Ilusad. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja selle küljes oli uus läikiv võti. Ettevaatlikult tõmbas ta võtme ära ja libistas selle taskusse. Valentino lipp tema kohal laksatas kargelt nagu värskelt seinast välja tulnud riided.

      „Kätte sain,” hüüdis ta ja hakkas alla minema. Ta möödus Zane’ist, enne kui poiss, ehmunud ilme ikka veel näol, liigutadagi jõudis.

      Alles siis, kui Tally uuesti katusel seisis, tajus ta, kui valusad tema lihased olid. Ta süda peksis endiselt ja maailm oli kristallselge. Ta võttis taskust võtme, libistas väriseva sõrmega üle selle hammaste, meeled salvestamas sakilise metallserva iga detaili.

      „Tule ruttu!” hüüdis ta Zane’ile, kes oli alles poolel teel alla. Poiss hakkas kiiremini liigutama, kuid Tally turtsatas, pööras kanna pealt ringi ning läks kuuri juurde.

      Kui ta võtit keeras, hüppas tabalukk lahti, vana roostes uks ägas ja selle alumine äär kraapis kivi. Tally astus sisse, aga hetkeks ei näinud ta pimeduses midagi ning silme ees olid vaid erutusest peksleva südame taktis välkuvad punased jutid. Kui londonlased olid korraldanud selle kõik selleks, et ta ergas oleks, siis oli see neil õnnestunud.

      Väikeses ruumis oli vana lõhn, õhk oli soe ja liikumatu. Kui Tally silmad pimedusega harjusid, võis ta näha mahakooruvat grafitit, mis kattis iga sentimeetrit seintel. Kihtide kaupa lööklauseid, kritseldatud märke ja oma armastust kuulutavate paaride nimesid. Mõne kuupäeva juures olid ka aastaarvud, mis olid täiesti arusaamatud, kuni Tally mõistis, et need olid roostekate ajaarvamise järgi kirjutatud ja seal olid kirjas kõik sajandid enne Rooste lagunemist. Kokkuvarisemise äärel liftimehhanismi kaunistas samuti grafiti ja põrand oli täis iidset salakaupa: vanad spreivärvi purgid, kurikuulsalt kleepuva nanoliimi kokkusurutud tühjad tuubid, kasutatud ilutulestikuraketid, mis lõhnasid lõkke järele. Tally nägi neljakandilist kollast paberit, mis oli ühest nurgast kortsus ja must nagu sigareti pilt vanast Rooste ajalooraamatust. Ta võttis selle kätte, nuusutas ning viskas maha, kui tal selle haisu peale kõhus keerama hakkas.

      Sigaret? Ta meenutas endale, et see kuur siin oli vanem kui tõstemehhanismid, ehk isegi vanem kui linn ise. Veider unustatud ajalookild. Ta mõtles, kui mitu inetute ja Krimmide-suguste riukalike uute ilusate põlvkonda olid selle enda omaks teinud.

      Kukkur, mida Croy talle oli näidanud, rippus liftimehhanismi ühe vana roostes käigukangi küljes ja ootas.

      Tally võttis selle kätte. Kulunud nahk tundus käe all imelik ja meenutas vanu kulunud tekstiile Londonist. Ta tegi kukru lahti ja võttis välja paberilehe. Kivipõrandalt kostis vaikne klõbin ja ta mõistis, et kukrust oli mingi väike asi välja kukkunud. Tegelikult lausa kaks asja. Tally kükitas, kissitas silmi ning libistas oma veel kipitava peopesaga üle jaheda kivipõranda, kuni leidis kaks väikest valget tabletti.

      Ta vahtis neid ja tajus midagi oma mäluserval.

      Ruum läks pimedamaks ja ta vaatas üles. Zane oli ukseavas, ta hingeldas ja tema silmad välkusid pimeduses. „Noh, aitäh, et ootasid, Tally.”

      Tally ei vastanud. Zane astus lähemale ja kükitas tema kõrvale.

      „Kõik korras?” Ta pani käe Tallyle õlale. „Ega sa kukkudes pead ära ei löönud?”

