Elu hinnakiri. Sirly Hiiemäe

Чтение книги онлайн.

      VANAMEES oli prillid eest võtnud ja lutsutas vasakut prillisanga. Ta luges ikka veel Saree artiklit. Paberid vahetasid oma asukohta aeglaselt. Tekst oli osalt filosoofiline, osalt populaarteaduslik ning vajas mõttepause. Vanamees tegigi neid põhjaliku perioodilisusega. Nagu Mendelejevi tabel, mõtles Saree vanameest jälgides.

      Kuna ootaja aeg tundub alati pikk ning vanamees oli esitanud üllatava palve Sareel kabinetist mitte enne lahkuda, kui viis A4 läbi loetud, siis ta lihtsalt istus ja kõlgutas jalgu. Seekord oli ta pelglik. Religioossed teemad olid vaatamata oma tänapäevasele pooltulisusele teravust kaotamas (ta möönis, et see on tinglik, sest arvestada tuli Lähis-Ida ja sealset olematut usupuhastust ning reformatsiooni), kuid ikkagi – mida teadis tema, napilt kahekümnendate teise poolde jõudnud plikake, kasina elukogemusega ja vähekirjutanud näitsik teoloogiast, mütoloogiast, filosoofiast, surmast ja surmajumalatest? Mitte midagi, vaat nii. See artikkel on üks jama, mingi udu, sõitles Saree ennast.

      Vanamees langetas lehed väga aeglaselt ja teatud reservatsiooniga reumahaigete liigeste suhtes. Pani lutsutatud prillisangaga sõõrid ette ja lausus rahulikult:

      „Väga huvitav. Kompaktne ja konkreetne, kuid ometigi mitmetahuline. Sa oled selle ülesandega kenasti toime tulnud.”

      Saree tõmbas hinge tagasi ja noogutas kergendatult. See karikas läks siiski mööda..

      „Aga ma olen mõelnud, et sa oled nüüd rääkinud surmast ja leinast üldiselt ja siis seda usulist-mütoloogilist külge lahanud, et kas poleks nüüd mõttekas lähtuda inimesest, kes puutub surmaga kokku?”

      „Mida te silmas peate?” ei mõistnud noor ajakirjanik ülemuse soove.

      „Küsi ekspertarvamust. Räägi inimesega, kellele surm on tema töös igapäevane nähtus ja kogemus.”

      „Ma ei mõista, kas te tahate, et ma küsitleksin, ee… politseinikku?”

      „Politseinikku, kohtumeedikut, õde, arsti – inimesi, kelle elus on surm sage ja alaline. Nad oskavad kindlasti näha surma praktilist poolt ja rääkida midagi, mida meie, tavainimesed, oma eludes tihti ei kohta. Surm kui töö paratamatu osa. Mõni leinanõustaja ja matusebüroo töötaja ka ehk?”

      „Ei, õige, tõepoolest. See on asjalik nõuanne. Ma võin selle artikli siis keeletoimetajale saata?”

      „Jah, tee seda, manaja.”

      „Manaja? Nagu Mana või? Oi, ärge öelge mulle nii. See on tegelikult õõvastav.” Noor ajakirjanik ei talunud seda nimetust, kuigi talle tõesti tundus, et viimaste artiklitega oli temast saanud omamoodi keegi, kellega kolleegid viimastel päevadel kuidagi tõsisemalt ja raskemalt suhtlevad ning kätlevad. Kuidagi tunnustavalt, kubeme kohalt. Nagu oleks ta oma surmalooga teinud läbi riituse eluühingusse astumiseks ja kirjutanud midagi tõsiselt võetavat.

      Saree noogutas vanamehele ja sulges vaikselt ukse. Kabinetist väljudes toetas ta selja ja kukla vastu seina ning hingas mitu korda nina kaudu sisse ja suu kaudu välja – vabastav hingamine, mingi esoteeriline jura, mis ei mõiganud. Saree ei tundnud mingit vabanemist. Ta tundis end nagu Atlas, kellele muinasaegadel taevavõlv hoida anti – säh võta, nüüd on see sinu ülesanne ja kõik. Siruta aga käed välja ja ole maailmatala. Kust leida inimest, kellega saaks rääkida surmast kui töö osast? Ta liikus pisut lööduna laua taha ja toetas lauba kätele. Pea huugas, selg surises, suu kuivas. Inimene, kes teab surma praktilist külge? Saree oli veel noor, tal puudusid sellised tutvused. Ning ootamatult ulatas talle abistava õlekõrre alalõpmata üllatada oskav Sander.

