Snaiper idarindel. Albrecht Wacker

Чтение книги онлайн.

      Seppi rühm liikus mõne hetke vältel ilma tema kuulipilduja tulekaitseta ettevaatlikult mööda võsast maastikku, kui ootamatult avati paarikümne meetri kauguselt ühest võsatukast nende pihta tugev tuli. Üks jäägritest langes sõnatult kuulirahe all. Sepp vastas otsekohe tulele, samas kui terveksjäänud jäägrid varjusid. Täpselt heidetud granaadid sundisid vastase tule vaikima ja jäägrid asusid üksteist tulega kattes uuesti rünnakule, kuid vaenlane oli korraga otsekui maa alla kadunud. Võsatukast leidsid nad meisterlikult varjatud kaevanduskäigu suu eest neli surnud venelast. Surnud olid kurnatud ja räsitud. Küllap olid nad mitu kuud selles käigus redutanud. Värsked jäljed viisid kaevanduskäiku. Ajendatuna uudishimust ja ohuga kaasaskäivast põnevusest suundusid jäägrid, relvad laskevalmis, ähvardava käigusuu poole. Mõni minut pärast seda, kui võitlejad olid maa alla laskunud, kuulis Sepp laskude tumedat kaja. Varsti pärast seda tuikusid surnukahvatud ja silmanähtavalt segaduses jäägrid tagasi päikesevalguse kätte. Küsimuste esitamiseks polnud aega, sest üks venelaste kompanii oli jälle rünnakule asunud ja võitluskeeris haaras jäägrid taas endasse. Halastamatu võitlus kestis umbes kümneni õhtul, kuni pimedaks läks. Sepp pidas lausa imeks, et erinevalt paljudest oma kaaslastest oli ta selle päeva kahjudeta üle elanud. Ta tõmbus koos oma kompaniiga punkrisse, kust nad olid alustanud hommikust rünnakut. Kuna venelaste vastupanu oli alahinnatud, tuli järgmise päeva rünnak hoopis teisiti üles ehitada. Mõlemad pooled korraldasid öösel oma jõud ümber ja nii jäi ka jäägritele vaid mõni puhketund enne lahingut. Seda aega kasutati lahingukõlblike meeste väikeste vigastuste eest hoolitsemiseks ning laskemoona ja toidu hankimiseks. Ühiselt leivale, kalakonservidele ja sigarettidele pihta andes arutati lühidalt läbi päevasündmused. Alles nüüd avanes Seppil võimalus ellujäänud kaasvõitlejatelt pärida kaevanduskäigus toimunu kohta. Katkendlike lausetega, ikka veel tulvil paratamatut kurbust, kirjeldasid mõlemad ellujäänud üht sellist sündmust, mida on võimatu mõistusega haarata, kuid mida sõjas sageli ette tuleb.

      Šahti kahkjas valguses ettevaatlikult edasi liikudes jõudsid mehed umbes viiekümne meetri pärast koopasse, mida valgustasid küünlad ja kus oli tunda kohutavat haisu. Kulus veidi aega enne, kui silmad pimedusega harjusid ja nad nägid ühes nurgas konutamas kaht õõvatekitavat kogu. Ühes nurgas kükitas kaks põgenenud ellujäänud venelast, kurnatud ja hirmunult teineteisest kinni hoides. Nende ees laskemoonakastidel lebasid kahe inimese korralikult tükeldatud säilmed, mida oli ilmselt säilimise huvides lõkkel suitsutatud. Teises nurgas lebasid väljaheidetehunniku kõrval lagunema hakanud sisikonnad ja äranäritud kondid. Üks natuke vene keelt oskav jääger küsis, jälestusest värisedes, ellujäänutelt toimunu kohta.

      Nad jutustasid, et kui venelased taganesid, jäeti 35 meest kaevanduskäiku ja nad said karmi käsu oma asukohta kuni venelaste õnnestunud vasturünnakuni saladuses hoida. Seda tuli oodata neli kuud ja toiduvarud said peagi otsa. Politruk jälgis käsu täpset täitmist. Kui sõdurite hulgas kasvas viimaks taandumise pooldajate hulk, tappis politruk teiste hirmutamiseks kaks kõige nooremat sõdurit, kes olid vaid 16-aastased, külmavereliselt kuklalasuga ja andis relvaga ähvardades käsu surnud sisikonnast puhastada, tükeldada ja tükid lõkkel suitsutada. Ta sundis sõdureid surnute maksa värskelt sööma. Järgnevate nädalate jooksul toituti muuhulgas surnutest. Vastuhakk oli mõeldamatu, sest veebel ja mõlemad allohvitserid olid politrukiga mestis ja hoidsid relvi kastides luku taga. Peagi olid surnud söödud ja politruk laskis halastamatult maha järgmise noorsõduri. Mõne päeva pärast liikus venelaste rünnak üle šahti ja sundis gruppi jälle maapinnale tõusma. Sellal, kui jääger kuuldut tõlkis, hakkas üks sõdur jälestusest oksele. Vaevalt hinge tõmmanud, karjus ta: „Te kuramuse persevestid!“ ja kostitas neid automaadivalanguga. Silmis uskumatus ja õudust väljendav pilk jõllitasid venelased kuulihaavu oma kehal, vahutav veri voolas korina saatel välja nende avatud sõnatutest suudest ja kehade viimane tõmblus andis märku elu kuhtumisest. „Minema siit, poisid,“ kamandas jaokomandör ja nad tõttasid sellest apokalüptilisest paigast minema. Ahnelt ahmisid jäägrid maapinnal värsket õhku, olles valmis vastu minema oma ebakindlale saatusele.

