Jüri Jaanson. Sauruse tee. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

      Jüri Jaanson võtab tõeks: “Tasakaaluasjades võib treeneri jutus olla iva sees. Mul oli tollal vaid ühes kõrvas kuuldeaparaat, seegi kehvake. Suusatamises kukkusin poisina küll – ja kukun siiani! – pigem seepärast, et riskisin jäistel radadel rohkem, kui oskused lubasid. Aga üldiselt jäid rajad 30 aasta eest pehmeks. Olin raske, tugeva tõukega. Ma ei leidnud õiget pinda, et valada õpitud sõidutehnika tõukesse.”

      Nii või teisiti ei jõua Jaanson suusatamises Eesti paremikku. Urve Bergman kinnitab: “Viljandi tulemused ei rahuldanud Jürit. Ta tahtis võita, ei kannatanud kaotamist. Klassivend Ormar Lutsbergile, kellest sai tubli suusataja, ütles Jüri: “Kurat, ma treenin rohkem kui sina, aga sa võidad mind jooksus ikka!””

      Kui saaks liita Erki sõidutehnika ning Jüri jõu ja võhma, sünniks supersuusataja. Ent liita ei saa. Suhted treeneritega lähevad sassi.

      “Heino ei tahtnud, et ma läheks Tartu maratonile, sest olin nii noor. Just sellepärast, et ma olin nii noor, vajasin treeneri tõendit. Heino kirjutas selle vastu tahtmist ja luges sõnad peale, et pangu ma jalga topeltaluspüksid ja villased sokid ja nii edasi. Mind polnud vaja noortevõistlusteks säästa, ma polnud nii kõva tegija, keda tuleks vägisi tagasi hoida,” räägib Jaanson.

      15-aastasena lahkub ta Bergmanide suusatrennist, kuid ei lõpeta suhtlemist, astub Viljandis käies tihti läbi. “Jüri pole unustanud, kus ta töötamist ja kellatundmist õppis! Ta on vahva!” rõõmustab Urve Bergman.

      Sõudmise tulek

      Jüri proovib natuke kergejõustikku ja jõuab mõne tulemuseni ka jooksus, ent see ei rahulda. Ühel päeval küsib ta emalt, mis trenni peaks hakkama tegema. Ema, muud mured peas, kehitab õlgu. Poiss puhkeb nutma ja pahvatab: “Sul on muidugi ükskõik, aga mina tahan sporti teha!” Asutakse otsima.

      Bergmanid lubavad ta tagasi võtta, kui Jüri hakkaks jälle korralikult trennis käima, ent nende suhtumine pole eriti soosiv. Kergejõustikutreener Ants Kuusik näeb, et poiss on jooksuks liiga raske ning kuuli või kettaga alustamiseks liiga vana. Ema onutütar Elvi Maremäe on Tartus korvpallitreener ja kutsub Jürit proovima. Ema leiab siiski, et kehv kuulmine hakkab meeskonnamängus segama.

      Ühtäkki turgatab talle pähe, et pikki poisse oodatakse ju sõudmisse! Pealegi pidavat ülikoolist tulema üks tüdruk Viljandisse treeneriks. Kalevi baasis vaatab tuntud sõudetreener Juhan Mitt Jürile otsa ja lubab proovima tulla.

      Kui Anne Freimuth lõpuks pärale jõuab, käib ema mõne päeva pärast vaatamas, kuidas läheb. Jüri pragab kodus, et treeningud on liiga kerged. Ju ongi, sest noor treener ei julge suuri koormusi kasutada. Aga Jüril on hirmus tahtmine, nii treenib ta ise lisaks.

      Ema on kuulnud, et sõudmine on kõige paremal järjel Pärnus. Ta helistab treener Mihkel Leppikule ja räägib loo ära: poiss on käinud suusatrennis ja tahab nüüd sõuda. Leppik kutsub proovima.

      Nädalavahetusel sõidavad nad Pärnusse. “Mihkel vaatas Jüri üle ja teatas – nagu oleksin viinud talle suure kingituse! –, et selle poisi ta võtab küll,” meenutab ema.

      “Ma pole kellelegi ära öelnud, ei pikale ega jämedale. Ütlesin Jürile kohe, et hakaku laupäeviti-pühapäeviti siin treenima,” põristab Mihkel Leppik, kes jätab endast esimesel kohtumisel lootusetu toriseja mulje. Heasüdamlikkus ilmneb mõne aja pärast.

      16aastane juba teab, et temast tuleb maailmameister.

      Jaansonil on trenniriided kaasas ja poole tunni pärast rassib ta juba kuulsas angaaris.

      Nädala sees treenib Jüri Anne Freimuthi juures, kuid reedel pärast koolitunde sõidab Pärnusse, kus elab isaema pool. Ülikoolis ämmaemandaks õppinud ja meditsiini alal töötavale rahuliku loomuga vanaemale meeldib asjade selline kulg väga. Ta hoolitseb Jüri eest ja toidab hästi.

      Pikemalt on sõudja Jaanson ja treener Leppik koos laagrites. Nõnda kestab töö 1984. aastani ehk kuni keskkooli lõpetamiseni. Siis saab Pärnu Jüri alaliseks elukohaks.

      Kuidas vend võidab Nõukogude Liidu karika

      Jüri Jaanson on valinud oma tee ning sõlmib vennaga lepingu, mis kohustab teda tulema maailmameistriks ja venda hirnuma end sel puhul herneks.

      “Jüri täitis oma lubaduse, aga mina pole ikka hernes. Peaks vist hankima kuskilt teatrist hernekostüümi, aga… Mu eksabikaasa Anne kinkis Jürile kompensatsiooniks hernepurgi, millele oli joonistatud lõbus nägu ja alla kirjutatud “Erki”. See seisis mõnda aega reliikviana. Siis sõi Jüri herned ära,” muigab vend.

      Niisuguse lepingu sõlmimine pole kuigi tark tegu. Elab ju Erki kodus venna kõrvaltoas ja ärkab igal hommikul kangikõlina peale. Igaüks peaks mõistma, et seal sepistatakse midagi suurt!

      Kui vend alustab sõudmisega, СКАЧАТЬ