Hullu munga päevik. Peep Ehasalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Sellegipoolest hakkas ta minuga samas suunas liikuma. Mees nägi oma räsitud välimusele vaatamata üsna soliidne välja. Rasked prilliraamid olid ilmselt vägagi kallid ja ülikond laitmatu rätsepatöö. Portfell oli kui mitte krokodillinahast, siis vähemalt mingist muust hinnalisest materjalist. Hindasin oma kaaslast pilguga ja püüdsin ära arvata ta tegevusala. Igatahes arhiivirott ta ei olnud, mina nägin tema kõrval oma parimas ülikonnas välja nagu töötu päevavaras.

      „Andreas,” ütles mees äkki. Minu imestunud pilku nähes ta seisatas ja pistis uuesti oma käe mulle pihku. „Minu nimi on Andreas. Ja aitäh teile.”

      Esitlesin veidi segaselt ka ennast ja lisasin, et prillide ülestõstmine ei ole just suur teene, mille eest kaks korda tänada.

      „Ei, mitte seda,” kiirustas mees selgitama. „Tänu on selle eest, et te mind uuesti nende kätte ei lasknud minna ja selle eest, et te neile kere peale andsite. Selle eest suur tänu.”

      Nagu öeldud, kiitus on alati meeldiv. Pomisesin „ei ole tänu väärt” oma olematusse habemesse ja tõdesin, et võisin enesega tõepoolest rahul olla. Jätkasime teekonda ja olime jõudmas minu elukohani. Andreas võttis uuesti jutuotsa üles:

      „Ma ei ole halva sissetulekuga ja ega seal rahakotis üle mõnesaja ei olnudki. Lihtsalt ajab südame täis selline asi, et ei saa rahulikult jalutadagi. Sellistega olen ma aga kokku puutunud küll, ma olen advokaat.”

      Noogutasin mehaaniliselt, sest mõtlesin oma mõtteid. Mina sain mõnisada preemiaks ja tundsin ennast rikkana. Tema kaotas mõnisada, aga ei tee teist nägugi. Magus elu.

      Mees jätkas vestlust:

      „Kus teie töötate?”

      Teatasin oma tagasihoidliku töökoha, mille peale Andreas uuesti rõõmsamaks muutus.

      „Ma pidin just homme sinna tulema. Teate, pärandusasjad ja muu selline, need vajavad tihti veidi arhiivitööd.”

      Arhiiviadvokaat, tähendab. Muigasin omaette ja kujutlesin meest tema ülikonnas mööda tolmuseid riiuleid tuhnimas. Aga advokaat ei lasknud mul pikalt oma kujutlustes hõljuda:

      „Seda et … ma mõtlesin, et … äkki laenaksite mulle takso jaoks. Pangakaart ja kõik oli rahakotis, aga see on teadagi, kus. Homme tooksin ära.”

      Vaatasin veidi kõhklevalt mehele otsa. Kõigest hoolimata oli ta ju võhivõõras. Paljugi mis.

      Andreas ilmselt mõistis mu kimbatust. Ta õngitses taskust passi ja tegi selle mu silme eest lahti.

      „Mul on tõesti väga piinlik, aga ma elan üksi ja küsida kelleltki teiselt praegusel kellaajal pole. Homme tooksin tõesti ära.”

      Andreas Renne. Sündinud 1958. Tõstsin pilgu, ja äkitselt asetusid nimi ja nägu oma kohtadele. Loomulikult – kõigi suurpatuste kaitsja. Lehtedest oli nimi tuttav, enamasti edukate protsesside võitjana. Klientideks suurettevõtjad, pankurid, poliitikud, isegi näitlejad – kõik „avaliku elu tegelased”. Sellisel mehel polnud tõesti mõtet mõne sajalise pärast muretseda.

      Noogutasin ja pistsin käe taskusse. Peale tšeki oli seal üks viieline, ja sellega taksot ei maksa.

      Kodus oli mul kümme kümnelist ilusti karbis. Enda tagasihoidlikeks vajadusteks. Ja koduni oli kõige rohkem sada meetrit. Otsustasin siis inimest aidata, mis sest, et prominent.

      Nii astusimegi minu poolt läbi ja advokaadihärra sai vannitoas ka näo veega üle uhada.

      „Aitab?” küsisin karbist kahte kümnelist ulatades.

      „Loomulikult. Ja ärge kartke, ma toon tõesti kohe homme hommikul ära. Olete mind tublisti aidanud.”

      Ja läinud ta oligi.

