Iseendal jalus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mäletas ta Dixonil noahaava. Või vähemalt verd. Palju verd vasakul küljel. Mustmiljon korda oli ta seda kuulnud teiste suust, aga ise MÄLETADA, see oli midagi muud. Midagi hirmsat. Ma ei tapnud teda! Püha jumal! Ma ei saanud teda noaga lüüa! Ta oigas selle mälestuse peale. Mark oli ju sõber, tookord sama palju kui Jim. See pidi olema õnnetus! Muidu polekski ta ju kogu süüd enda peale võtnud! Õigemini ei võtnudki. Valetas aina. Võttis vaid südames. Vaikis kõik maha ja sundis end unustama, sest nii oli õige.

      Pool pudelit joodud, tundis ta lõpuks lämmatavat nõrkust. Mõistus oli selge. Ikka veel. Võiks juba unustada, ära vajuda, lõdvestuda, aga ei… Skeet heitis voodisse, lootuses natuke magada, et need hullud mõtted ometi rahule jätaksid. Muusika möirgas endiselt. Nii oli parem. Elada viha passiivselt välja.

      Kuid uni ei tulnud. Nii jäigi ta lakke vahtima, vähkrema linade peal, juurde jooma…

      „Mida sa teed?” äkki oli tema voodi serval istumas näitsik. Vööni paljas. Tüdruk bussist, keda ta mitme aasta eest juhuslikult kohtas, tutvust tegi ja korra baaris pitsigi välja tegi. Tüdruk oli kena, paljad rinnad ahvatlesid puudutama. Skeet oigas vaid. Ta ei suutnud kätt tõsta, et seda teha. Neiul oli omapärane ühe-suunurga naeratus. Võib-olla mingist traumast tingitud. Kuid see sobis talle ja köitis tookord Martini pilku. Suured pruunid silmad ja sama värvi lokid. See tüdruk äratas usaldust. Skeet püüdis pingsalt meenutada nime, kuni see kusagilt koitma hakkas.

      „Tess?! Miks sa nii…”

      „Tahtsin sind näha, Skeet. Sul on ilus nimi ja sa meeldid mulle. Ma mõtlen sinust iga päev. ”

      „Jäta nüüd, ma olen purjus. Me ei tunnegi teineteist.”

      „Pole tähtsust. Miks me enam kunagi ei kohtunud?”

      „Ma ei tea.”

      ” Tahad sa rääkida mulle, mis juhtus? Ma tean: sul on tunne, et sured, kui ei saa sellest rääkida. Sa oled liiga kaua vaikinud.”

      „Jah, Tess, ma olen liiga kaua vaikinud. Nuga vahtis mulle täna näkku, saad aru? Ei, sa ei saa. Ma pääsesin napilt. Ma ei usu, et ta mõtles seda tõsiselt, sest mina olen ju mõrvar, mitte Jim!

      Mina!.. Aga Mark…” Ta jäi vaevu pidama, nii hirmsasti tahtis kellelegi sellest rääkida. Kõik hingelt ära. Viimse piisani.

      „Räägi, mu arm, ma olen su unenäos. Mitte keegi ei saa sellest teada.”

      „Unenäos?” imestas Skeet ja tundis samas, kuidas aeg ja ruum libisevad temast mööda. Et silmad on kinni ja käsi ripub jõuetult üle voodi ääre. See tunnetab sõrmeotstega pudelit. Aga Tess oli ikka veel siin. Silmitses teda mõistvalt, hoolivalt. See oli soe tunne, tunda, et keegi niiviisi hoolib.

      Siis hägustus ja kadus kõik, kuni ratas pöördus tagasi ning ta seisis seal, järsaku serval koos Marki ja Jimmyga. Nii see lihtsalt oli, et Jim oli nende mõistus ja rahaallikas. Ta oli rikkam kui nemad. Ta jagas kingitusi, kuid ootas nende eest tasu. See oli Valgeküla poiste hierarhia. Jim oli küll nohiku tüüpi ja jõu poolest jäi neile mõlemale alla, kuid tal oli mõistus, mis vääris miljoneid. Nad kasutasid tema ideid ja kavalust. Tema kasutas nende jõudu. Nad vähemalt arvasid, et kasutavad ka.

      Mis siis, et Skeet oli tugevam. Nii lihtsalt kujunes ajapikku, et ta allus Jim Faehleyle ega puigelnud vastu. Jimmy nõuanded tundusid olevat õiged. Nii pääses ta nii mõnestki jamast. Alles hiljem, vanglamüüride vahel, hakkas ta taipama, kuidas Jim neid Markiga eluaeg oli ära kasutanud.