      „Ei. See tegi pea selgeks. Ma leidsin selle.” Ta ulatas Zane’ile paberilehe. Zane silus selle sirgeks ja tõstis uksest paistva valguse poole. Seda kattis peaaegu loetamatu kritseldus.

      Tally vaatas uuesti tablette peos. Need olid väikesed ja valged ja nägid välja täpselt nagu kustutajad. Kuid Tally oli üsna kindel, et need teevad enamat kui kulutavad kaloreid. Talle meenus midagi…

      Zane lasi käe aeglaselt alla, silmad pärani. „See on kiri ja see on sulle.”

      „Kiri? Kellelt?”

      „Sinult, Tally.” Tema hääl kajas kuuri metallseintelt vaikselt vastu. „See on sinult.”

      KIRI ISEENDALE

      Kallis Tally!

      Sina oled mina.

      Või ilmselt võiks seda öelda ka nii – mina olen sina, Tally Youngblood. Sama inimene. Aga kui sa seda kirja loed, siis me oleme ka kaks erinevat inimest. Vähemalt on nii meie, uus-londonlaste arvates nüüdseks juhtunud. Sind on muudetud. Sellepärast ma sulle kirjutangi.

      Huvitav, kas sa mäletad nende ridade kirjutamist. (Tegelikult lasen ma Shayl kirjutada, sest ta õppis koolis kirjutama.) Kas need tunduvad päevikusissekandena ajast, mil sa alles pisike olid, või üldse kellegi teise päevikuna?

      Kui sa selle kirja kirjutamist üldse ei mäleta, siis oleme mõlemad suures hädas. Eriti mina. Sest kui ma ise ennast ei mäleta, siis tähendab see seda, et see mina, kes selle kirjutas, on kuidagi kustutatud. Aia. Ja ehk tähendab see seda, et ma olen surnud, mingis mõttes. Nii et palun vähemalt püüa meenutada.

      Tally tegi pausi ja libistas sõrmega üle kritseldatud sõnade, püüdes meenutada nende ettelugemist. Shayle meeldis näidata, kuidas pliiatsiga tähti saab teha, see oli üks nippidest, mida ta oli Londonisse minekuks valmistudes õppinud. Ta oli jätnud Tallyle kirja juhistega, kuidas talle sinna järele jõuda. Aga kas see on tõepoolest Shay käekiri?

      Veel olulisem, kas need sõnad on tõsi? Tally tõesti ei suutnud meenutada. Ta hingas sügavalt sisse ja luges edasi…

      Igatahes, ma tahan sulle öelda järgmist – nad tegid midagi sinu ajuga, meie ajuga. Sellepärast ehk tundubki see kiri sulle veider.

      Meie (ehk siis meie siin Londonis, mitte sina ja mina) ei tea täpselt, kuidas see toimib, aga me oleme päris kindlad, et midagi juhtub kõigiga, kellele operatsioon tehakse. Kui nad su ilusaks teevad, siis tekitavad nad sinu ajule mingid vigastused (justkui pisikesed armid). See muudab su teistsuguseks ja mitte heas mõttes. Vaata peeglisse, Tally. Kui sa oled ilus, siis on ka sinul need.

      Tally kuulis enda kõrva lähedal äkilist sissehingamist. Ta pööras pead ja nägi, et Zane luges üle tema õla. „Tundub, et sul võib meie, ilusate, suhtes õigus olla,” ütles Tally.

      Zane noogutas aeglaselt. „Jah. Tore.” Ta osutas järgmisele lõigule. „Aga kuidas sellega on?”

      Tally pööras pilgu uuesti kirjale.

      Hea uudis on see, et seda saab ravida. Sellepärast tuligi David sulle järele, et anda sulle tablett, mis su aju korda teeb. (Ma tõesti loodan, et sa Davidit mäletad.) Ta on hea poiss, kuigi ta pidi su röövima, et sa siia jõuaksid.

      Usalda teda. Linnast väljas, või kus tahes uus-londonlased sind peidavad, võib hirmutav olla, aga need, kes sulle need vigastused tekitasid, jälgivad sind ja sind tuleb hoida turvalises kohas, kuni sa terveks saad.

      Tally peatus. „Mu röövima?”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить СКАЧАТЬ