Kristina. Kristina Šmigun-Vähi
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kristina - Kristina Šmigun-Vähi страница 15
Название: Kristina
Автор: Kristina Šmigun-Vähi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949470372
isbn:
Siis mäng vihaga lõppes. Isa pelgas, et minust võib saada psühhopaat. Samas õppisin ise suurepäraselt häälestuma, vedama end pingule kui pillikeel: nõks veel, ja ma oleksin võinud katkeda. Läksin starti ja teadsin, et suudan anda endast kõik, laadida end sõiduminutite jooksul energiast tühjaks.
Üks tava sõnalahingute ajast siiski jäi: mind tuli lähetada starti halva sõnaga. Alles siis, kui mind oli saadetud sinna või tänna – vene keel on väljendusrikas! – sain hingerahu.
Kui isa võistlustel kaasas polnud, sai selle vastutusrikka ülesande endale määrdemees Raul Seema. Talle oli see traditsioon esmalt mõistetamatu.
“Raul, palun saada mind…”
“No mis sa jändad Kristina. Õnn kaasa!”
“Ma ei lähe kuhugi, enne kui sa mind … saadad!”
“Sinu start on kahe minuti pärast, lippa nüüd!”
“Kõik! Ma ei stardi ja ma ei võistle täna.”
“Hea küll, hea küll. Mine siis …”
Vaat nüüd olin võitluseks valmis.
Tol päeval Gällivares andsin endast küll kõik, kuid sellest jäi väheks. Võitsin hõbeda… Või õigemini, kaotasin kulla 1,2 sekundiga. Massalkinale loomulikult. Olin pisarais, aga need polnud rõõmupisarad, kuigi olin saanud elu esimese tõsiselt võetava medali. Ma ei suutnud kibedust alla neelata.
Nädal otsa mõtlesin, arutasin, analüüsisin, kuhu need 1,2 sekundit kadusid. Olin veel noor ja roheline. Suusatamises on 1,2 sekundit suur kaotus, sa jääd maha kolme-nelja meetriga. Vaat 0,2 sekundit on napp vahe ja kirumist väärt.
Kui sain nelja päeva pärast teise hõbeda – uisusõidus jäin Tšepalovale alla piisavalt palju, 16,1 sekundit, et kripeldust ei tekiks, ning jätsin Massalkina pronksile, mis valmistas sulaselget rõõmu –, alles siis hakkasin rahunema.
Podisesin telemeestele mingeid vastuseid – no mis jutuvestjat tahta ühest just kaheksateistkümneseks saanud tüdrukust? –, et äkki ongi hea, kui kohe kulda ei saa. Laome hõbedaga vundamendi ja võtame kullad hiljem.
Autasustamine Gällivares oli ilus ja uhke, rahvast palju, kõik ümberringi õhkasid, et kaks medalit on ikka kaks medalit, ning tuju paranes. Ma olin siiski midagi korda saatnud – kuigi mitte seda, mida ihkasin – ja edukalt vahepeatusse jõudnud, mis kinnitab, et liigume õigel teel. Kui isa ka veel kiitis, et kae, kui kõvasti võin ühe aastaga edasi liikuda, muutus tuju juba päris heaks.
Teine hõbe: allajäämine Julija Tšepalovale (keskel) juunioride MMil Gällivares vabatehnikasõidus kripeldust ei tekitanud. Paremal Vera Massalkina, kes edestas mind klassikas.
Gällivares algas veel üks traditsioon. Pärast esimest hõbedat otsustasin tõmmata järgmiseks sõiduks jalga samad sokid. Taas medal. Äkki peitub põhjus sokkides? Crafti firma omad, sinise äärega ja hästi mugavad. Otsustasin, et kannan neid igal tähtsamal võistlusel kuni olümpiavõiduni.
Sokid said parasjagu vatti: tuli ju pärast iga võistlust pesta ja nii hakkasid need tasapisi kuluma. Mõistagi ei raisanud ma õnnesokke kodustel ega vähemtähtsatel võistlustel, vaid ainult siis, kui jagati tiitleid või maailma karika punkte.
Ükskord ütles Kristjan, et ma mängin nende õnnesokkidega lolli, need ju ei aita. Tulevat ebausust üle olla ning muutuda hingelt veel tugevamaks. Lasin end ära rääkida ja suskasin jalga valed sokid. Põrusin täielikult.
Teatasin Kristjanile, et nüüdsest hoidku neis küsimustes suu kinni. Las mul olla oma kiiksud ja oma sokid. Tunnen end neis kindlamana.
