Empaatia areng ja arendamine lapsel. Maria Teiverlaur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ (Taylor 2001). Somatoformsed häired tähendavad RHK-10 (1999) põhjal püsivaid kehalisi sümptome, mille puhul vaatamata korduvale uurimisele ei leita orgaaanilist alust (kehalist põhjust) ning patsiendid pöörduvad jätkuvalt oma kaebustega arsti poole. Isegi siis, kui sümptomite algus ja püsimine on seotud ebameeldivate elusündmuste, raskuste või konfliktidega, avaldavad patsiendid tavaliselt vastupanu püüdlustele seletada neid häireid psühholoogiliste põhjustega, ka ilmsete depressiooni ja ärevuse sümptomite esinemisel.

      Taylor toob välja, et aleksitüümiaga kaasnevad:

      ♦ raskused määratleda emotsioone, eristada emotsioone ja kehalisi aistinguid ning kirjeldada kaaslaste tundeid;

      ♦ vähearenenud fantaasia ja kognitiivne (tunnetuslik) stiil.

      Need on olulised faktid, sest emotsionaalsete võimete areng algab ju varases lapseeas. Väikesele lapsele on tähtis, et ta hakkaks tähelepanu pöörama – algul muidugi täiskasvanute abiga – oma emotsioonidele, nendest arusaamisele ja sõnalisele väljendamisele. Hea oleks, kui kodus, lasteaias, koolis suhtutaks üksteisesse empaatiliselt ja räägitaks mõistvas õhkkonnas oma tundmustest. Nii hakataks paremini mõistma kaaslasi ja osataks kirjeldada, aru saada, mis toimub ümbritsevate inimeste hinges. Selline emotsioonide teadvustamine aitaks lapsel paremini reguleerida ka oma käitumist, hõlbustaks suhtlemist kaaslastega. Vastasel korral loodaks aga soodsad tingimused aleksitüümia arenguks.

      G. J. Taylor (2001), E. T. Rolls (2007) kirjutavad, et aleksitüümia on märkimisväärselt negatiivselt seotud emotsionaalse intelligentsusega. Veel rõhutab E. T. Rolls, et emotsionaalne intelligentsus ja aleksitüümia ei ole teineteisest eraldi seisvad fenomenid, vaid nad mõlemad on seotud emotsionaalse protsessiga. Seega alaarenenud emotsionaalse intelligentsuse tagajärjed on üsna laiaulatuslikud. Loomulikult on siis ka puudujääk empaatiast, vähene teiste tundmuste mõistmine ja nendega mitte arvestamine tekitab olulisi probleeme ja konflikte suhtlemises.

      LAPSE EMPAATIA ARENGUST JA VÄLJENDUMISEST

      Areng viitab alati muutustele, mis toimuvad inimese kehas, mõtlemises ja käitumises bioloogiliste protsesside tagajärjel ja ümbritseva keskkonna mõjul (Craig 2002). Seega on arengulised protsessid keerulised ja mõjutatud paljudest teguritest. G. Craig märgib arengu juures järgmisi aspekte:

      ♦ füüsiline (nt luude, lihaste kasv);

      ♦ kognitiivne (nt mälu mahu ja analüüsivõime suurenemine);

      ♦ psühhosotsiaalne (nt suhtlemisoskuste mitmekesistumine, isiksuse kujunemine).

      Empaatia, mis on seotud eriti kognitiivse ja psühhosotsiaalse sfääriga, läbib oma arengus mitmeid etappe. Juba J. Piaget kirjutas, et laps on võimeline varakult intropaatiaks (kr patia tunne, ld intro liikumine sissepoole) (Piaget 2006). Uued terminid tänapäeval on nimetatud mõiste välja tõrjunud, kuid „sissetundmise” käsitlus on siiani aktuaalne.

      Psühholoogilised tähelepanekud näitavad, et juba vastsündinud „nakatuvad” teiste emotsioonidest ja muutuvad rõõmsaks või kurvaks olenevalt ümbritsevast. Isegi ühe päeva vanune vastsündinu hakkab nutma, kui ta kuuleb teise väikese lapse nuttu. See näitab, et beebid oskavad eristada emotsionaalseid seisundeid ja empaatia alge on kaasasündinud (Myers 1998, Berk 2006).

      Viimati nimetatud autor (2006) väidab, et juba 2-nädalasel imikul ilmneb primitiivne võime õppida imitatsiooni teel, jäljendades teise inimese nägu. Imikud matkivad täiskasvanute nägusid juba esimestel elupäevadel, imiteerides üllatust 76 %, rõõmu 58 %, kurbust 59 % täpsusega (Scharfe 2000). L. E. Saphiro (2002) andmeil pööravad beebid pead, et vaadata nutvat last ja sageli hakkavad siis ise ka nutma. L. E. Saphiro märgib, et Martin Hoffman nimetab sellist reageerimist globaalseks empaatiaks, sest imik ei erista end maailmast ja tõlgendab teise lapse ahastust enda omana. Raamatu „Psühhiaatria” (2000) järgi teeb laps sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid, eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Raamatus „Understanding Health” (1987) on märgitud, et beebid on sünnihetkest peale võimelised väljendama rahulolu, rahulolematust, erutust ja depressiooni.

