seaduse selle ja selle paragrahvi alusel, sest ta jättis mingi formulari täitmata või täitis seda niimoodi, nagu tema sellest aru sai, siis sisuliselt pole see Inimesekene korruptsiooni kui sellisega tegelenud, küll aga on ta tõesti eksinud Korruptsioonivastase seaduse pügalate vastu. Nende paragrahvide vastu, mis formaalselt püüavad vältida korruptsiooniohtliku olukorra teket. Antud juhul pole olnud ei korruptsiooni ega isegi mitte korruptsiooniohtlikku olukorda, oli vaid … bürokraatia. Kuid üldises teadvuses oleme loonud juurde ühe korruptandi. Nagu vana hea ajakirjanduslik nali ütleb kaks nädalat pärast uudise ilmumist: „Ei mäleta, kas temalt varastati kasukas või tema varastas kasuka, igatahes üks räpane lugu oli!” Nii ka Korruptsioonivastase seaduse vastu eksijatega, keegi ei mäleta, mida Inimesekene tegi, kas jäi formulari esitamisega hiljaks või varastas avalikku vara miljonite väärtuses. Samas ehitame sellega üles üldist teadmist, et elame kohutavas korruptsiooniõhkkonnas. Kuna korruptsioonivastane võitlus on moekaup, püüame oma võitlusstrateegiatega laiendada korruptsiooni mõistet veelgi, haarates sellesse ka ettevõtjatevahelised suhted alates turgu valitseva seisundi kuritarvitamisest kuni keelatud kokkulepete alase tegevuseni. Ainult et see tegevusvaldkond on kogu maailmas reguleeritud kui konkurentsiõiguse valdkond, mida reguleerib konkurentsiõigus. Ehk selline ühe väga kindla etteheidetava teo venitamine-hägustamine asjadele, mida juba reguleeritakse teiste seadustega, vähendab tegelikkuses selle eluliselt tähtsa probleemi reguleerimist ja samuti selle järelevalve efektiivsust. Vast kõige markantsemaks näiteks, kuidas kriminaalkurjategijaid juurde toota, on meie konkurentsiõiguse arengulugu. See algselt läbirääkimisja kokkuleppemenetluslik regulatsioon muutus üleöö kriminaalselt karistatavaks teoks. Taustaks vast nii palju, et teistes Euroopa Liidu riikides lähtub konkurentsiregulatsioon eesmärgist võtta turult maha ebaloomulikud ja kahjustavad tõkked, mille instrumendiks on kõrged, kuni 10 % trahvid eksinud ettevõtjate eelmise majandusaasta käibest. Just käibest, mitte kasumist. Seega sanktsioonid on väga mõjuvad. Samas ei rutata firmade juhte karistama, kui just midagi väga üheselt ei tõestata, nt mingi persooni konkreetset süüd. Asjade selline käik on loogiline, kuna firma konkreetse käitumise vastu on süüdistust palju lihtsam esitada kui üksiku persooni vastu. Ehkki küsimus on puht kontrolliökonoomiline, pole mõtet kasutada lisaressurssi seal, kus tulemus on juba saavutatud. Muidugi, kui tulemuseks lugeda turu normaliseerimist, mitte Inimesekese karistamist. Seega ei maksa imestada, et meie regulatsiooni eripärast lähtuvalt võib meil edaspidi kurjategijate kategooriasse langenud ettevõtjaid olla tunduvalt rohkem kui teistel. Kuid tuleme tagasi oma korruptantide juurde. Korruptsioonivastase seaduse hingetu kasutamine, ilma sisusse süvenemata, on sama hävitav kui korruptsiooni enese laastamistöö. Korduvalt on praktika kinnitanud, et oleme oma regulatsiooni, kontrolli (ka pealekaebamisega) ja kohtulahenditega jõudnud punkti, kus igasugune initsiatiivi