11 aastat ning 217 võistlust ja pesukorda hiljem olid sokid juba üsna koledad, aga pidasid ausalt lõpuni vastu. Kui Torinos esimese kulla kaela sain, olid sokid oma ülesande täitnud. Otsustasin anda neile veel kaks võimalust. Sokkidesse oli õnneks jäänud pisut väge ja võimu, täpselt ühe olümpiakulla jagu. Siis oli kõik, võlujõud oli otsas. Tänasin sokke kogu südamest ning viskasin hooldemeeste prügi hulka kindlas veendumuses, et neid ootab sokkide paradiis. Tean, et inetu oli sellised rariteedid ära visata, aga uskuge mind, need ei olnud vaatamist väärt.
Saabudes juunioride MMilt otse Kanadasse Thunder Baysse, päris MMile, oli hing rahulik. Sel võistlusel polnud tulemus enam elu ja surma küsimus. Aasta eesmärgi olin kahe hõbedaga juba saavutanud. Mida hooajalt veel tahta? Ega ometi täiskasvanute MMi medaleid? Väiksemas vääringus ma ei arvestanud. Korralikud kohad väljaspool pjedestaali võisid pakkuda hetkelist rahulolu, kuid neil puudus igasugune tähtsus ja tähendus. Mitu korda olen ma tulnud neljandaks? Keda see huvitab?
Thunder Bay MM oli kummaline. Publiku moodustasid suuremalt jaolt väliseestlased, soomlased ja rootslased ning muidugi kaks käputäit Norra fänne, kes on alati platsis. Kohalikke see võistlus ei huvitanud ega häirinud.
Ilmastikuolud olid äraspidised: hommikused külmakraadid kerkisid keskpäeval suvesoojuseks. Lumi muutus pudruks ja ümberkaudsetest tehasekorstnatest kandus rajale tuhka ja saasta, mis võttis suusad kinni kui liimiga. Ainus võimalus neid taas libisema saada oli sõita üle bensiiniga immutatud lappide, mis keerati ümber puupulkade ja susati rajal suusataja ette.
15 km klassikasõidust loobusin. Hoidsin jõudu. Vahtra sai kena 17. koha ja kõik kodumaised prožektorid pöördusid hoobilt naiste suunas. Mehed põrusid, kahevõistlejad olid mudas ning meedia materdas neid himuga.
Thunder Bay MMile lennates lubati meid Katriniga piloodikabiini, kuid mitte tüüri juurde.
Teel suurte sekka: Thunder Bay MMi 5 km klassikasõidus jäi ette vaid neli superässa.
Cristeli tulemus oli siiras rõõm. Ta oli hästi mõnus neidis, kellega jagasin suurima heameelega tuba. Cristel kannatas välja kõik minu kiiksud ja hilisõhtused sebimised. Ei turtsunud iial. Ja magas hommikuti kaua nagu minagi. Kahjuks varjutasin ma ta suurtulemuse paar päeva hiljem täielikult.
Käisin tavaliselt üksi jalutamas, kuid avastardi eelõhtul tundsin äkitselt hingekriipivat vajadust olla koos Katriniga. Rääkida temaga kõigest. Oli see pääsemine mingeist köidikuist või midagi ebamaist, aga ma tajusin kirjeldamatut vabadust, mida ei saa sõnadega seletada. Lihtsalt tundsin, et olen olemas.
Öösel magasin nagu kott. Isa, Mati Alaver ja Soome määrdemeister Pekka Lampinen, kes meil abiks oli, nõidusid samal ajal suuskade kallal. Nende töö oli sedavõrd lihtsam, et valida justkui polnudki: mul oli kaasas kaks paari klassikaks ja kaks uisuks. Tol talvel sõitsin Fischeritega, mille soetasime sponsorite rahaga. Kahjuks olid Visud muutunud suurte sõitude jaoks piinavalt nigelaks.
Juhtus nõnda, et üks paar oli otsekui loodud vesise ilma jaoks: libisesid nagu uisud peegelsiledal jääl. Kui ka pidamine kümme minutit enne starti paika saadi, siis…
Rajal teadsin, et liigun hästi. Ja kiiresti. Aga et nõnda kiiresti… Sees hakkas põletama, ent valu kumas kusagil taamal.
Finišis tablood vaadates polnud mingit tunnet, ma lihtsalt ei suutnud nähtut mõista.
Neljas? СКАЧАТЬ