Direktor. Ühe turu erastamise lugu. Andres Anvelt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ serveeris rutuga kõik vajamineva ning kadus. Jutuajamine võis alata.

      „Mis sa siis plahvatusest ka kuulnud oled? Kelle teema see olla võiks?” päris Valera endale taldrikul olevast lihast esimest tükki lõigates.

      „Noh, tegelikult tahtsingi sinult seda kuulda! Aga esmajoones lepime kokku, et me üksteist selles süüdistama ei hakka, nõus?” lõikas ka Direktor endale esimese ampsu ja asus mäluma, andes sellega Valerale aega vastuse üle järele mõelda.

      „Nõus – ja ega ma ei kahtlustagi sind, sinu turg, teed, mis tahad. Milleks sulle seda vaja oleks olnud? Meil sinuga erilisi probleeme ei olegi ju olnud. Sina meilt raha ei küsi ja obtšjakki maksame ka ise! Muide, onu Miša käis minuga samal teemal just rääkimas! Proovis mulle midagi ette heita, aga näitasin talle koha kätte!” jätkus vestlus ampsude haaval nagu malemäng käikude kaupa.

      „Mis sa sellest Mišast üldse arvad? Mulle tundub vahel, et ta üldse nagu ei jaga matsu ja korjab raha niisama, ilusate silmade eest! Kas sa Kiilaka Tolikuga oled rääkinud sellel teemal, et kas ta üldse midagi obtšjakki viib? Mina ju viin otse, tema kohta ei tea!” jätkas Valera oma mõttekäiku.

      „Õiges suunas mõtled! Nagu sa tead, Tolik minuga sellisel teemal rääkima ei hakka, aga mulle tundub vähemalt, et temast ei ole mingit kasu! Noh, näiteks see turu erastamine: pidi aitama, aga lükkas mulle ette mingisuguse tüübi linnavalitsusest, kellele ma nüüd maksma pean. Aga vittu ma siis sellele maksan, kui ma Mišale niikuinii maksma pean. Nüüd pärast plahvatust küsib aga kõige eest veel rohkem raha juurde, nii ei ole aus!” ladus ka Direktor oma kahtlused välja. „Jah, see pommiplahvatus kah veel! Mendid jalutavad hommikust õhtuni nüüd mööda turgu ja räägivad mutikestega, nagu oleks mingi muuseum mul siin!”

      Direktor kulistas viha lahjenduseks lonksu konjakit.

      „Ma võin Tolikuga rääkida! Mul on temaga ju otsene suhe! Kui tahad muidugi?” pakkus Valera ootamatu käigu.

      „Teeme kogu asja minu kaudu. Makse tõmbame väiksemaks! Kui sa mõned letid minu poistele veel juurde annad …”

      „Täiesti mõeldav teema. Ma ehitan praegu sinna vana maja kõrvale uut paviljoni. Annan sulle seal kohe kümmekond kohta, kui mind sellest jamast vabastad!” kiitis Direktor Valera mõtte heaks, nagu oleks selle juba enne läbi mõelnud.

      „Ma pean muidugi Tolikuga rääkima! Ei tea ju, mis kokkulepped tal onu Mišaga on!” ei osanud Valera kohe tulemusi ennustada, kuigi Direktorile tundus, et Valera teab nagunii juba kõiki käike ette.

      „Noh, aga siis peadki Mišaga probleemid ise ära lahendama. Mina temaga sellest rääkida ei taha! Ta hakkab ju kohe ähvardama. Vaevalt ta heast peast ohjad ära annab,” jätkas Direktor oma ahnet pilku lihalt tõstmata.

      „No see käib asja juurde! Küll ma temaga ära klatin! Kõik saab korda!” nõustus Valera noogutades

      Liha oli tõesti maitsev ning kadus mõlema taldrikutelt ülikiirelt. Ka turvamehed kõrvallauas olid peagi oma kohvid lõpetanud. Süüa koos peremeestega ei olnud mitte lihtsalt kombeks, vaid ka keelatud, sest mis veel sai paremini tähelepanu hajutada kui seedimist turgutav ja peast kõhtu kadunud vereringe.

      Direktor võttis viimase sõõmu konjakit ning tõusis lauast püsti.

      „Andesta, Valera, mul kiired ajad! Kõik oli väga hea!” lõpetas ta kohtumise kätt hüvastijätuks ette sirutades.

      Ka Valera tõusis püsti ja surus kahe käega Direktori kätt.

