Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ega 1971. aastal Indial ega ka Pakistanil veel tuumarelvi polnud. Pakistani juhtimissüsteem läks hulluks ning vastas India olematule rünnakule. Nad jõudsid kolm raketti välja lasta, enne kui olukord kontrolli alla saadi. Delhi, Hyderabad ja Bangalore said tabamuse, 12 miljonit hukkunut. See rakett, mille Narasinha Singhi üksus hävitas, oli sihitud Mumbai linnale. Mumbai jäi alles ning hävis alles Suurinvasiooni käigus koos Maa 171 muu suurema linnaga…”

      „Sa oled ilmselt tõsine sõjaajaloo huviline, et tead kõiki neid üksikasju ilma lahinguarvutita,” möönis kommodoor.

      Naeratasin.„Mul on arvutiga tööjaotus paigas, ta jätab kõik meelde. Mina jätan meelde vaid kõige olulisema ning huvitavama. Kuid ausalt öeldes ei suuda ma enda ja lahinguarvuti teadvust enam teineteisest eristada. Praegu ma lihtsalt tunnen, et oluline osa minust on puudu, pole koos minuga.

      Kõige hullem oligi lahinguarvuti puudumine. Ar’ashw’arhanghirid võtsid meie arvutid ära, kuid ma ei usu, et nad sellest mingit kasu said. Lahinguarvutitel on liiga head enesehävitusmehhanismid. Ma ei tea, kui palju ar’ashw’arhanghireid võis õhku lennata, kui nad meie arvuteid lahti koukida püüdsid. Seda nad pidid ju üritama?” püüdsin selgust saada.

      „Üritasid,” kinnitas kommodoor, „siiamaani üritavad. Inimkonna suurima sõjasaladuse kallal on tehnoloogiliselt palju arenenumadki tsivilisatsioonid oma hambad murdnud.”

      „Keegi, kes ei pruugi olla sõber, murrab kunagi meie suure saladuse oma hammaste asemel,” ütlesin mõtlikult.

      „Tõenäoliselt keegi kunagi murrabki, aga mitte ar’ashw’arhanghirid,” jäi arst endale kindlaks.„Kasu seisukohast on sul aga õigus.Lahinguarvuti on nii konstrueeritud, et toimib ainult sümbioosis inimajuga. Keegi teine ei saa seda kasutada, ilma inimeseta on see kõigest tükike kasutut ainet.”

      Rääkisin edasi: „Jalgade puudumine ei tundunud pooltki nii hull, pealegi sain endale varsti tehisjalad. Tagalakompanii ellujäänud võitlejad panid meie angaaris väikese töökoja püsti.Korralikke tööriistu, nagu ainemuundureid või massiduplikaatoreid me muidugi kusagilt ei leidnud.

      Kõige nüüdisaegsem aparaat, mille kamraadid ühe hoone varemetest välja kaevasid, oli arvatavasti üle kolmesaja aasta vanune katkine programmjuhtimisega lihtmuundur. Võitlejad nägid selle kordasaamisega hirmsasti vaeva. Kuid sellega ei saa isegi ühte ainet teiseks muuta, kui näiteks molübdeeni või pallaadiumit või uraani pole, siis seda pole, ja kogu lugu. Ning soovitav toode tuleb sisuliselt käsitsi valmis disainida. Käsitsidisaini ei õpetata aga isegi kõrgeima raskusastme ellujäämiskursustel, nii et mitte keegi meist polnud sellega vähimalgi määral kokku puutunud.

      Peagi selgus, et orgaaniliste ainetega töötamiseks ei kõlvanud see masinavärk üldse, keeldus lihtsalt disainitud programmi sisestamast. Ei jäänud muud üle, kui re-disainida vanade põllutöörobotite osi, mida seal küllaga vedeles. Nii sain endale mingi puuviljakoristusroboti jalad, nendega sai inimese moodi kahel jalal mööda maad käia, aga need võimaldasid ka ahvi kombel puuokstest kinni hoida. Tõsi, seda ei proovinud ma küll kordagi; ainuüksi käimaõppimine võttis mitu kuud aega, millest mulle piisas täiesti.

      Saime kõvasti naerda oma kohmakate tehisjäsemete üle ning veelgi kohmakamate katsete üle neid kasutama õppida. Meie laager võis välja näha nagu ehtne tsirkus. Kui ar’ashw’arhanghiritel on vähegi huumorimeelt, said nemadki naerda omal, ar’ashw’arhanghiri kombel.

      Kuid tegelikult oli asi naljast kaugel. Jäsemeid võib ju ajutiselt mingite metallist surrogaatidega asendada, kuid traadist soolikaid ei keera ning metallneerud kust ei tooda. Võitlejad surid koos konteinerite energiavarude lõppemisega.

      Meie olukord oli igas mõttes täiesti lootusetu. Me ei teadnud, kas laevastikul üldse on meie olemasolust mingit aimu. Ar’ashw’arhanghirid tegid meile kohe alguses selgeks, et meid hukatakse, kui teeme mis tahes katse omadega kontakti otsida. Me ei pidanud seda tühjaks ähvarduseks, kuid oleksime kindlasti riskinud, olnuks sellest mingit kasu.