      Katsed 10-nädalaste imikutega näitavad, et kui ema on rõõmus, on seda ka imik. Kui ema näib vihane, on ka imik vihane. Juhul, kui ema on kurb, ei ole imiku näoilme eriti kurb, vaid ta hakkab mugima ja imema (Smith, Cowie, Blades 2003). Need faktid näitavad varasele lapseeale iseloomulikku tundlikkust ümbritseva suhtes ja suhtlemise olulisust emotsionaalses arengus.

      S. Freud arvas, et nooruki ja täiskasvanu areng on määratletud just esimese 5–6 eluaasta jooksul (Austrian 2002).

      Sünnist kuni 6 kuuni toimub beebidel intensiivne emotsionaalne areng ja täheldada võib kõikide baasemotsioonide ilmnemise tunnuseid. Sel ajal ilmub beebi näole sotsiaalne naeratus ja ta hakkab rõõmustama tuttavatega suheldes. Tekib ka naer. Psühholoogilised uuringud näitavad, et juba 7–10kuused lapsed tajuvad näo väljendusi kui organiseeritud kujundeid ja võivad seostada hääles väljenduvaid emotsioone vastavalt rääkija näoilmega. 8–10kuused väikelapsed on võimelised hindama objekte ja sündmusi ka oma ohutuse seisukohalt. Areneb nende sotsiaalne suhtlemine. 7–12 kuu vanuselt tekib lapsel samuti võõraste kartus, intensiivistub viha ja hirmu väljendus (Berk 2006). Juba 6-kuune väikelaps on võimeline mõistma täiskasvanu mitteverbaalset käitumist, tema psüühilist seisundit ning tegema tunnetusliku järelduse endasse suhtumise kohta (Bodalev, Vasina 2005).

      Täheldatud on, et mõnikord vaatab imik hoolikalt ema, justkui hinnates tema emotsionaalset väljendust, enne oma otsust, kuidas mingile olukorrale reageerida. Sellist käitumist nimetatakse „sotsiaalseks juhindumiseks” ja see on protsess, mida iseloomustab juba imiku arusaamist olukorrast (Smith, Cowie, Blades 2003).

      L. Е. Bеrk (2006) rõhutab, et 1–2aastaselt ilmneb lapsel empaatia, sest siis ta eristab end ümbritsevast, saab aru, et teiste emotsionaalsed reaktsioonid võivad erineda tema enda emotsioonidest. L. Е. Bеrk toob näite, et kui ema nuttis, võttis 21-kuune laps emast kinni, häälitses trööstivalt, püüdis oma ema lohutada nukuga ja siis pöördus abi saamiseks lähedal oleva eksperimentaatori poole.

      L. E. Saphiro (2002) aga väidab, et 1–2 eluaasta vahel algab lastel teine empaatia staadium, kus nad hakkavad mõistma enda ja teiste emotsioonide erinevust. Edasi kirjutab L. E. Saphiro, et enamik väikelapsi püüab siis juba vaistlikult leevendada teise ahastust, kuigi nad ei tea, mida täpselt teha. Samas toob ta välja arvamuse, et osa lapsi on sündinud suurema empaatiavõimega kui teised, esitades M. Radke-Yarrow, A. Zahn-Waxleri andmeid, kus ühed lapsed reageerisid kaaslaste kurbusele empaatiliste tunnete väljendamisega ja otsese püüdega teisi aidata, mõned aga vaatasid lihtsalt pealt ja ilmutasid pigem huvi kui abi ja hoolitsust. Kolmas rühm reageeris teiste laste valule negatiivselt – mõni tõmbus nutjast eemale ja isegi pahandas õnnetu lapsega või lõi teda.

      P. K. Smith, H. Cowie, M. Blades (2003) väidavad, et kaaslaste mõistmise võime tekib lapsel umbes 20 kuu vanuselt, siis kui ta hakkab peeglisse vaadates iseennast ära tundma. Veel märgivad antud autorid, et 4-aastased lapsed oskavad juba hüpoteesida teiste inimeste soove ja emotsioone, mida võib pidada „mõtete lugemise” oskuseks, kuigi seda antud vanuses veel algsel tasemel. 4-aastane laps võib seega juba öelda „ma tean, mida sa tunned”. 6–7aastased lapsed aga oskavad juba emotsioonidega manipuleerida.

      Mida enam on laps tunnetuslikult arenenud, seda mitmekesisem ja keerulisem on ta emotsionaalne elu ning üha rohkem hakkab ta ka emotsioone teadvustama.

      Eelkooliealised tunnevad emotsioone üldiselt hästi ja neil on ka sõnu tundmuste kirjeldamiseks. 4–5aastased lapsed määravad õigesti paljude baasemotsioonide põhjused. Nad teavad, et nt vihane laps võib lüüa ja oskavad vastata küsimustele, miks inimene võib rõõmustada, СКАЧАТЬ