Jututulbad. Merca

Чтение книги онлайн.

      KELLE UNI SEE ON?

      Kõik algas tegelikult sellest tobedast vabaõhutükist, kus ma Kadri Adamsoni asemel püstolisse sattusin. Ega seal tegelikult palju teha polnudki, teksti oli vähe, aga jama seisnes selles, et kahe pealemineku vahel tuli kibekiiresti vahetada kostüüm, panna pähe uus parukas ja joosta umbes kakssada meetrit. Selles mõttes, et ühe hoone tagauksest välja ja teise sellega nurgeti seisva hoone alumisest otsauksest sisse. Tegelikult oli tegu kahe eri rolliga.

      Päevases proovis sujus kõik ideaalselt, ent õhtuse etenduse ajal juhtus miskit ennekuulmatut – kellegi kurjad käed olid lahti lammutanud mu pika blondi paruka või täpsemalt krunni, mis kukla peal. Raisk, raisk, raisk! Veidral kombel oli ka juuksuritibi kuhugi kadunud. Ah jaa, nad tegid mõlemad teises majas kiiret vahetust. Õnneks seisis peeglilaual karp spilkadega. Püüdsin siis siva miskit viisakat kokku krousida. Jooksuga uksele… Oh üllatust, teksti on vähemalt kolme lehekülje jagu veel. Mida need Kütsar ja Luik seal uimavad? Miskit läks pekki või? Võtsid tagasi? Panevad improvissi? Sukeldusid süvitsi rolli? Naudivad lavalolemist?

      Oh, taevas, see urn, mille sees peaks olema mu ema Sally tuhk, näeb ikka õite niru välja. Kas Iir viibis seda joonistades mingis hämarolekus? Vahi aga, liim on käepärast, siin nurgas vedelevad mingid väärikad kuldsed kotkapead. Mis ikka, parandame vea! Suure Spectra moekontserni looja ja juhi põrmu ei saa tassida ometi mingis purgis. Mina Macyna peaksin seda paremini teadma. Sally solvuks surnuks taolise pühaduseteotuse peale!

      Oh, pagan, muusika läks juba käima ja mina olen veel siin! Ma pidin ju minema sellega koos! Urn pihku ning uksest välja.

      Muusika sai otsa, ma peaksin olema lavalt läinud, teine stseen saabub juba nurga tagant – talumehed oma paklastes rõivastes ja takuste parukatega… Aga ei! Sealt tuleb hoopis kari asotsiaale, vedades näitlejaid jalgupidi järel nagu kelke, igal mu kolleegil on kõhu peal virn Bocki õlut. Üks bomž tuleb joonelt minu juurde: «Kuule, perenaine, anna see vaas siia.»

      Ulatan parmule vastuvaidlematult oma tuusaks tuunitud rekvisiidi.

      «Ära sa, prouake, arva, et meie kultuurist miskit ei tea. Mul on kolm kõrgkoolidiplomit!» seletab mees, kisub Sally Spectra urnilt kaane pealt, valab tuha välja ja kallab anuma pidulikult Bocki täis.

      «Kuulge, mida te teete? Meil käib siin etendus!»

      Asotsiaal sätib oma näo mu silmadega sirgelt ja hingab mulle näkku: «Maailm on pöördunud! Nüüd anname etendusi meie!»

      Publik plaksutab ja möirgab, rahvas tormab püünele, rabades näitlejate kõhtudelt Bocki. Nood lamavad tuimalt, silmad pärani kinni muutuvas taevas. Surnud nad pole, letargias lihtsalt. Põgenen.

      Grimmirahvast pole, rekvisiitoreid pole, inspitsient Otti pole, lavamehi pole. Teisi kolleege ka pole, ainult nood kümme letargias inimkelku platsi peal. Ometi olid siin tükis ju suured massistseenid ka. Korjan oma riided kokku, kostüümi vahetama ei hakka, paruka võtan peast ja pakin kilekotti oma rõivaste manu.