      „Muide, selles pommiplahvatuse asjus on mul üldse üks mõte. Vaata, see Miša käitumine enne ja pärast pauku oli selline, et ma oleks nagu midagi võlgu… Mulle see üldse ei meeldinud ja see jutt sinu kohta, see ka ei meeldinud… ja see erastamine… ka see ei meeldi. Ma üldse ei imesta, kui siin mõni agar erastaja veel viimasel hetkel välja ilmub!” ladus Direktor hüvastijätuks ja järele mõtlemiseks Valerale ette veel terve rea kahtluseid.

      „Ma mõistan sind, bratan, seetõttu peamegi seljad kokku panema. Sobib ju sulle ja mulle,” patsutas Valera teda õlale selge sõnumiga, et tema jaoks olid probleemid sisuliselt juba lahendatud.

      Direktor noogutas ja ruttas väljapääsu poole. Tema turvamees tõusis samuti rutuga lauast ning järgnes oma peremehele peaaegu jooksujalu. Turvavarju esimesed päevad olid paratamatult pingelised, et õigustada talle määratud 700taalast kuupalka.

      11

      Lauri poolt tehtud ettepanek ahvatles Toomast üha enam ja pani jätkuvalt pea pööritama. Nii jalutaski ta neid mõtteid mõlgutades Sigarimajast Vabaduse väljakule pargitud auto poole. Suu oli kibe tõmmatud sigarist, aga veel rohkem läikis süda peaaegu liitrist kangest ja ülivanast konjakist. Viin oleks olnud parem. Mida siis nüüd ikkagi teha?

      Töö linnavalitsuses oli tema jaoks alles väga uus ja võõras hingamine ning paljud nipid veel omandamata. Igal kolmapäeval toimusid linnavalitsuse istungid, kus kinnitati juba ammu otsustatu ja tehti pressile nägu, et linn on jõudnud jälle sammu võrra lähemale igavesele rahulolule. Tõestati naiivsetele, et kõik otsused on raske töö tulem, aga rahva nimel võetakse kogu see raskus julgelt oma õlgadele ning ollakse valmis igat lekkivat veetoru lausa linnavalitsuse liikmete kehadega katma.

      Kõik see oli väline – sisemiselt oli tegu vägagi bürokraatliku ja aega pikaks kummiks venitava kollektiiviga, kus üheks eesmärgiks oligi mulje jätmine, mitte mulje loomine – või oli seal nii väga vahet? Toomase jaoks tõesti ei olnud. Pärast paari nädalat sisseelamist kutsus Tema ta jälle personaalselt välja ning tundis huvi, kuidas Toomasel ka läheb, kas on mingit abi vaja ja kas asi hakkab selgemaks saama. Toomas ei olnud kade ka põrutama, et kogu süsteem venib nagu tatt ning sellise tempo juures ei saa ta kuidagi aru, kuidas lumi linnatänavatelt üldse sügiseks ära koristatud saab.

      Tema oli selle peale ainult muhelenud ja arvanud, et sellega küll ei peaks Toomas oma pead vaevama. Küll lumi kaob koristusfirma või jumala abiga. Toomase asi on mõelda sellele, kuidas Erakonda edasi arendada, liikmeskonda suurendada ja olemasolevat kinnistada. See kõik vajab ressurssi ja koostöös linnarahvaga on võimalik seda saavutada kõige paremini.

      Toomas ei hakanud sellele vastu vaidlema ning uuris oma rolli sellise ressursi kasvatamises. Selle peale piidles Tema teda kaua silmanurgast ja soovitas siis olla lihtsalt avatum ja suhelda rohkem nende inimestega, kellega suhtlemine käib tema tööülesannete ehk linnavara erastamise valdkonna hulka, seista nende murede eest linnavalitsuse istungitel ja küll ta näeb, asjad hakkavad arenema ise.

      Seda juttu võttis Toomas tõsiselt ja järgmisel päeval seadiski ta sammud oma ühe peamise kliendi ehk turu direktori juurde. Sekretär oli viisakalt ette helistanud ning leppinud talle kokku kohtumise. Toomas küll tundis varasemast ajast põgusalt Direktorit, kuid tänane külaskäik toimus täiesti teises formaadis, see oli nagu uus tutvumine – ühelt poolt linna suurimat turgu erastav Direktor ja teiselt poolt selle erastamise eest vastutav abilinnapea. Turule jõudes võtsid ta väravas vastu ilusas ja korrektses vormis turvamehed, kes küll vigases, kuid ikkagi eesti keeles Toomase turu keskmes asuvasse ülimaitsetusse peamajja ehk südamesse juhatasid. Maja oli kaetud roosa kahhelkivi ja osaliselt mingi veel koledama ruudukujulise moodustisega. Rohked tumedad plekid sellel tuletasid Toomasele meelde täpilist, tselluliidikihi all vohavat rasvunud tagumikku.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте СКАЧАТЬ