      Kogenud sõduritele oli see vaid üks paljudest sündmustest, kuid Seppile oli see tohutu hulk eredaid muljeid, pilguheit inimliku olemise põhja ja isiklik eksistentsiaalne kogemus. Ent see oli vaid leebe algus, võrreldes sellega, mis teda ees ootas. Kuid sügavateks mõtisklusteks polnud aega. Uni ja nälg nõudsid oma osa ja puhkeaega oli jäänud vaid mõni tund. Kestis mitu päeva, enne kui kohaletoodud suurtükiväe turmtulega õnnestus murda venelaste vastupanu. Lapike võidetud venelaste maast oli maksnud kuuesaja viiekümne saksa sõduri elu.

      Viie päeva pärast oli Sepp kaotanud viimased noorusliku lihtsameelsuse riismed. Verise võitluse kogemused olid tema näkku vajutanud oma vaod. Tõsised näojooned lasksid teda kümme aastat vanemana paista. Tema kompanii koosnes nüüd vaid kahekümnest mehest. Tema grupist olid elus vaid tema ja allohvitser. Sepp oli kaotanud ajataju, hirmu- ja kaastunde. Temast oli saanud sündmuste mängukann, keda juhtis iidne ellujäämisinstinkt läbi võitluse, nälja, janu ja üleväsimuse pideva vaheldumise.

      2. peatükk

      22. juulil õnnestus tagasi vallutada sakslaste endine peavõitlusliin. Venelased võitlesid meeleheitliku julgusega. Hästi varjatult ilmutasid nad sageli märkimisväärset tuledistsipliini. Nad tulistasid lähemalt kui viiskümmend meetrit. Seega tabas peaaegu iga lask. Just venelaste snaiprid tegid jäägrite ridades suurt hävitustööd.

      Raskekuulipildurile Allerbergerile sai üha selgemaks, et tema positsioon on see, kust kõige hõlpsamini taevariiki võib jõuda. Kuulipilduja strateegiline roll tähendas pidevat rünnakut jalaväe raskerelvadega ja kõikjal varitsevat snaipriohtu. Seetõttu olid kaotused kuulipildurite seas ebaproportsionaalselt suured. Juba esimestel rindepäevadel sai talle selgeks, et tema ellujäämisvõimalus sõltub sellest, kas ta suudab leida endale mõne muu rakenduse.

      See olid pelgalt tuhm löök vastu vasakut kätt, kui viiendal päeval tabas Seppi granaadikild. Ta võttis haavatasaamise teadmiseks üha kasvava külma fatalismiga, kui paratamatu sündmuse. Üllataval kombel ei teinud see suuremat valu ega veritsenud eriti. Mehaaniliselt kontrollis ta käe liikuvust ja võttis selle rahunedes teadmiseks. Ta heitis kuulipilduja taha maha, rebis lahti esmaabipaki ja mähkis kaasvõitleja abiga marlisideme ümber peopesal oleva haava. Vaevalt sidumise lõpetanud, hüüdis too: „Sepp, seal ees, tulevad, anna tuld!“

      Alles mitu tundi hiljem, kui tema kompanii jäänused lahinguväljalt tagasi tõmbusid ja ta hetkeks rahu sai, tundis ta valu. Kogunemispunktis, mis ühtlasi oli ka meditsiinipunkt, tegeles arst koos mõne sanitariga haavade esmase hoolitsemisega. Laatsaretiks oli väike õlgkatusega talumaja, mis asus veidi eemal rügemendi võitluspaigast. Ükskõikselt reageeris Sepp taustale, mille moodustasid oiged, hala, üksikud karjed ja toore liha lõhn. Üks sanitaridest sorteeris saabuvaid vigastatuid haavade raskuse järgi. Üks verinoor sõdur toodi kohale telkmantlil. Poisiliku näo all, millest kostis tavalist hala: „Ma ei saa liigutada, oh jumal, ma ei saa liigutada“, tolknes elutu marionetina keha. Sanitaarveebel kergitas vigastatu ülakeha. Abaluude vahelt vaatas vastu kahe peopesa suurune auk, millest paistsid ribide ja selgroo valged otsad. „Teda me enam aidata ei saa, mehed. Sellise vigastusega on surm õnnistuseks. Viige ta kuuri pastori juurde.“ Sinna viidi lootusetud vigastatud, kus kannatustest silmanähtavalt vapustatud sõjaväevaimulik püüdis surmale määratutele viimast tuge pakkuda.

      Sageli tuli opereerida lageda taeva all.

      Seppi haav liigitati tühiseks vigastuseks ja ta pidi võtma järjekorda sanitaarveebli juurde, kes osavalt lihahaavu СКАЧАТЬ