Kirjaklambritest vöö. Mare Sabolotny

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ unetu jobu.

      Mitte midagi enamat.

      Ega kõik nii sitt ka ole, valetas Kati endale, et positiivsus võidaks lahingu ja kurbusele ei järgneks unetut ööd. Sellest viimasest tal paraku pääsu polnud.

      2

      Mobiiltelefoni äratuskell helises ning äratas Kati taas kord polüfoonilise helinaga, mida ta juba jälestama oli õppinud. Jälle üks päev, jälle kõik üks ja seesama, rutiin. Mis viib ainult ühe tulemuseni – padjakallistamine ja sita kvaliteediga uni.

      Erinevalt teistest päevadest oli Kati selle teisipäeva hommikul rõõmus. Astus ta siis parema jalaga voodist välja või oli see liigsest kofeiinist, vahet polnud.

      Inglise keele tunnis oli nii Katil kui ka tema pinginaabril Annil surmigav. Viimane võttis päeviku ja sodis seda natuke, terve tunni oli tüdruk üritanud midagi küsida, kuid kõhelnud.

      Kati uuris samal ajal oma klassikaaslasi, nagu oleksid need puuridesse näitamiseks välja pandud loomad. Tema arust olid nad väga huvitavad tegelased. Näiteks Signe, kes kellelegi ei meeldi, aga ikka surub end pidevalt seltskonda, kus keegi temaga suhelda ei taha. Kõik vihkavad teda sellepärast. Või Piret, kes sisustab vähemalt kolmveerandi ajast kodus õppimisega, kuid, üritades lahe olla, valetab teistele, et tal on kodutööd tegemata. Nii ei saa keegi temalt maha kirjutada ja ka vastuseid ei ütle ta kunagi ette, kuigi teab neid. Kõik vihkavad teda sellepärast ja mitte keegi ei saa aru, kuidas selline nohik kuhugi paremasse kooli sisse ei saanud. Või Grete, kes on loll nagu lauajalg ja teab kõike ainult juuksesirgendamisest, kunstküüntest ja headest salongidest. Ta käib kõigile sellepärast närvidele. Tom, ülisuure egoga tüüp, kes on sisemuses arg kui hiireke, isegi kahtlasest putkast ei julge suitsu osta, kuigi näeb välja vähemalt 20-aastane. Keegi ei talu teda sellepärast. Fidelia on samuti huvitav eksponaat – ei õpi üldse ja käib nii harva koolis, et keegi ei ole kindel, kas ta enam klassinimekirjaski on. Ta on nii kergesti kättesaadav, et piisab, kui mõni poiss talle ligi läheb ja midagi mõmiseb. Kuigi poiss oli ainult pastakat tahtnud, vajub tüdruk talle kohe kaela. Tal on kohutav ema, kes on täpselt samasugune. Kõik vihkavad Fideliat, kui ta koolis on, ja kui ei ole, ei tunne keegi tast puudust. Hans elab arvutites ja küsib pidevalt teiste IP-koode ning muid arvutiga seotud isiklikke asju. Kõik peavad teda sellepärast imelikuks ja hoiavad eemale. Ja Kati ise, vahel isegi laheda jutuga, kuid saatanlikult tige eit, kes on depressiivne ja öösiti magab arvatavasti umbes kaks tundi, vähemalt näeb ta igal hommikul nii sorakas välja. Selles klassis ei talu peaaegu keegi kedagi, kuid siiski teeskleb enamik sõprust. Enamik on võlts ja sellepärast üliõnnelik. Kambas kõik parimad sõbrad, kuid teiste selja taga harrastavad tagarääkimist. Sügavate psüühiliste probleemidega klass, keda ühendab vaid fakt, et nad kõik olid liiga lollid, et heasse gümnaasiumi sisse saada, aga liiga laisad, et tööle minna.

      „Kuidas teil Juhaniga siis läheb ka?” küsis Anni lõpuks pärast kõhklemist. Ta ei olnud kunagi päris kindel, millal on hea aeg Katit torkida, sest kunagi ei võinud teada, mis tuju sel tüdrukul on ja mida tema tigedast suust välja võib pursata.

      „Kuidas meil minema peaks?” küsis Kati üllatunult.

      „Te ju sebite!” teatas Anni imestunult, et Kati ei olnud poisi ilmselgetest vihjetest aru saanud.

      „Sebime või? Tore, et mulle ka teatati.”

