Hobusehullud. Marian Suitso

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes olid autodest välja visatud või lihtsalt kuskile maha jäetud, kuna nende omanikud ei viitsinud neid enam pidada või tahtsid vanema looma asemele juba uut nunnut kutsikat või kassipoega võtta, et sellega pärastpoole samuti käituda. Need loomad olid jooksnud meeleheitlikult ringi, püüdes oma kodu ja pererahvast üles leida. Paljud olid ülialandlikud ja justkui arvasid end süüdi olevat selles, et nendega nii tehti. Seda kõike näha oli meie jaoks päris ränk kogemus. Meil emaga olid kogu aeg pisarad silmas. Vähemalt saime teha väikese heateo ning pakkuda uue kodu ja uue võimaluse ühele lehviku moodi sabaga koerakesele, kes hakkas oma sõbraliku olekuga mulle kohe meeldima. Ehkki ta on koer, sai temast mulle midagi kasuõe sarnast ja muidugi ka suurepärane sõber.

      Eliis ja Lehvik ongi praegu mu parimad sõbrad ja kaaslased. Kui ka kogu ülejäänud maailm (loe: kool ja poppide kamp) veeretab mu ette katsumusi ja ebameeldivusi, siis vähemalt nendega tunnen end alati hästi ja võin neile kõik südamelt ära rääkida, sest nad kuulavad mind ära ega naera mu üle. Mu ema ja isa ilmselt ka ei naeraks, aga vanemad on ju vanemad ning neile ei saa kõike samamoodi rääkida kui südamesõbrale, olgu siis kahe- või neljajalgsele. Seepärast olen õnnelik, et mul on Eliis ja Lehvik.

      Lähen nüüd panen homseks riided valmis ja siis magama. Hüvasti, suvi.

      Teisipäeval, 1.09

      Nii, ongi siis esimene koolipäev möödas. Üsna armas oli vaadata, kuidas algklasside põnnid olid hästi pidulikult riides ja tulid lillekoormatega. Eks emad-isad käskisid. Meie vanuses pole aga 1. september enam mingi teab mis pidulik päev. Istusime aktusel ära ja pärast seda tuli klassijuhataja tund.

      Nagu ikka, algas klassis kohe võidujooks parimate pinkide peale. Meil on nii, et aasta alguses krabatakse endale kohad ja need jäävad siis kogu õppeaastaks. Klassijuhataja on meil mata õps, nii et täna otsustati siis mata klassi istumiskohad. Meil Eliisiga õnnestus maanduda väga heal kohal – akna all kolmandas pingis. Olime väga rahul, kuid siis tulid sinna kaks poppi tüdrukut, Leana ja Bianca.

      „Tegelt on nii, et me otsustasime juba eelmisel kevadel, et istume sel aastal siia,” ütles Leana. „Nii et see on tegelt meie koht.”

      „Aga meie jõudsime siia enne,” üritasin ma protesteerida.

      „Kas te vaidlete Leanale vastu?” küsis Bianca uskumatult.

      Kõik vahtisid meid. Tundsin, kuidas popid moodustasid meie vastu ühisrinde, samas aga ei teinud ükski „nähtamatu” katset meid toetada. Muidugi kobisime pahaselt pobisedes pikema jututa sealt minema. Kuna selle aja jooksul olid kõik paremad kohad ära võetud, pidime istuma keskmisse ritta esimesse pinki, mis on täpselt õpetaja nina all. Nii palju siis lootusest vahepeal oma asjadega tegeleda, aga seda tahab mõnikord ju igaüks. Pärastpoole ma mõtlesin, et oleks võinud Leanalt ja Biancalt küsida näha seda lepingut, kus on kirjas, et nad koha broneerisid. Aga see oli alles pärast ja siis oli juba hilja. Täpselt nagu alati.

      Õpetaja rääkis nagu ikka alguses tühjast-tähjast, aga meie ootasime muidugi pingsalt, millal saame teada semestri tunniplaani. Sellest ju sõltub meie elu järgmiste kuude jooksul. Kui õpetaja hakkas tunniplaani tahvlile kirjutama, läbis klassi pahameelesumin. Teisipäeval ja neljapäeval kaheksa tundi! Pärast tuleb niikuinii veel kodus õpikute taga istuda, nii et ei anta meile mingit asu. Siiski, midagi inimlikku oli tunniplaani koostajates veel säilinud – reedeti hakkab olema kõigest kuus tundi. Ilmselt tahavad õpetajad ise ka varem nädalavahetust pidama minna.

      Kui tund sai läbi ja kõik panid asju kokku, ütles Marko käriseva häälega nagu orkide pealik „Sõrmuste isanda” filmist: „The time of fun is over, the time of school has come! ”

      See oli väga tabav. Kõik naersid.

