Magus lõks. Bella Swanlake

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäämäed kurjakuulutava aeglusega ookeani poole.

      Antoine laskus põlvili ja silitas koeri. Nad olid teda ustavalt teeninud ja kaks korda koguni hukkumisest päästnud. Seljataha olid jäänud sajad kilomeetrid täis võitlust lumehangede, põhjatute jääkuristike, näkku piitsutava arktilise tuulega, ja fantastiline romantika – ääretu avaruse tunnetamine, mida võib kogeda vaid siin ja mida pole mitte kusagil mujal maailmas. Antoine tundis, et tema silmist hakkasid tahtmatult voolama pisarad. Ta teadis, et see unustamatu reis jääb temaga elu lõpuni. Kuid praegu oli ta kõige põletavam soov käia duši all ja lõpuks magada tavalises voodis, mitte lumele laotatud kotis.

      Antoine’i unistus kuumast dušist ja pehmest voodist sai teoks juba tunni aja pärast, kui ta sõidutati Gröönimaa pealinna Nuuki ja majutati kõige paremasse hotelli nimega Ullortunek.

      “Ullortunek” tähendab eskimo keelest tõlgituna “kõige pikem päev aastas” – niimoodi nimetatakse päikese kõrgseisu kahekümne esimesel juunil, mis on Gröönimaal rahvuspüha.

      Järgmisel päeval, kui ta oli jälle kõiki tsivilisatsiooni võlusid nautinud, viidi ta linnaekskursioonile. Talle näidati rahvusmuuseumi ja seal olevat eskimo muumiat, vana Püha Maarja kirikut, spetsiaalselt säilitatavat imekaunist kaluriküla seitsmeteistkümnendast sajandist, mis asub lausa Gröönimaa pealinna keskmes. Reisi lõpp-punktiks sai kalatehas, mis oli sisustatud tehnika viimase sõna järgi. Tehas asus fjordi kaldal ja tundus olevat tema taga kõrguvate mägede pikendus. Mägede tipud särasid päikeses, nagu oleksid need suhkruga üle puistatud.

      Tohutu konveieri taga töötasid naised. Neil olid seljas heleoranžid kombinesoonid, jalas spetsiaalsed jalanõud, mis ei libisenud, ees erilised prillid, mis kaitsesid silmi kalasoomuste eest. Üks naine käsitses teravat nuga eriti osavalt – see otsekui lendas õhus. Ta töötles suure tursa lausa paari sekundiga. Antoine peatus, jälgides naise virtuoosset tööd.

      “See on meie kõige parem töötaja,” lausus tehase direktor uhkelt. “Ühe tunni jooksul töötab ta ümber rohkem kui tonni kala. Meil käis spetsiaalselt paar Jaapani delegatsiooni, et võtta lindile, kuidas ta töötab. Hiljem tegid jaapanlased sellest filmi, mille järgi nüüd nende oma ettevõtete inimesed õpivad.”

      Direktor naeratas:

      “Lisaks kõigele on ta haruldaselt kaunis naine. Kui soovite, võin teid lõunavaheajal tutvustada.”

      “Jah, see oleks küll huvitav,” soostus Antoine viisakalt.

      Olen siin Gröönimaal “kaunitare” näinud küll! Hullemat pole võimalik ettegi kujutada. Isegi kõige viimane prantslanna tundub nendega võrreldes kuningannana!

      Nad jätkasid tehasega tutvumist.

      Antoine’ile näidati minifarmi, kus kasvatati haruldasi kalaliike ja kus vett soojendati spetsiaalsete torude abil. Ühes reservuaaris ronisid tähtsalt krabid – nende liha, õrn ja mahlakas, on Gröönimaa üks peamisi ekspordiartikleid.

      Need krabid meeldiksid kindlasti minu restorani klientidele, mõtles Antoine. Krabid Gröönimaalt! Lisaks on nad ka ökoloogiliselt puhtad – sellel suurel saarel pole lihtsalt mingeid räpaseid või ohtlikke ettevõtteid.

      Pöördunud direktori poole, rääkis ta tollele, et sooviks tarnida terve partii krabisid. Berndt Nielsen – nii oli direktori nimi – lubas, et need toimetatakse kohale lennukiga otse Bordeaux’sse.

      “No nii,” naeratas Nielsen kella vaadates, “on lõunapausi aeg.”

