Kauboi käte vahele. Liz Madows

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ köhatas, püüdes vabaneda kurku kerkinud klombist. Tyle otsa vaatamata, püüdes mehe tähelepanelikku pilku vältida, ütles Jenny võimalikult ükskõikselt:

      “Loomulikult, Ava armastab puuvilju ja Morgan ei ole ükskõikne arahhiisivõiga leibade vastu.”

      Ty noogutas.

      “Mina ei suuda ka arahiisivõiga leibadele vastu panna.”

      Sam jagas juba taldrikuid. Lõuna valmistas ta alati ise, kontrollides kolesteriini sisaldust toidus. Jenny jälgis huviga, kuidas reageerib Ty toidule, mis sobib rohkem hommikusöögiks küülikule kui terve päev raske füüsilise tööga tegelenud inimesele. Ta nägi imestusega, et Tyle rasvatu ja tervislik toit meeldib.

      “Kuidas täna Morganiga on?”

      Jennyt rõõmustas, et vestlus puudutas tema professionaalset tegevust. Sellel teemal oli tal kergem vestelda.

      “Kõik on hästi,” ütles Jenny kerge naeratusega, “tema veresuhkrutase on stabiilne.”

      “Tore,” noogutas Ty, “tore, et olukord on stabiilne.”

      Käe Morgani poole sirutanud, tõmbas mees õrnalt sõrmega mööda lapse põske.

      “Ma tahan väga, et tema kriis ei korduks!”

      Jenny naeratas kaastundlikult. Tema süda lõi rõõmsalt, kui ta nägi Tyd tütre pärast muretsemas.

      “Kuidas temaga ka ei oleks,” jätkas Jenny, “oleme temaga kõigeks valmis. Ravimid on meil olemas, oleme relvastatud ning tuleme otsekohe iga kriisiga toime.”

      “Olen kindel, et nii ongi,” ütles Ty, “ta vajab suhtelist rahu ning füüsilist koormust tuleb vältida. Kuid Morgan on nii liikuv ega püsi hetkekski paigal.”

      “Ma tean,” noogutas Jenny.

      Kriisile, mille Morgan oli kolm nädalat tagasi üle elanud, kaasnes agoonia, mis oli Tyd väga ehmatanud.

      “Me jälgime režiimi ja täidame kõiki arsti ettekirjutisi, nii et kõik läheb hästi.”

      Tüdrukud lõpetasid söömise ja nihelesid kannatamatult toolil. Sam kutsus lapsed seniks multifilme vaatama, kuni Jenny lõuna lõpetab. Jenny jäi nüüd Tyga kahekesi kööki. Tundes end nagu teismeline esimesel kohtamisel, mõistis Jenny, et ei suuda enam ühtki pala alla neelata ega tea, mida teha või kuidas olla. Ta püüdis endale sisendada, et ei juhtu midagi enneolematut, see on lihtsalt lõunasöök tööandjaga. Mis siin siis erilist oli?

      “See ei ole kohtamine,” kordas Jenny endamisi rangelt.

      Ta oli kindel, et praegu on soodne moment lihtsalt niisama lobisemiseks või Morgani ema kohta küsimiseks. Ta ei pidanud seda teadma ainult uudishimust, vaid ka selleks, et Morganiga õigesti käituda. Köögis rippus pinev piinav vaikus. Jenny püüdis end koguda, Ty sõi ühe võileiva teise järel.

      Jenny tõstis imestunult kulmu:

      “Mitu sellist võileiba te jaksate korraga ära süüa?”

      Ty naeratas, võttes kätte järjekordse võileiva:

      “Palju iganes, vaid isa ei tohi seda näha, sest siis ootab mind loeng kolesteroolist. Ma käin öösiti ka köögis,” teatas Ty vandeseltslaslikult, “et end millegi kaloriterikkamaga kosutada.”

      Jenny ei suutnud naeratust tagasi hoida.

      “Kas sellest,” näitas naine karaskiga taldrikule, “on teile vähe?”

      Ty tegi veel ühe võileiva.

      “Üldiselt jah, eriti pärast rasket tööpäeva. Ma ei ole seda isale ütelnud, et teda mitte solvata. Söön tema valmistatud toitu ja hiljem lisan puudujääva. Ilmselt mõistab ta kõike, kui ostab külmkappi toiduaineid, aga ilmselt talle minu toitumisstiil meeldib.”

      Jenny naeratas viisakalt:

      “Hoolitsete oma lähedaste tunnete eest, see on kiiduväärne…”

      Melonitükke veel pisemaks lõigates jäi Jenny taldrikut vahtima, soovides vältida Ty pilku.

      Melonitükikesed jäid Jenny kurku kinni ainuüksi sellest, et tema kõrval istub selline suurepärane mees.

      Pärast pikka pausi esitas Ty jälle küsimusi laste kohta.

      “Kuidas tüdrukutega on? On nad juba sõbrunenud?”

      “Jah, kõik on hästi,” noogutas Jenny, “nad saavad suurepäraselt läbi, nendega on kerge tegelda.”

      Jennyt üllatas Morgani areng. Tyle üksikisana peaks sellise tulemuse eest autasu antama.

      “On näha, et nad on rahul,” nõustus Ty.

      Mees pidas pausi ja küsis siis:

      “Kas lubate endale ühe isikliku küsimuse esitada?”

      Endast ei oleks Jenny küll rääkida tahtnud, sest tal oli plaanis säilitada vaid tööalane suhe. Siiski, hoolitses ta ju kõige kallima eest mehe elus – tema lapse eest –, sellepärast ongi Tyl õigus niisugusele küsimusele.

      “Loomulikult, küsige!” kehitas Jenny õlgu.

      Mees istus käsipõsakil köögilaua taga ja, vaadates Jennyle ainiti otsa, küsis:

      “Miks teie, noor ja ilus naisterahvas, otsustasite siia rantšosse elama tulla? Kolkasse, kus puuduvad moodsad kauplused ja seltskonnaelu ning võimalus karjääriredelil tõusta?”

      Jenny süda jättis löögi vahele, kui mees teda ilusaks nimetas. Erutusega tuli Jenny üsna kiiresti toime.

      “Uskusin, et see kõik sai juba meie telefonivestluse ajal selgeks.”

      Ty kallutas pea kõrvale.

      “Jah, midagi me arutasime. Arutasime teie kohustusi rantšos ja seda, et võite selle kõigega tõepoolest toime tulla, aga…”

      Mees tegi sobivate sõnade leidmiseks pausi, lisades seejärel:

      “Nõustuge, et iga naine ei ole nõus linnast siia ümber asuma. Siin on igav, puudub meelelahutus.”

      Jenny püüdis keskenduda Ty sõnadele, mitte sellele, et mees teda üksisilmi vaatab. Ty pilgu all tundis ta end lehekesena tuules.

      “Üldiselt… otsustasin… et mulle ja Avale on niimoodi parem,” nämmutas Jenny.

      “Miks?” küsis mees, jätkates naise seiramist.

      “Miks?” kordas Jenny küsimust.

      Sellepärast, et ta pidi lahkuma sealt, kus kõik tuletas talle meelde kadunud meest. Sellepärast, et ta pidi alustama uut elu ja tal oli vaja kaotusest toibuda. Sellepärast, et ta oli otsustanud, et ei lase enam ühtki meest oma ellu. Tema elus on tähtis vaid Ava. Möödunust rahulikult rääkimist pidi Jenny veel õppima.

      “Kas teie tuttav Connor, kes mind siia tööle soovitas, ei rääkinud, kuidas minu mees suri?”

      Ty СКАЧАТЬ