näitamine on kurjast. Oma loodud „ilusa täiusliku” süsteemiga, mis on liiga kohmakas, oleme jõudnud raske haldusriigini. Kõike peame reguleerima, kõike peame kontrollima ja loomulikult peame kõiki karistama. Kui me ei usalda ideaalarbiitreid, siis peamegi käima iga kahtlase situatsiooni puhul läbi kohtumenetluste kogu kadalipu. Teate ikka, mis asi see kadalipp on? Kadalipp on selline ihuline karistuse vorm, mil süüdimõistetu käib läbi karistajate viirgude vahelt ja iga karistaja äsab kepi, piitsa või toikaga käija pihta. Sellele järgnes mõnel pool ka selline võte (nagu kohtu järgmine aste), et segilõhutud selg valati üle soolveega, mõne arvates, et „liha rikki ei läheks” ja teiste arvates lihtsalt piinade tekitamiseks. Üks oli selge, selg sai kõvasti vatti, aga osa koolesid päris ära. Noh, nagu tänapäevalgi, aga asjad ei käi enam füüsilise vägivalla, vaid mentaalset ja finantsilist rada pidi. Tuleb meeles pidada, et kui mingi menetlus on alanud, siis hakkab see elama oma täiesti iseseisvat elu, olenemata sellest, kas selles on sisu või mitte. Võib-olla on selles juristide jaoks mingi ökonomistile hoomamatu väärtus, kuid kontrolliökonoomiliselt ei ole selleks mingit ratsionaalset alust. Kui näiteks linnapea eksis formaalsete tunnuste järgi Korruptsioonivastase seaduse pügalate vastu, tellides hooaja algul suveturismi keskuse sillutise renoveerimise mõistliku hinna ja tähtaegadega, ise kasu saamata ja kätt linna kaukasse ajamata, milline võiks olla siis meie reaktsioon? Kui tegu oli hädaolukorra või eksimusega? Kas peaksime Inimesekest hoiatama või karistama? Pealekasvanud Robespierre’ide põlvkond karistaks kindlasti ja kui võimalik saadaks ka giljotiini alla. Seega on meie valik menetlus, karistus ja kohus. Selline arenguliin tekitab minus kaks küsimust. Esiteks, kas tegemist võiks olla menetlejate otsustusjulgusetusega? Sellise vastutuse hägustamise, küsimuse lükkamisega kohtu kompetentsi? Või on asjatundmatusest tuleneva otsustusjulguse puudumisega? Ja kui mõelda nüüd, kui palju ressursse läheb selleks, et seda linnapead kahe/kolme/nelja aasta jooksul solgutada läbi kohtu kolme astme ja tõdeda lõpuks, et linnapea ei olegi korruptant? Tulemuseks oli see, et tulemust ei olnud. Enamgi veel, Inimesekesele on tehtud rängalt ülekohut, millest mõni ei suudagi toibuda. Me oleme tapnud (moraalselt, psühholoogiliselt) tegusa Inimesekese, me oleme kolme aasta jooksul raisanud avalikku tulikallist ressurssi. Nagu mainitud, hakkab iga juhtum elama oma iseseisvat elu ja kui keegi Reguleerijatest, vaadates juhtumile, teataks, et see on „mögga”, võiks ta ise sattuda korruptsioonisüüdistuse alla. Nii et omaenese alalhoiuinstinktist lähtudes on turvalisem juhtum lõpuni menetleda. Tuleb meelde vaid üks kord kui Peamine Minister pressikonverentsil teatas, et lollus on tehtud (mõeldud oli juhtumi alustamist) ja viga tuleb parandada. Aga viga ei saa parandada ükski kõrgemalseisja, pilvepiir ega kõrvalseisja. Viga saab parandada vaid juhtumi algataja. Tegelikult algab asi sellest, kas see, kelle õigus ja kohustus on juhtumit algatada, selle ka algatab? Või on tal kodanikujulgust