Klaasloss. Jeanette Walls

Чтение книги онлайн.

      II

      KÕRB

      MA PÕLESIN. See on mu esimene mälestus. Olin kolmeaastane ja me elasime autoelamulaagris ühes Lõuna-Arizona linnas, mille nime ma ei teadnud. Seisin pliidi ees toolil, seljas roosa kleit, mille vanaema oli mulle ostnud. Roosa oli mu lemmikvärv. Kleidi seelikuosa oli kohev nagu balletiseelikul ja mulle meeldis end peegli ees keerutada ja mõelda, et näen välja nagu baleriin. Aga tol hetkel kandsin ma kleiti viinereid keetes ja jälgisin autoelamu kööginurga kitsast aknast sisse piiluvate päikesekiirte käes, kuidas viinerid keevas vees paisusid ja üles-alla õõtsusid.

      Kuulsin, kuidas ema kõrvaltoas ühe maali kallal töötades laulis. Juju, meie mustakarvaline krants, jälgis mind. Torkasin ühe viineri kahvli otsa ning kummardusin ja pakkusin seda koerale. Viiner oli tuline ja Juju lakkus seda kõhklevalt, ent kui ma end püsti ajasin ja hakkasin taas potis viinereid liigutama, tundsin oma paremal küljel kuumaleeki. Pöördusin, et näha, kust see tuleb, ja mõistsin, et mu kleit põleb. Vaatasin, ise hirmust kange, kuidas kollakasvalged leegid jätsid ülespoole liikudes seeliku roosale kangale säbrulise pruuni joone ja ronisid mu kõhuni. Siis kargasid leegid kõrgemale, jõudsid näoni.

      Karjatasin. Tundsin põlemise lõhna ja kuulsin kohutavat praginat, kui leegid mu juukseid ja kulme kõrvetasid. Juju haukus. Karjatasin uuesti.

      Ema jooksis tuppa.

      “Emme, aita mind!” kriiskasin. Seisin ikka veel toolil, rehmates tuld kahvliga, mida olin kasutanud viinerite liigutamiseks.

      Ema jooksis toast välja ja naasis ühe villase sõjaväetekiga, mida ma vihkasin, sest see oli nii kare. Ta heitis teki mu ümber, et leeke summutada. Isa oli autoga ära sõitnud ja ema haaras minu ja mu noorema venna Briani ning ruttas meie naabrite autoelamu juurde. Seal elav naine riputas parasjagu pesu nöörile kuivama, pesupulgad suus. Ema selgitas talle ebaloomulikult rahulikul toonil, mis oli juhtunud, ja palus, kas naine võiks meid haiglasse sõidutada. Naine pillas pesupulgad ja pesu lihtsalt sinnasamasse maha ja jooksis sõnagi lausumata oma auto juurde.

      Kui me haiglasse jõudsime, panid õed mu kanderaamile. Nad kõnelesid murelikult valju sosinaga, ise läikivate kääridega mult uhke roosa kleidi jäänuseid seljast lõigates. Siis tõstsid nad mu kanderaamilt üles, asetasid suurele jääkuubikutega kaetud metallvoodile ning puistasid osa jääd mu kehale. Hõbejuukseline ja musta raamiga prille kandev arst juhatas mu ema palatist välja. Kui nad lahkusid, kuulsin, kuidas ta ütles emale, et olukord on väga tõsine. Õed jäid palatisse minu eest hoolitsema. Sain aru, et tekitasin suurt tüli, ja olin tasa. Üks õdedest pigistas mu kätt ja ütles, et kõik saab korda.

      “Ma tean,” ütlesin, “aga kui ei saa, siis pole ka midagi.”

      Õde pigistas uuesti mu kätt ja näris alahuult.

      Palat oli väike ja valge, seal olid heledad tuled ja metallkapid. Silmitsesin natuke aega tillukeste täppide ridasid laepaneelides. Jääkuubikud katsid mu kõhtu ja rindkeret ja surusid vastu mu põski. Nägin silmanurgast, kuidas üks väike räpane käsi mu näost mõne tolli kaugusele kerkis ja peotäie jääkuubikuid haaras. Kuulsin valju ragistamist ja vaatasin alla. Seal oli Brian, kes sõi jääkuubikuid.

      Arstid ütlesid, et mul vedas, et ellu jäin. Nad võtsid mu reie ülaosast nahatükke ja asetasid need kõige hullematele põletushaavadele mu kõhul, roietel ja rinnal. Nad ütlesid, et seda kutsutakse naha siirdamiseks. Kui nad said sellega valmis, mässisid nad terve mu parema külje sidemetesse.

      “Vaata, ma olen pooleldi muumia,” ütlesin ühele õele. Ta naeratas, pani mu parema käe lingsidemesse ja kinnitas selle peatsilaua külge, et ma ei saaks kätt liigutada.