      Vaatasin veel aknast, kui Renne kätt lehvitades taksosse hüppas. Oma kahetoalises üürikorteris – tühjas, kus mind kunagi keegi ei oodanud – seadsin auhinnatšeki kummutile ja vajusin lösakile tugitooli. Päev oli olnud tore, lausa edukas. Kui poleks olnud auhinnaraha, poleks ma nii julgelt kümnelisi välja laenanud. Nautisin üksindust.

      Majahinge polnud ma endale otsinud ja ise sellised olevused kohale ei tule. Mu elunautlemine piirdus heade raamatute, kino, teatri ja muude seda laadi mõnudega. Naiste koha pealt olin ma veidi saamatu. Veidi nagu hull munk, kelle mälestuste uurimisega mu ülemus tegeles. Muidugi, naisseiklusi oli minulgi ette näidata, nii mõnigi suhe oli alanud lennukalt, kuid üsna pea naised tüdisid ja muutusid kinniseks. Tuli tõele näkku vaadata – naiste jaoks olin ma lihtsalt igav.

      Lõin akna kevadtuultele valla ja võtsin kätte selle päeva ajalehe. Päevalehe esilehel ilutses väikse foto all kiri: „Romaanivõistlus hindas debüüti. Robert Bergi kolmas koht kinnitab ühiskonnakriitika elujõulisust.”

      Mul polnud veel aimugi, millised sekeldused mind ees ootasid.

      Päev algas nagu iga teinegi. Raadio kuulutas valuutakursse ja terroriaktides tapetuid. Värske leht ärgitas põllumehi protestima. Kõik nagu ennegi.

      Töö juures vaatasin kõigepealt postkasti. See sisaldaski mu teadustöö juhendaja rebitud äärtega paberilehte. Ta täitis oma lubadusi alati piinliku täpsusega, kuid veel kordagi polnud ma saanud temalt korralikku A4 formaadis trükitud kirja. Alati olid need kõige eriskummalisemad lipakad. Ilmselt sellepärast ei suutnud paljud teda doktorikraadist hoolimata tõsiselt võtta, kuid ta kommentaarid olid alati tabavad. Nüüdki esitas ta kuiva loetelu punktidest, mis ma peaksin veel üle kontrollima, „enne kui ma säärase jama kellelegi esitan”. Vanamehe terava huumoriga olin ma juba harjunud ega teinud lõpulauset märkamagi. Suundusin alla oma maailma – arhiivi.

      Toimikuvirnade keskel aja liikumist ei märka. Vanad ürikud seisid pikkades riiuliridades nagu tinasõdurid auvalves. Mõtetest äratas mind raudukse väljakutsuv kriiksatus, nii et pidin peaaegu 200 aastat vana köite põrandale pillama.

      „Tere, härra!” Paksude prilliklaaside tagant vaatas mind ergas silmapaar. Renne nägi juba palju parem välja. Eilne kannatada saanud ülikond oli vahetatud teise ja kindlasti mitte vähem kalli vastu. Kaenla all ilutses pungitav nahkmapp, mille otsast turritas välja säravvalge dokumendipakk.

      „Ma maksaksin teile nüüd oma võla tagasi,” jätkas Renne mu tervitust ära ootamata. Loomulikult – iga sekund maksab ränka raha. Mees tatsas mu töölauani ja ulatas mulle uhiuue sajalise.

      Neelatasin ja pomisesin, et mul pole talle tagasi anda. Eelmisel õhtul saadud tšekk lebas viisakalt kodus lauasahtlis ja karbist olin kaasa haaranud vaid ühe kümnelise. Reegel on lihtne – mida pole kaasas, seda ei saa ka raisata. Hoolimata sõprade ja tuttavate imestusest keeldusin ma samal põhjusel ka pangakaardist.

      „Ei-ei, ärge saage valesti aru,” kiirustas Renne mind parandama. „Seda siin on isegi liiga vähe, arvestades seda, mida te minu heaks tegite.”

      Mida ma siis nii väga tegin? Aitasin ta püsti, andsin prillid kätte ja laenasin kaks kümnelist. Et see raha päev hiljem mitmesajaprotsendise intressiga tagasi saada. Kui laenuintressid tema meelest nii kõrged on, siis ei tahaks Rennele küll võlgu jääda …

      Aga raha ma tagasi ei lükanud. See on ikka nii: viieka puhul näidatakse oma põhimõttekindlust ja sirget selga, kui antakse viissada, siis hakkab mõte liikuma. Mida kõike selle eest saada võib …

      „Kui te arvate selle pisku nii palju maksvat, siis aitäh.” СКАЧАТЬ