      Hiljem läksime Eliisiga Lehvikuga jalutama. Tahtsime nautida veel viimast õhtut, mil ei pea koolitöödega tegelema. Täitsa sügise tunne on küll juba. Isegi osa kaselehti on kollased.

      Reedel, 4.09

      Õppetöö on hooga alanud. Sel aastal lükati kohe ümber meie lootus, et ehk alguses võtavad õpsid veidi vabamalt. Kõik rõhutavad, et üheksas klass ja eksamid on ees, nii et tuleb kohe hoolega tööle hakata.

      Kõige halvem on see, et Eliisil õnnestus kohe teisel koolipäeval haigeks jääda, nii et ta läks pärast kolmandat tundi koju. Nüüd olengi täitsa üksi ja tunnen end üsna õnnetuna. Pole „saatusekaaslast”, kellega juttu ajada ja lihtsalt koos olla. Tundub, et mingi viirus on tõepoolest lahti pääsenud, sest puudujaid on teisigi. Näiteks Marko. Ilma temata on klassis kuidagi vaikne ja igav. Pole, keda vargsi piielda, ja teised kutid ei viska nii palju kildu ka. Aivar üritab küll vahel, aga see pole see. Ta tahab ülilahe vend olla ja pingutab minu meelest üle. Pealegi pole ta oma kuldketi ja imeliku lääge parfüümiga üldse minu tüüp.

      Nii ma siis olen sunnitud pühenduma täielikult õpingutele ega tegele eriti kõrvaliste asjadega. Kui masendav! Mitte et ma muidu ei õpiks – olen ju nelja-viieline õpilane ja poppide meelest nohik −, aga natuke vaheldust kulub ikka ära. Natuke sosistamist pinginaabriga ja natuke Marko imetlemist… Praegu on mu ainuke õppimiseväline meelelahutus see, et sirgeldan vihikutesse väikeseid pildikesi. Mulle meeldib joonistada ja ehkki need pildid pole midagi erilist, aitab see vähemalt aega sisustada.

      Esmaspäeval, 7.09

      Pärastlõunal

      Marko helistas mulle! Mulle! Mitte Leanale, Biancale või teistele tüdrukutele oma sõpruskonnast, vaid mulle, nähtamatule nohikule! Nojah, olgem ausad, ilmselt just sellepärast helistaski, et ma olen see nähtamatu nohik. Ta ju küsis lihtsalt, mis on õppida jäetud, sest ta oli mitu päeva haige. Aga siiski valis ta kõigi hulgast just minu! Ja see pole veel kõik – ta kutsus mind täna õhtuks koos enda ja teiste poppidega kaubamajja hängima! Ta ütles, et ma võtaks mata ja inka töövihikud ka kaasa, sest ilmselt läheb seal ühiseks õppimiseks. Ma ei suuda oma õnne uskuda! Olen nii kaua unistanud, et saaksin koos Marko ja tema seltskonnaga aega veeta. Pean nüüd lõpetama, sest ma ei tea veel, mida selga panna. Äkki see on ikka nagu kohting? Kaevun riidekappi. Ja muidugi helistan Eliisile ning räägin talle kõigest.

      Hilisõhtul

      Läksin siis kella kuueks kaubamajja. Igaks juhuks isegi natuke varem. Kandsin kitsaid teksaseid ja minu meelest kena tuunikat, mis sarnaneb kõige rohkem nende trendikate riietega, millega popid tüdrukud käivad.

      Kohtumispaigaks oli kokku lepitud jäätisekohvik kaubamaja teisel korrusel. Kedagi teist veel seal polnud, nii et ostsin jäätise ja seadsin end ühe laua taga sisse.

      Veerand seitsme paiku tulid lõpuks Marko, Aivar ja Rait ning Leana ja Bianca. Poisid ostsid endale jäätised, kuid Leana ja Bianca piirdusid dieetkooladega.

      „Me peame oma figuuri hoidma,” ütlesid nad ja mul oli tunne, nagu nad vaataksid veidi viltu sellele, et mina söön seal täiesti süüdimatult jäätist. Minu meelest tundus see natuke imelik, sest nad kumbki pole sugugi paksud, pigem vastupidi. Bianca on koguni ülisale, nii et talle kuluks just paar jäätist ära. Ma ise olen ka üsna pikk ja kõhn ning tean omast käest, et kui ma korralikult ja rammusaid asju ei söö, siis võib isegi halb hakata. Jäätisest ei ütle ma sellepärast kunagi ära. Teistele ei söandanud ma muidugi midagi iitsatada. Olin ju täna nende seltskonda vastu võetud ja kavatsesin seda privileegi täielikult nautida.

      „On sul vihikud kaasas?” küsis Marko.

      „Jah,” vastasin. Kas nad tahavad tõesti kohe õppima hakata?

      „Super,” ütles Marko. СКАЧАТЬ