      Õed ja arstid esitasid mulle pidevalt küsimusi. Kuidas sa end põletasid? Kas su vanemad on sulle kunagi haiget teinud? Miks sul nii palju kriimustusi ja sinikaid on? Ütlesin, et mu vanemad ei tee mulle kunagi haiget. Sain kriimustada ja sinikaid õues mängides ning põletada viinereid keetes. Nad küsisid, miks ma küll üksinda viinereid keetsin, ise alles kolmeaastane. Ütlesin, et seda oli lihtne teha. Viinerid tuli lihtsalt vette panna ja neid keeta. Nende valmistamiseks ei olnud ju mingisugust keerukat retsepti, mille järgimiseks tuli piisavalt vana olla. Veega täidetud pott oli liiga raske, et oleksin jaksanud seda tõsta, seega lükkasin kraanikausi juurde tooli, ronisin sellele ja täitsin klaasi veega, siis aga ronisin pliidi ees seisvale toolile ja valasin vee potti. Tegin seda ühe uuesti ja uuesti, kuni potis oli piisavalt vett. Siis lülitasin pliidi sisse ja kui vesi keema läks, lisasin viinerid. “Ema ütleb, et olen oma vanuse kohta väga küps,” rääkisin neile, “ja ta lubab mul tihti ise süüa teha.”

      Kaks õde vaatasid teineteisele otsa ja üks neist tähendas midagi kirjutusalusel üles. Küsisin, kas midagi on pahasti. Ei midagi, vastasid nad, ei midagi.

      Iga paari päeva järel vahetasid õed mu sidemeid. Nad panid kõrvale vanad kokkukägardatud sidemed, mis olid kaetud vere ja millegi kollase plekkide ning väikeste põlenud naha tükikestega. Siis katsid nad mu põletushaavad uue sidemega, suure marli moodi riidetükiga. Katsusin öösiti vasaku käega karedat kärnalist nahapinda, mis ei olnud sidemega kaetud. Vahel kiskusin kärnasid lahti. Õed olid mul selle ära keelanud, aga ma ei suutnud vastu panna tungile kiskuda neid võimalikult aeglaselt lahti, et näha, kui suure kärna ma ühe tükina kätte saan. Kui olin juba paar kärnatükki ära kiskunud, siis kujutasin ette, et need räägivad omavahel piuksuva häälega.

      Haigla oli puhas ja läikiv. Kõik oli valge – seinad ja linad ja õdede vormirõivad – või hõbedane – voodid ja kandikud ja arstiriistad. Kõik rääkisid viisaka, rahuliku tooniga. Haiglas oli nii vaikne, et õdede kummitallaga jalanõude kriuksumist oli kuulda koridori lõpuni välja. Ma ei olnud vaikuse ja korraga harjunud, kuid see meeldis mulle.

      Mulle meeldis ka see, et mul oli oma tuba, sest autoelamus olin pidanud jagama tuba venna ja õega. Mu haiglapalati seinal oli isegi televiisor. Meil ei olnud kodus televiisorit ja seepärast vaatasin seda palju. Minu lemmikud olid Red Buttons1 ja Lucille Ball2.

      Õed ja arstid küsisid alatasa, kuidas ma end tunnen ja kas mu kõht on tühi või kas mul on midagi vaja. Õed tõid mulle kolm korda päevas maitsvaid toite ja vahetasid mu linu isegi siis, kui need nägid ikka veel puhtad välja. Lugesin neile vahel ette ja nad ütlesid, et olen väga tark ja oskan lugeda sama hästi nagu kuueaastased.

      Ühel päeval näris lainjate kollaste juuste ja sinise lauvärviga õde midagi. Küsisin, mis see on, ja ta ütles, et see on närimiskumm. Ma ei olnud kunagi varem närimiskummist kuulnud ja seega läks ta välja ja tõi mulle terve paki. Tõmbasin pakist lehe, võtsin ära valge ümbrispaberi ja läikiva hõbepaberi selle all ning uurisin jahuse välimusega ja kiti värvi närimiskummi. Panin selle suhu ja selle terav magusus lõi mind pahviks. “See on väga hea!” ütlesin.

      “Näri seda, aga ära alla neela,” ütles õde naeruga. Ta naeratas hästi laialt ja kutsus teisi õdesid vaatama, kuidas ma oma päris esimest närimiskummi närisin. Kui ta mulle lõunat tõi, ütles ta, et pean närimiskummi suust võtma, kuid ei pea muretsema, sest võin pärast sööki uue lehe võtta. Kui pakk otsa saab, lubas ta mulle uue osta. See oligi haiglale iseloomulik. Seal ei pidanud kunagi muretsema, et toit või jäätis või isegi närimiskumm otsa saab. Oleksin olnud õnnelik, kui võinuksin igaveseks sellesse haiglasse jääda.

      Kui mu pere mulle külla tuli, kajas vaiksetes koridorides nende nägelemine ja naer ja laul ja hüüded. Õed tegid vaigistavaid häälitsusi ning ema, isa, Lori ja Brian alandasid mõneks minutiks СКАЧАТЬ