      Ta viis Antoine tagasi kalatöötlemistsehhi juurde.

      Antoine kahetses juba, et oli kergemeelselt lubanud tutvuda tubli naisega. Lõppude lõpuks pole ju tema Jaapani kalatöötleja, et temast sellisesse vaimustusse sattuda.

      Riietusruumi uks paiskus lahti ning nende juurde astus tütarlaps. Antoine vaatas tema poole ja kaotas kõnevõime. Nielsen hakkas naerma:

      “Harilik mandrimeeste reaktsioon.”

      Tüdruk oli pikk ja sihvaks, pikkade tuhkblondide juuste ja sinakashallide silmadega, millesse võis uppuda. Tal oli suurepärane piimvalge, mingi erilise pärlmutrihelgiga nahk.

      “Olete vaimustav, imeilus tundmatu!” pomises Antoine. Ta seisis nagu välgust tabatu. Kuulus poissmees Antoine Lanoux oli armunud esimesest pilgust.

      Meeletult, ummisjalu.

      Kes oleks võinud arvata, et kõigist paikadest maailmas just Gröönimaal, tegelikult maailma äärel, jumalast unustatud Nuukis, kohtab ta ebamaiselt kaunist tütarlast.

      “Minu nimi on Ingrid,” esitles tütarlaps ja naeratas.

      Ka tema naeratus tundus Antoine’ile ebamaisena. Ta ei suutnud enam millelegi muule mõelda peale selle, et kaunitar Ingridist peab saama tema naine.

      Sellest andis ta tütarlapsele teada õhtul Nuuki ainsas restoranis, kuhu ta neiu õhtustama oli kutsunud.

      “Te ei pea enam konveieril kala töötlema, kuigi teete seda lausa virtuoosselt. Olete hindamatu kalliskivi, mis vajab vaid raami, et sädeleda!”

      Mees vaatas teda ja tundis, kuidas vajub kuuma vaimustuse keerisesse.

      “Ma viin teid Prantsusmaale. Seal saate Bordeaux’ ülikooli astuda, õpite ära prantsuse keele ja ükskõik millised teised keeled, mida vaid soovite, saate hariduse.”

      Mees vaatas ainiti neiu fantastilistesse silmadesse.

      “Tahate juristiks saada? Või siis kunstiteadlaseks? Teie ees avanevad kõik teed. Igal juhul saate haritud ja säravaks naiseks. Bordeaux hakkab teie üle uhkust tundma. Ja mina, loomulikult sellepärast, et ma… Mu unistus on teha teist oma naine.”

      Antoine tardus hetkeks ja justkui kuristikku hüpates lausus välja hingates:

      “Olete nõus, Ingrid?”

      Tütarlaps ajas oma suurepärased hallikassinised silmad pärani. Antoine’i jaoks aeg peatus. Just lausutud sõnad kõmasid tal peas. Mida ütleb Ingrid?

      “See kõik on väga ootamatu,” lausus too. “Ma armastan Gröönimaad. Armastan tema avarust, tema rahulikku jääd, isegi külma. Ma ei ole iial mõelnud, et ma kunagi siit ära peaksin sõitma.”

      Ta langetas pea.

      “Ei, mulle tundub, et see on võimatu.”

      Tarduva südamega kuulas Antoine Ingridi sõnu. Temalt silmi pööramata sosistas ta:

      “Ingrid, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda teieta elada.”

      Tütarlaps vaikis kaua. Saabunud vaikuses oli kuulda ainult tema hingamist.

      “Olgu, ma olen nõus,” lausus ta lõpuks tasa.

      Suurest rõõmust ennast unustades hüppas Antoine laua tagant püsti, haaras Ingridi ümbert kinni ning surus ta tugevasti enda vastu. Tütarlapse keha – nii suurepärane ja lähedane ning soovitud – oli tema embuses. Ja mitte millegi eest maailmas poleks ta olnud nõus teda lahti laskma. Kui keegi oleks praegu teda keelitanud taganema soovist abielluda või oleks Ingridi kohta midagi halba öelnud, oleks ta selle inimese tapnud.

      Alguses tahtis Antoine pulmi pidada kohapeal, Nuukis. Varsti aga selgus, et tal ei ole kaasas kõiki nõutavaid СКАЧАТЬ