda pole ju õieti millegi peale, see kõik on tõsi.” Nähes, kuidas mees valvsalt tema poole kõõritas, pidas ta vajalikuks lisada: “Ärge kartke, enam ma nutma ei hakka. See pole mulle üldse omane. Lihtsalt ei tea, mis täna juhtus…”

      “See tähendab, et te mitte kunagi ei nuta?” täpsustas mister Mitchell.

      “Jah, püüan hoida oma emotsioone kontrolli all,” teatas Caroline. “Miks peaksid teised inimesed teadma, mis mu hinges toimub?”

      Mees vaikis. Aga ta teekaaslane jätkas:

      “Lihtsalt ma tahtsin nii väga loota, et inimesed hindavad minus mu mõistust ja tööalaseid omadusi, aga selgub, et nad näevad ainult ilmetut välimust.”

      “No siin te pingutate küll üle,” vaidles Ted vastu. “Mis tähendab – ilmetu välimus? Te näete oma vanuse kohta suurepärane välja, üle kolmekümne teile küll ei anna…”

      “Aga ma olengi kolmkümmend,” vastas Caroline ohates. “Eile oli mu sünnipäev ja ma põgenesin häbiväärselt selleks puhuks korraldatud peoõhtult.”

      Ta tundis äkki usaldust selle juhusliku tuttava vastu ja iseendalegi ootamatult hakkas jutustama, kuidas ta eelmisel õhtul oli läinud perekondlikule õhtusöögile, aga sattunud tema auks korraldatud peole. Külalised lõbutsesid, kuid tema tundis end halvasti. Ja ta jooksis sellelt peolt minema, mõistes, kui kohutavalt üksildasena ta end tunneb, isegi oma lähedaste ja tuttavate keskel viibides.

      Ted Mitchell kuulas teelt pilku pööramata ja teda katkestamata. Ta mõistis, et sel naisel on vaja end tühjaks rääkida, siis hakkab ta südamel kergem. Ja ega temalt ju põhimõtteliselt midagi nõutud, tal tuli lihtsalt vaikida ja kuulata. Aga kui Caroline oma jutustuse lõpetas, ei pidanud mees siiski vastu.

      “Teate, te asute praegu lihtsalt mustal vööndil. Õnnetu periood, mis peagi lõpeb ja ümbritsev maailm omandab taas erksad värvid. Aidake ise endal nukrusest jagu saada. Minu naine näiteks käis taolistel puhkudel mööda kauplusi ja kulutas kogu raha, mis tal parajasti kaasas oli, igasuguste nipsasjakeste peale. See-eest oli aga hea tuju garanteeritud. Miks te ei võiks sama moodust proovida? Või siis minge juuksurisse, aga pärast üllatage kõiki oma uue soenguga.”

      “Jah, teil on õigus,” nõustus miss Donnell. “Ma just täna mõtlesin, et oleks vaja end kuidagi muuta. Aga mul pole üldse aega, et iseendaga tegeleda. Homme hommikul näiteks tuleb mul hakata aruandeid kontrollima…”

      “Tehke seda päeval,” pakkus mees välja. “Aga hommik pühendage endale. Niipalju kui ma aru saan, tegelete te äriga ja oskate raha lugeda. Teeme nii, et kui te homme keskpäeval tulete Mercedesele järele uue soenguga, teen ma teile allahindlust kümme protsenti. Sobib?”

      Caroline naeratas, ta oli üldse märgatavalt lõbusamaks muutunud. Mitte et talle oleks olnud nii väga tähtis saada allahindlust, lihtsalt see ettepanek näis olevat huvipakkuv. Ja ta nõustus. Olgu nii, ta helistab homme hommikul sekretärile, ütleb, et tuleb hiljem ja läheb СКАЧАТЬ