Juta. Anton Jürgenstein

Чтение книги онлайн.

      Tere, lahke laulujumal,

      Tere helde isake!

      Oled aega saanud omal

      Tulla alla ilmasse?

      Aega saanud? Armas laps sa,

      Räägid üsna imelist!

      Terwes Taara telgis leida

      Pole selle nimelist. —

      Ah, sa elad ju allilmas,

      Ja, siin aega arwataks;

      Jumalate selges silmas —

      Kes tad tunneks, nimetaks!

      Jätame nüüd selle jutu. —

      Aga ütle, taadike,

      Ütle mulle õige ruttu,

      Kust saan uue wiisikse?

      Mis siis wanal wiisil wiga,

      Lustilaulul laitust tead?

      Kui sa laulad, kas siis iga

      Hing ei tõsta õnnel pead?

      Õpetsin sull selle wiisi,

      Et sa ilmal rõõmu lood,

      Kui sa laulad, et siis Hiisi,

      Pahareti pakku a’ad.

      Tõsi, kui ma kukun, karjal

      Kalad järwel kuulawad,

      Lustikeerul laene harjal

      Õhuringi hüppawad.

      Linnu rongid ritta jäewad,

      Rändwad rõõmsast edasi,

      Inimesed tants ma läewad,

      Kuulwad lusti lugusi. —

      Wanemuise tütar aga

      Peab kõik tükid tundema,

      Kus ta läheb lauludega,

      Seal peab süda sulama;

      Leidsin, et mu rõõmu lugust

      Igaüks ei rõõmusta.

      Usun, inimeste sugust

      Tahad seda tunnista.

      Armas laps! wast nende süda

      On neil ära mõistmata.

      See on, sa ei pea teda,

      Muret noorelt tundema.

      Ilma weike walitseja

      Imeline inime,

      Jumalatel sugulane

      Ja niisama sinule —

      Tema rinnas laenetawad,

      Tõuswad, langwad tundmused,

      Tema mõtted tuju muutwad,

      Nõnda kudas sündmused.

      Wahest ta just soowib walu,

      Musta muret muljuma;

      Ei siis keegi teda talu

      Ilupinki istuma.

      Isa, siis see kurbdus peab

      Wist ka magus maitsema.

      Miks ta muidu ennast seab

      Kurba kangest kaitsema! —

      Juba aiman seda ka. —

      Eile õhtu enne eha,

      Kui weel lahke lauluga

      Tahtsin kaldal rõõmu teha,

      Nägin neiu, nägusa.

      Kallistades kaelas rippus

      Tema peiul peeniksel,

      Õnne läige näul kippus,

      Nutt neil naeru huuledel’. —

      Ah, nad rääksid armuaja

      Õnsaist õnnetundmustest,

      Lootusest, et oma maja

      Seltsis leiaks ilma seest. —

      Häbelikult ära peitis

      Neiu peiu rinnal pead,

      Hellalt ümber kaela heitis

      Teine teisel pehmelt käed.

      Puudusest siis piiga kurtis,

      Kaebas noormees kahjudest:

      Kõik ta katsed maru murdis,

      Et ei jäenud jäljekest.

      Walju waesus walutada,

      Keelda käimast käsikäes,

      Astma ühist elu-rada

      Alustada armu wäes.

      Jälle sügawasse silma

      Õrnad waated wajusid;

      Ilustab kuis wihmast ilma

      Wikerkaar, wiib sajusid:

      Nõnda läbi pisarate.

      Naerateles õnnis paar,

      Läbi musta mure katte

      Silmas säras wikerkaar.

      Algasin siis lustilugu,

      Sala kurbdust kauta,

      Hõiske heali mitmet sugu,

      Walu alla wauta,

      Ei seal aidand laulu anne,

      Waid weel tõstis haledust.

      Ütlid: „Näkineid, ei tunne

      Sinu süda armastust!”

      Sest ma tahaks seda wiita,

      Mis neid waeseid rõõmustaks,

      Ehk wõiks nende seltsi liita,

      Muret kandma ühendaks. —

      Ma tean, wahel waiksel tunnil

      Laulad seda lugu sa

      Muiste mälestuste sunnil:

      Seda nüüd mull õpeta!

      Laps, ei seda lugu saa

      Keegi ära õppida!

      See peab wool’ma südamest,

      Ära tuntud tundidest,

      Järelkõla päewadest,

      Waikind walust, muredest. —

      Kuulen küll su heale mõnu,

      Seleta kuid rohkem sõnu!

      Õnnelaps, СКАЧАТЬ