Iseendal jalus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõit võib lõppeda ühele neist väga kurvalt. Kui Jim läheb järsakule, siis pole sellega nalja. Ühel pool on seal kuristik, teisel pool teed aga üsna järsk nõlv, kust võiks tükk aega koos autoga alla võsa ja kivide poole veereda. Mis siis, kui Jim oma hirmuga üle serva põrutab? Siis puuakse teda, Skeet Martinit, külanõukogu poolt üles. Kuid veel polnud aega sellele mõelda. Kiirus kasvas üle saja, ta lootis veel Faehleyt peatada, enne kui see tõepoolest mäkke ronib.

      Sirgel lõigul surus gaasi lisades end auto kõrvale ja üritas mööduda, andis märku, et Jim peatuks. See polnud lihtne, arvestades kiirust ja võimalikke vastutulijaid. Kuid peatumise asemel keeras Jim äkitselt rooli ning ainult kiire reaktsioon päästis Martini. Korraks pidi ta hoo maha võtma, sest Jim vallutas tema koha tee vasakpoolses servas. Ent kohe oli ta valmis järgmiseks manöövriks ja ründas „Fordi” juba parempoolsest küljest. Seekord oli kahjuks Jim juba selleks valmis, sest otsekohe tegi ta nii järsu pöörde, et Skeet Martin ei saanudki taganeda, hoopis surus gaasi veelgi juurde ning jäi nüüd auto ette. Külm, kõle jutt käis üle selja. Mida põrgut see Jim nüüd veel plaanib? Lihtsast juttu vestmise soovist oli äkki kasvanud välja võitlus, kus mõlemal oli ühtviisi palju õnne tarvis, et mitte teelt välja kihutades surma saada.

      Mida on Jimmyl nii väga karta? Neetud! Miks ta ei võiks lihtsalt peatuda ja asjad selgeks rääkida? Nüüd kihutas auto „Harley” kannul. Nad olid külast väljas, lagedal teel, püüdes aina uuesti teineteise hoogu takistada.

      Martinil oli võimalus põgeneda, eest ära minna. Kui ta kõik endast välja paneb, ei saa Jim talle eales järele. Aga tal oli tõesti tarvis Faehleyga rääkida. See ei kannatanud enam ootamist. Ja viha, see pime raev, ähvardas hävitada viimasedki mõistlikkuse raasud.

      Ta ootas veidi, kuni maastik muutus tasasemaks ning võttis vägisi hoo maha. Ei julgenud jääda päris auto ette, sest Jim oleks ilmselt temast heameelega üle sõitnud. Käigu kuradile see Jim, hea, kui ise eluga koju tagasi jõuan! Aga kohe, kui Skeet auto kõrvale sattus, surus Jim teda teeserva. Tsikli jaoks jäi ruumi nii napilt, et nad mõlemad olid ühel nõul: Skeet ei suuda teel püsida!

      Martin püüdis rebida end uuesti ette, et Jimmyt kuidagi hirmutada, või vähemalt kitsikusest minema pääseda, kuid see ei õnnestunud enam. Jim näis ette teadvat iga tema liigutust, ta rikkus ära iga võimaluse. Skeet hakkas hirmuga aimama, et võib ise ses võitluses alla jääda. Iga pisemgi viga, iga vääratus võiks viia fataalse kokkupõrkeni ükskõik millise puuga siin teeservas.

      Põlv läks korduvalt vastu autoust. See oli küll valus, kuid hoopis rohkem hirmutav. Hädavaevu suutis ta eelistada väikesi kokkupõrkeid teelt väljasõitmisele. Nüüd tasub Jimmyl vaid taibata avada uks või… See äkkmõte ajas Martinil ihukarvad püsti. Avarii, ükskõik mil moel, oli vältimatu. Ta peab vägisi maha jääma, kui tahab veel näha homset päeva, kuid alla andmisega ei nõustunud siiski.

      Tee lookles nüüd mäest üles. Ees paistis juba ristmik, mille üks haru viib otse järsakule. Just sinna Faehley pööraski. Kummide vingudes, ajades kõrgele tolmupilvi, sööstis kiirust vähendamata mäe tippu. Martinil õnnestus maha jääda ja taas olla jälitaja osas. Kui nüüd uuesti võitluseks läheb, on tulemus kindel. Martin veel hädavaevu suutis jälgida ümbrust. Endise visadusega püsis ta „Fordi” kannul, olles valmis jälitama kasvõi maailma lõppu. Ta oli autole mõnikord nii lähedal, et kui Jim järsku pidurdaks…

      Siis äkki nad olidki mäel, otse järsaku serval. Ühel pool vilksatas silmanurgast mere rohekassinine pind, teisel pool kauguses vaevu nähtavad külamajade katused. Seda kõike nägi ta pigem alateadlikult, tundes nende piltide olemasolu, ometi pööramata korrakski pilku autolt enese ees.