ja ametialast uhkust ka keelduda tobedate juhtumite algatamisest? Uskuge mind, hulga paremini mõjuks regulatsiooni süsteemile selline juba algfaasis tehtud avaldus, kui kuulata juhtumi lõppfaasis piinlikkust tekitavaid „poliitiliselt-onkõik-korrektne” (POKK) konstrueeritud selgitusi, et see korruptsioon polegi tegelikult korruptsioon või see salajase teabe lekitamine polegi lekitamine, sest see, mis oli salastatud, polnudki saladus. Ideaalmaailmas poleks muidugi Peamine Minister sellist avaldust teinud, sest see on otsene sekkumine menetluse käiku, mida ükski sellise kaliibri Inimesekene endale lubada ei saa. Meie ebatäiuslikus maailmas oli selline tähelepanu juhtimine, et absurdsust absurdsusega täiendades saame superabsurdsuse, igatahes märgilise tähtsusega. Mõnda asja ongi vaja vahel viia absurdini, et aru saada, kui mõttetute asjadega me tegeleme. Samas, kui me oleme loonud bürokraatlik/menetlusliku/hingetu seaduste süsteemi, siis ei piisa vigade parandamiseks sellest, et lööme Reguleerijad ninaaukudeni maasse. Peab nentima, et see sekkumine järelevalve töösse oli küll sisuliselt õige, kuid vormiliselt pretsedenditu. Kas see oli mõjutamine? Vandenõuteoreetikutel oleks siinkohal kõpitsemist küllaga. Kas kodanikujulgus on karistatav nähtus? Kas kodanikujulgusele ja heale nõuandele võiks konstrueerida külge mingi paragrahvi? Kui me samal kursil jätkame, siis vabalt. Omast kogemusest lähtudes väidan, et tublisti üle poole kaebustest olid konstrueeritud ja mingile omavahelisele äritülile olid advokaadid andnud konkurentsiõiguse rikkumise võimaliku vormi. Seega on suur osa kaebusi ja ka menetlusi formaalsed. Lihtsalt mäng, küsimus on vaid selles, kas selles mängus ka mänguilu on? Või on tegemist räpase mänguga? Seega, tähtis on anda kaebusele õige vorm ja küll nad menetlevad, kuhu nad pääsevad. Näiteks kas järgmine kord ei võiks mõni kavalpea konstrueerida korruptsioonialase süüdistuse hea nõu andja vastu? Seega oleme jälle jõudnud duaalse situatsioonini, kus me tahame ühest küljest mõistlikkust (nõuab kodanikujulgust), aga kardame Reguleerija suvast lähtuvat korruptsiooniohtu (nõuab hingetut protseduuride järgimist). Seadused on täitmiseks ja niikaua, kui meil ei teki tava, et me usaldame teatud institutsioone, ei ole ka eeldust seaduse muudatuste ettepanekute tegemiseks. Kahjuks peame niikaua läbi ajama ebaefektiivse kontrolliökonoomikaga. Mõningaid asju oleks siiski võimalik parandada juba nüüd, ilma pikka evolutsiooniteed läbimata.
Kõik me teame, et süsteem toimib kõige paremini siis, kui regulatsioon on selge ja üheselt mõistetav, kontroll efektiivne ja asjatundlik ning otsus kiire. Kui süsteemi kaks esimest osa ongi efektiivsed, siis olukorras, kus otsust annab läbi erinevate kohtuinstantside venitada kaks ja enamgi aastat, muudab süsteemi iseenese karikatuuriks. Toome kaks näidet. Kui näiteks vaidlustatakse Võistlusameti koondumist keelav või lubav otsus ja kolmandal aastal tunnistab Riigikohus selle õigusvastaseks, milline oleks siis selle otsuse mõju turule? Kas aastaid ühtse ettevõtjana tegutsev organisatsioon tuleks tükkideks lammutada? Kas need
СКАЧАТЬ