      Olgugi et meie laevastik paiknes Paradise Valley lähikosmoses, oleks sisenemine lähiõhutõrje tegevusulatusse tähendanud neile enesetappu. Maaväe üksusi, keda võinuks planeedile paisata, rohkem polnud. Seega ei saanud laevastik meid aidata. Kosmoseportaali ehitamine, mille kaudu täiendavaid transpordilaevu koos üksustega kohale tuua, olnuks nii ebakindlates tingimustes pehmelt öeldes ülimalt riskantne.

      Loomulikult me ei teadnud, mida admiral Nelson kavatseb ette võtta. Ainus, mida kindlalt teadsime, oli fakt, et rännak Fort Terminuselt Paradise Valleyle võtab peaaegu kümme aastat aega. Meil polnud mingeid andmeid, kas pärast meie lahkumist Fort Terminuselt on Paradise Valley suunas veel mingeid üksusi teele saadetud.

      Neljandal kuul hakkasid toiduained otsa saama. Kui me operatsiooni alustasime, oli meil viie päeva kontsentreeritud hüpertoidu varu võitlejate käes ja viie päeva varu jalaväekompaniides. Veel kümne päeva varu asus pataljoni tagalakompaniis. Pataljoni varu viis hiidlaine minema, brigaadi kolmekümne päeva tagavara hävis suurplahvatuses.

      Leidsime kavala lahenduse: Carlos selgitas ar’ashw’arhanghiritele, et inimestel on kombeks surnud maha matta. See komme tundus neile ülimalt kummaline, aga kuna nad ise on oma traditsioonid ja kombed lausa kultuseks muutnud, ei teinud nad takistusi. Lisaks sellele, et langenute jäänused said kokku kogutud ja viimsele teekonnale saadetud, kraapisime kokku ka kõik toiduvarud, mida meie kunagistel positsioonidel vähegi leida oli.

      Paraku oli meie saak kesine ning, hoolimata karmidest säästuratsioonidest, olime neljanda kuu lõpuks näljas. Kui me poleks leidnud umbes saja kilomeetri kauguselt veel ühte usklike hävitatud asumit ning sealt ladu ilmselt juba koloniseerimise käigus kaasa toodud hüpertoiduga, oleksimegi tõenäoliselt nälga surnud.

      Samuti kraapisime vanadelt positsioonidelt kokku kõik, mis vähegi oli terveks jäänud või tundus kasutuskõlblik ning mida ar’ashw’arhanghirid polnud vaevunud sõjasaagiks võtma. Kõige olulisemad olid muidugi nanopatareid standardsetes 256-, 512- või 1024-patareilistes pakkides. Leidsime võitlejate rakmetest ja kompaniiveebli laost üle kahesaja paki. Võitlejad on harjunud õnneks neid ikka igaks juhuks kaasas kandma ja ega nad suurt ruumi ei vajagi, sest tuhandepatareiline pakk on vaevalt kuupsentimeetri suurune. Lahinguarvuti veab näiteks ühe patareiga umbes aasta aega välja, nii et selle kogusega võis juba mõnda aega vastu pidada.

      Leidsime ka kompanii relvuri tööriistakomplekti ning natuke laskemoona: plasmalaengutega salvi ja antiainegranaate. Ar’ashw’arhanghirid olid relvad hoolikalt kokku kogunud, kuid kasutamata laskemoona jääb ikka lahinguväljale vedelema. Kõigest sellest oli palju abi, sest juba lahingukooli ellujäämiskursustel oli meile üsna põhjalikult õpetatud, kuidas relvi, varustust ja lahingutehnikat häda korral ellujäämiseks kasutada. Fort Deathrow ellujäämisõpet peetakse aga fõderaalarmee üheks paremaks. Kursuse lõpueksamil oli kolm kerget, kaks keskmise raskusega ja üks raske ülesanne.

      Mulle trehvas raskematest ülesannetest kõige raskem: pidin antiainegranaadist valmistama käepäraste vahenditega antiainekonverteri, sisuliselt väikese antiainereaktori, kus antiaine aeglaselt ja kontrollitult aineks tagasi muutub. See on kuradima keeruline ja ohtlik töö ning seda on keelatud ette võtta ilma lahinguarvutita. Töö koosneb seitsmekümnest kaheksast etapist ja kui mõnes kriitilises kohas eksid, lendab kogu kupatus vastu taevast. Kui antiainegranaat õhku lendab, ei jää järele isegi molekulide värelust. Kuigi võis kasutada lahinguarvutit, kukkusin kaks korda eksamil läbi. Alles kolmandal korral sain asja kuidagimoodi tehtud. Ma ei ole tehnikas just väga tugev.

      Nüüd ei jäänud meil muud üle, kui proovida teha sama trikki ilma lahinguarvutita, sest meie õnnetu muundur vajas energiaallikat. Muundur aga õgib kohutavalt energiat, seda kaua patareidega ei toida.

      Tuli СКАЧАТЬ