      „Ford” pidurdas nii äkki, et Skeet pidi ehmatusest röögatama. Ta oli küll vahemaad suurendanud ja selliseks trikiks üsna valmis, kuid sellest jäi ikkagi väheks. Jim peatus otse keset teed ja pidurid vingusid kui tuhat ärritatud kärbest. Martinil oli valida otsese kokkupõrke ja teelt välja kihutamise vahel. Tee oli siin kitsas ning auto lõi otse tema ees pidurdades külje ette. Õnneks polnud siin, järsaku serval puid ega suuremaid kive, kuid see ei takistaks sugugi kukkumist. Paratamatult pidi ta kuhugi pöörama, kõik toimus vaid silmapilgu vältel. Tsikkel hüppas teelt välja, otse kuristiku suunas. Ees paistis korraks sügavusse vajunud meri. Skeet keeras jälle, surus meeleheitlikult pidurile, tsikkel langes peaaegu kummuli, libises, külg ees, serva poole. Hetkeks peatus aeg ja Martinile isegi näis, et ta näeb all paistvaid kive, kuigi igas mõttes oli see täiesti võimatu. Ta teadis seda, et kalju on alt tühi, kui õõnestatud õun. Ta ei kukkunud, suutis lõpuks peatuda, paisates „Harley” tagaratta hoogsalt ette. Vaevu- vaevu jäi ta sadulasse ning sai lõpuks jaladki maha.

      Ärevusest õhku ahmides vaatas Skeet punasele „Fordile” järele, kuidas see kiiresti mäekülge pidi alla küla poole kihutab. Jim oli juba liiga kaugel, et oleks mõtet tagaajamist jätkata. Martinil ei jäänud muud üle, kui vaid needusi järele karjuda. Käed hakkasid pingelangusest värisema, kui ta üle õla tagasi vaatas. Higipiisad meelekohtadel auramas, süda puperdamas kusagil kurgus. Kolme meetri kaugusel tema selja taga lõppes maa. Oli lihtsalt tühjus. Õhk. Eimiski. All, ligi 30 – meetri sügavusel mühises meri vastu kivirahne, mis laiali pillatud siia ja sinna. Martin ei tahtnud nendega kohtuda.

      „Neetud siga!” röögatas Skeet vihaga ja pahvatas samas ka naerma. See kõlas pigem hüsteeria, kui rõõmuna. Naer täis viha ja himu kätte maksta alatu triki eest. Nüüd ta teadis täpselt, et jutt ei piirdu enam lihtsalt jutuga. Ja katsugu vaid Jim talle veel kord käkki keerata ning saab teada, milleks on võimeline see vana semu, Skeet Martin!

      Ei jäänud muud üle, kui seekord ennast tunnistada kaotajaks. Jim oli õnnelikult läinud, kuid Martini jaoks polnud see veel lõpp.

      Veidi aja pärast, olles rahunenud ja hingevärinal üle kuristiku ääregi vaadanud, lahkus Skeet lahinguväljalt. Tühjuse taga sillerdas meri päikesejänkudest. Päikese enese ketas oli vajunud madalale ning hämarus juba hiilis metsa alla.

      Ta sõitis tagasi koju.

      Oma korter, tuba ja voodi olid sel õhtul eriti armsad. Ta oli seisnud kolme sammu kaugusel surmast. See oli väga napp pääsemine. Keegi kaitseingel ehk pidas teda kinni…

      Ja jällegi oleks Faehley süüst puhtaks jäänud, sest Martini kukkumine kuristikku oleks õnnetusjuhtum, keegi pole süüdi. Ta ju ise ajas Jimmyt taga. Ise mängis oma eluga.

      Aga kui oleks nii juhtunud hoopis Jimmyga? Ei-ei, Skeet poleks eales meelega midagi sellist korraldanud, aga kui… Jessas, kõik ju nägid, kuidas ta läbi küla „Fordi” kannul püsis. Igaüks näitaks jälle tema peale näpuga. Siis oleks taas politsei, kohus ja trellid. Teist korda ta mõrvasüüdistusest ei pääse, see on kindel. Lisaks pole enam sentigi raha, mida advokaadile maksta. See oleks lõpp.

      Skeet mõtles sellest kõigest õudusega veel teki allgi lamades, kui ärevusest uni kuidagi ei tulnud. Ning lõpuks ta otsustas, et kui midagi säärast juhtuma peaks, ei ole ta mingi hinna eest nõus teist korda seda kadalippu läbima. Ta võtaks oma tsikli ja sõidaks just sinnasamasse järsaku servale ja laseks kõigel minna. Alla. See mõte oli rahustav. Rahustas nii, et ta isegi naeratas poolunes olles, tõotades jonnakalt iseendale, et ei jäta Faehleyt iialgi rahule, olgugi, et peaks veel sada korda niiviisi lahingu kaotama, isegi makstes selle eest oma eluga. Jim peab täitma oma lubadust või muidu keerab Skeet tema elu veel põrguks!

      Skeet tundis end kiskjana, tal oli ohver, keda jälitada. Adrenaliin paisus veres, täites sooned ja rakud. Kõik, millest ta koosnes, oli seda viha täis. Ma saan su veel kätte, semu!

      Melly Archer, olles maruvihane Skeet Martini järjekordse tembu pärast, sõitis isa autoga juba varahommikul küla keskusesse, kus ühes kolmest paarikorruselisest paneelmajast elas see tüütu kunagine lapsepõlvesõber, СКАЧАТЬ