      „Kui loll sa olla võid! Kuid siiski võid sa minust jäänud riismed endale võtta,” teatas Anni upsakust teeseldes.

      „Kõvad riismed, sa vaevalt tunned teda,” teatas Kati veidi kõvema häälega, mille peale käskis tüdinud õpetaja neil vait jääda. Kati ja Anni jätkasid lobisemist veidi vaiksemal toonil.

      „Nojaa,” pomises Anni, „siiski…”

      „Siiski oleme mina ja Juhan sõbrad,” lõpetas Kati lause.

      „Aga iga kord hakkab ila tilkuma, kui teineteist näete,” Anni kordas seda, mis paistis olevat ilmselge kõigile peale asjaosaliste.

      „Ta on kena ja tore, kuid see on kõik!”

      Kellahelin päästis Kati paaripanekust Juhaniga, kuid esimest korda tabas ta end mõttelt: mis selles halba oleks? Mitte midagi! Juhan on kena, tore ja lahe. Pealegi on viimane aeg endale korralik boyfriend hankida.

      Tunnid läbi. Kati toppis garderoobis talvesaapaid jalga, kui Juhan tema kõrvale istuma potsatas. „Kuradi rõõmurull,” pomises Kati selle peale.

      „Jou,” hüüdis poiss rõõmsalt.

      „Mis tahad?” küsis Kati ülbelt, tema hea tuju oli juba ammu kadunud.

      „Kas sa viitsid täna midagi teha?” küsis poiss, korjates üles Kati koti sisu, mis oli maha pudenenud, kui tüdruk oli seda kogemata küünarnukiga tõuganud. Kati ohkas, sest selliseid asju juhtus temaga pidevalt. „Ei räägi minuga?” küsis poiss, kuna tüdruk ei vastanud.

      „Ah? Mida? Ma ei tea, kas ma julgen. Arvatavasti kukun kuskilt trepist alla või lõhun midagi eriti tähtsat ja kallist, näiteks mõne klaasmaja, või leian Tallinna selfdestruct nupu ning ooh-what-does-this-button-do vajutan seda!”

      „Jälle? Vaevalt seda kõike mitu korda juhtub. Hea vähemalt, et sinusugusele juhilubasid ei anta,” ütles Juhan kergendusega.

      „Anti!” hüüdis Kati.

      „Jee, me kõik saame surma!” irvitas Juhan, mille peale Kati ta kõikvõimalikesse roppudesse kohtadesse saatis.

      „Viitsid siis kinno või kuhu iganes tulla?” küsis Juhan ning lisas väikse vale, „keegi teine ei viitsi midagi teha.”

      „Muidugi viitsin, teine valik oleks kodus oma tüütut väikest õde taluda. Kus hundist räägid! Mis tahad?” küsis Kati Kerstit enda ees nähes.

      „Kas sa saad mulle nats raha laenata?” küsis Kersti alandliku häälega, varjates suurt soovi Katiga öeldu pärast möliseda, ka tema oskas teistega manipuleerida.

      „Ei tea miks peaksin ma seda tegema?”

      „Sest isa ei ole mulle nädalaraha üle kandnud ja ma olen kirikurott. Sa oled ju mu lihane õde, kes mind väga armastab ja kes must väga-väga-väga-väga hoolib.”

      „Ja kust ma tean, et sa seda nurga taga maha ei joo?” küsis Kati nagu kohusetundlikule vanemale õele kohane, kuid sirutas käe juba rahakoti poole. Ta ei saanud parata, et nõustus kogu aeg teistele teeneid tegema.

      „Esiteks on paberit raske juua ja teiseks olen ma 12,” vastas Kersti, nagu peaks ta Katit idioodiks.

      „Aa… nojah… palju tahad?”

      „Mingi sott või kaks.”

      „Mul ei ole vist nii palju sulas. Aa… on ka. Vaata et tagasi maksad, sind ei saa ju kunagi usaldada.”

      „Näeme kodus, kui sa juhuslikult tee peal mõne suvalise sinisilmse blondiga ära ei jookse, ma ju tean, kui väga nad sulle meeldivad. Tšau,” hüüdis Kersti vurinal ning läks tagasi oma klassikaaslaste juurde.

      „Idikas!” kisas Kati tigedalt järgi. Great, nüüd sai Juhan aru…

      „Hea õde sul, röövib su raha ja möliseb,” kommenteeris Juhan.

      „Ma СКАЧАТЬ