      Lähen läbi linna jalgsi selle võõrastemaja poole, kus me ööbime. Ehk saab seal pisut sotti. Inimesed holdotavad imelikult tänavail, pilgud tühjad. Ustest sisse-välja. Pudelid peos, saiad peos. Üks roosas blondiin sööb põlvili trotuaaril kalakonservi nagu koer…

      Naine, kuuekümnene, sinises kampsunis, tormab minu poole, haarab käest.

      «Teiega on ju kõik korras?»

      «Mis mõttes?»

      «Te pole ju pööratud?»

      «Ee…»

      «Ei, teie pole pööratud, jumalale tänu!»

      Ta embab mind spontaanselt ja kõvasti.

      «Kuulge, emand, olete mingist sektist või?»

      Naine hakkab närviliselt naerma

      «Ma ei ole huvitatud ei Jeesusest ega piiblist, ausalt…»

      Naine teeb käega hoogsa kaare enese ümber.

      «Näete, mis toimub?» hüüab ta. «Näete! See algas pool tundi tagasi. Vaata nende silmi! Vaata, mis nad teevad!»

      Jah, inimeste silmad tänaval on pilgeni lahti ja tühja täis. Üksteist nad ei märka, aga omavahel ei põkku nad ka. Trajektoorid on kuidagi seatult kaootilised.

      «Jah…» kohman ebamääraselt. Minus tõstab pead kohutav eelaimus, et kõik see, mis inimestega praegu toimub, tuleneb minu stseeni hiljaksjäämisest. Ent võib-olla ka mitte…

      «Teie olete esimene, keda ma nägin. Noh… Tavaline või endine. Ma sain teie liikumisest juba aru, et teiega on kõik korras,» sädistab naine hüsteeriliselt ja haagib end mulle käevangu. «Ma proovisin siin mõnega juttu teha, aga nad ei vasta ja vaatavad sinust mööda või läbi, saate aru! Isegi see armas noor kondiitripoe müüjanna. Seisis seal leti taga, võttis vitriinist kooke ja toppis neid lihtsalt endale suhu. Issand, kui õudne see oli!»

      Naine hakkab nutma.

      «Võib-olla tahtis lihtsalt kaalus juurde võtta…»

      «Kuhu te lähete?» küsib naine äkki.

      «Kummitempli võõrastemajja.»

      «Te elate seal? Te polegi kohalik?»

      «Ei, ma olen Tartust.»

      «Aga võib-olla hakkabki see ainult kohalike peale?»

      «Aga teie ise?»

      «Mina tulin siia aasta tagasi Rabarimaalt.»

      «Aga kus te siis ise elate?»

      Naine viskab ebamääraselt käega: «Seal teisel pool. Joodikute mere ääres.»

      Järsku tõuseb meie kõrvalt pingilt püsti halli lühikese pöetud habemega noor mees. Tal on ees tumepunaste klaasidega ümmargused prillid, käes valge kepp.

      «Joodikute mere endine nimi oli hoopis Noodikute meri,» vuristab ta õppinud inimese häälega. «Noodavedajate pärast. Alates seitsmendast sajandist meie ajaarvamise järgi kuivatati selle mere kaldal pidevalt nootasid, ja nii kuni möödunud sajandi esimese kümnendini. Nime Joodikute meri hakati tarvitama selle kohta alates tänasest päevast. Täpsemalt muutus nimi kell viisteist ja seitsekümmend kaks minutit.»

      «Kas teie olete ka pööramata?» küsib naine.

      «Pööramine, kulla proua, on suhteline mõiste. Te võite pöörelda ümber oma telje, te võite lasta kukerpalli, mis on samuti üks omapärane pööramise vorm, muide, mitmetel rahvastel on olnud uperpallitamine maagilismüstilise tähendusega. Russid usuvad, et nii saab СКАЧАТЬ