      „Noh, manaja!” Kolleeg oli ootamatult tema kõrvale ilmunud. Sedapuhku aga üllatavalt moekas: velvetid, beež pluus, pruun nahktagi, sagris juuksed üle pea kammitud ja nägu peaaegu aknevaba, prillid puhtad.

      „Ära nimeta mind nii, mulle ei meeldi see sõna,” nähvas Saree.

      „Nonoo, miks nii tõre ja kare?”

      „Vanamees tahtis, et ma kirjutaksin artikli inimesega, kes puutub oma töös kokku surmaga.” Saree mudis meelekohti. Tal valutas tihti pea – näljast, lühinägelikkusest, tsüklimuudatustest. Ta võttis lauasahtlist purgi valuvaigistitega ning neelas kaks tabletti ilma veeta alla. Sander vaatas imestunult oma kolleegi, hõõrus sõrmedega ninajuurt ega mõistnud tema kimbatust.

      „Nii, ja mis on probleem?”

      „Ma ei tea kedagi, kes töötaks sellisel kohal. Minu tutvuskonnas on ajakirjanikud või filoloogid või tavalised ärimeestest päevavargad, kuid kohtumeedikut, politseinikku, arsti või õde ma ei tunne. Ja ma pole veel sellise nimega tegelane, kes saaks naksti kellegi, kes tahaks intervjuud anda.”

      „Haa, aga siin, mu kulla sõber, saan ma sind isegi aidata.”

      „Kuidas? Sa siis tead mõnda surnutega töötavat inimest?”

      „Mina mitte, aga mul on koolivend, kes kurameeris mõnda aega ühe meditsiiniõega. Sattusime koos seltskonda ja ma kuulsin vahel, kuidas see õde oma päevast jutustas. Ning kui mu mälu mind ei peta, siis kordusid aeg-ajalt tema juttudes sellised sõnad nagu reanimeerima ja surnuvedajad. Äkki tema saab sind aidata?”

      Saree haaras pakutud võimalusest kinni.

      „Millal sa selle koolivenna kätte saaksid?”

      „Oota, ma helistan talle kohe.” Sander võttis taskust telefoni, valis numbri ja hallootas kõlavalt. Ilmselt jagasid nad mingeid kooliaegseid mälestusi, sest aeg-ajalt kuulis Saree poole kõrvaga, kuidas Sandri kõnes kordusid repliigid nagu „Muidugi mäletan!”, „Miks ma siis ära peaksin olema unustanud!”, „Kuidas siis muidu, eks ikka jah!”. Ka Sander oli üks neid, kes mobiiliga rääkides aktiivselt liikus ja lobises. Peatus infostendi all, kõndis akna juurde, läks koridori. Tagasi Saree juurde tuli Sander võidurõõmsa naeratusega.

      „Nii, ma saan oma koolivennaga täna kokku ning siis küsin ta käest selle õe kontaktid. Ma seletasin ainult põgusalt.” Sander teadis, kui umbusklik oli ta ise ja kui umbusklikud olid enamik ajakirjanduses töötavaid inimesi oma poolelioleva teemaga seotud info jagamises – sest ükskõik missugune artikkel, lugu, saade või intervjuu võis osutuda selleks looks, mis teeb ajakirjanikust tõelise meediamaastiku pärli.

      Saree noogutas tänutundest. Ta tundis kergendust. Ometigi sai keegi pisut abiks olla, sest, nagu nüüd ta märkas, polnud lihtne kirjutada teemal, mida ta sisuliselt hästi ei tundnud, kuid mille vastu lugeja huvi oli viimases kahes numbris märgatavalt tõusnud.

      Järgmisel hommikul tuli Sander lõbusalt hüpleval sammul toimetusse, vaatas kuningliku sõjaratsu otsustavusega Saree poole ja ütles, et number on olemas. Olgu Saree nüüd nii kena ja andku aga tuld.

      Saree silmitses rohelise pastakaga sirgeldatud mobiilinumbrit, nime, aadressi ja meili ning helistas. Telefon lasi pikalt kutsuda. Lõpuks vastas teisel pool kellegi unine hääl.

      „Jaa, Filena kuuleb.”

      „Tere, minu nimi on Saree Voogla, ma tülitan teid ajakirja Tunne ja Loe toimetusest. Kas teil on hetk aega rääkida?”

      „Ma ei soovi teie ajakirja tellimust,” ütles unine hääl ja pani kõne kinni.

      Saree СКАЧАТЬ