      Kõik siin järsakul oli täpselt nagu tookord. Jälle nad jõid üheskoos. Oli lõbus ja vihma sadas. Nad olid märjad, aga sest polnud midagi. Automakist kostis AC/ DC laulja kiljuvat häält. See ärritas ja erutas ning alkoholi kõrval pani emotsioonid tööle. Jim hakkas tema kallal nalja pärast norima. Tänitas naiste osas ja mainis Melly kohta paar sõna, mis talle isiklikult südamesse läksid. Mark oli eemal. Ta ei kontrollinud oma rusikaid, äigas Jimmyle vastu vahtimist ja käskis suu pidada. Aga siis jooksis kohale Dixon, ähvardades tõstis käe. Ta tahtis end kaitsta, virutas Markile obaduse kõhtu, nii, et see põlvili vajus. Vihm muutus tugevamaks, kleepis kinni silmad, kipitas. Jim karjus midagi, osutades Markile. Skeet sõimas teda, kaotades oma hääle kõla kuhugi tuulde. Siis tuli Mark tagasi, hullunud pilk silmis. See polnud tema moodi. See polnud enam Mark, keda ta tundis! Õudusega püüdis Skeet teda peatada, kui Mark teda armutult ründas. Ta kukkus, taludes jubedaid hoope. Rohi oli märg ja valu ja tuul… See kõik oli täiesti reaalne. Ta lämbus selle tuule kätte, kui käpuli roomates end ikka veel püsti üritas ajada. Mark ei jätnud järele, ei kuulanud, kui ta haledalt armu palus. See polnud sõbra moodi, mida Mark tegi. Jalahoobid aina sadasid kõikjalt. Kuni tähed taevas kustusid ja rohi omandas veripunase värvi. Ei! See polnud nii! Ta karjus, sülitades verd. See polnud nii! Mark on surnud, mitte mina!!!

      Ja nad vedasid teda autosse ja viisid alla mere äärde, metsa tihnikusse kandsid nad teda. Ja vihma sadas näkku ja ta teadis, et nüüd peab surema. Enam polnud valus, ta oli vajunud tundetusesse. Ja ta nägi Mark Dixonit auku kaevamas. Verelõhn ajas südame pahaks. See oli kõikjal tema sees ja ümber. Ta lamas auto pagasiruumis, teadis kõike, mis toimub, nägi kõike, kuid ei suutnud oma keha liigutada.

      Sadas paduvihma ning ta teadis, kuidas ülal järsakul kaovad mulda kõik jäljed, mida võmmid avastada võiksid.

      Siis visati ta auku. Ebaloomulikult suur oli see tema haua jaoks. Nüüd oli ta jälle elus, karjus ja püüdis taas välja ronida, kuid käed ei ulatanud servadeni. Ühes käes hoidis ta viskipudelit ja miskipärast muretses väga, et see mullaseks võib saada. Nad lükkasid teda labidaga tagasi. Jim ja Mark… Ta proovis jälle. Auk oli tohutult sügav.

      „Laske mind välja!”

      „Hoia eemale!” kostis järsku selja tagant jube kähin. „Sa oled mõrvar!” See oli ema hääl, kuigi nii võõras, et ta vaevu tundis selle ära.

      Ta vaatas tagasi, nägi augu põhjas istumas oma vanemaid. Ema oli isa embuses ja nad vahtisid teda tuima, igaveseks ajaks tardunud vihaga. Emal oli lilleline kleit seljas, isal must, lipsuga ülikond. Nagu tookord, kirstus…Nad ei olnud elus.

      Vastikustunne ajas äkki oksele, hirm sundis paanikas rabelema ülespoole, kust veel paistis öö tume, pilvine taevas. Kust sadas näkku vaibuvat vihma… Ta karjus appi, kraapis küüntega mulda ja ulgus kui õudusest hullunud hunt. Kuni nägi ülalt labidatäit mulda endale näkku langemas…

      See polnud hirm, polnud ka õudus ega isegi mitte paanika, mille küüsis ta ärkvele tuli. Sel tundel ei olegi nime. On kohutav abitus, saatusele allajäämise tunne, hirm jäädavalt kadumise ees. Nuuksudes kiskus ta padjapüüri nagu mulda oma unenäos. Võttis aega, kuni hakkas mõistma, et see polnudki päriselt. Kuulis ukse avamist ja samme esikus. Ta ei jõudnud veel tõusta, kui juba astus tuppa Chloe Riggs. Segaduses tõusis ta voodis istuli. Chloe naeratas.

      „Kas sa magasid või? Su uks oli lahti. Ma hakkasin su pärast muretsema…”

      „Nojah, tore, et sa tulid. Ma ei taha praegu üksi olla. Unenäod on hullud.”

      „Näed õudukaid, eks ole?” hakkas Chloe naerma. „Tunnen täitsa kaasa. Aga muide, ma ei tulnud su juurde üksi. Pakud sa meile kohvi? Noh, siis kui… riidesse saad?” Chloe silmitses teda hämmastusega, mille põhjust Skeet ei mõistnud. Samas tundis ta jäist külmust kontidesse pugemas ning jälgides Chloe pilku, avastas äkki, et istub voodis ihualasti. Jestas, kuidas? Millal? Kas ma olin tõesti nii täis?!

      Kui ta uuesti pilgu ukse poole tõstis, nägi külalisi sisse astuvat.

      „Nad СКАЧАТЬ