Jäämurdja. Ants Antson. Gunnar Press

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kadusid, neljasid jäi aina vähemaks, tekkis lausa sportlik tarve õest mööduda. “Nutsin, kui Helgile alla jäin!” tunnistab Ants. Aga seitsmendas klassis jõudis kätte seegi päev, kui ta Helgi omast parema tunnistuse tõi.

      Klassijuhataja Liiv, noor ja kena

      “Koolis oli kerge, koduseks õppimiseks polnud tarvidust,” teatab Antson. “Paljud õpetajad olid asjalikud ja toredad. Iseäranis meeldis mulle noor, kena ja malbe klassijuhataja, ta nimi oli Liiv. Teda mäletan kui esimest klassijuhatajat ja ka tema mees oli õpetaja.”

      Tallinna linnaarhiivist saab 26. algkooli kohta teavet. Dokumendid näitavad, et laevatehase töötajate laste neljaklassiline algkool alustas tegevust 14. novembril 1914 ja kooli nimi vahetus mitu korda. Peagi pärast Eesti iseseisvumist võttis linn õppeasutuse üle, algul töötas see kuueklassilisena. Kool likvideeriti 1956 ehk kolm aastat pärast Antsoni lõpetamist. Õpilase Ants Antsoni seitsmenda ehk selle kooli lõpuklassi hinnetereas on kolmteist viit ja viis nelja. Ema Eesi oli olnud tegev kooli lastevanemate komitees ja õde Helgi õpilaskomitees. Nii ühes kui ka teises arutati ka õpilaste personaalküsimusi, aga Ants Antsonit ühestki mustast nimekirjast ei paista.

      Antsoni meenutatud õpetaja Hulla Liiv oli 1950. aastal 26. kooli õpetajatööle jõudes vaid 20-aastane. 2015. aastal on ta 86 ning juhib vanurite eneseabi- ja nõustamisühingus heegeldamise, kudumise ja tikkimise ringi.

      “Muidugi mäletan ma Antsu ja tema kaksikõde! Antsu tegemisi sai hiljem põhjalikult jälgida, aga mäletamise koha pealt pole isegi olümpiavõit oluline. Mul on meeles ka Poljakovi-vennad ja paljud teised tublid õpilased!” kinnitab vanaproua.

      “Elasime tol ajal abikaasa Helmutiga lausa koolimajas, ehk seepärast on laste nimed ja näod paremini meelde sööbinud. Vaat hoopis seda, et ma otse klassijuhataja olnuks, ma ei mäleta, aga Antsu klass oli minu käe all küll. Mu seminaritunnistusel seisis “algklasside õpetaja” ja ma andsin kõiki tunde: kittel selga ja joonistama, dress asemele ja ümber kooli jooksma! Poistele õpetas võimlemist Helmut, kuni ta 1953. aastal poliitpõhjustel minema löödi.”

      Antson mäletab võimlemisõpetajana rohkem Evald Teppandit. Helmut Liiv olnud “episoodiline kuju” ja Hulla Liiv nõustub selle määratlusega. Ta kirjeldab kibedalt kooli toonast õhustikku.

      “Lõpetasin 1948 Rakveres õpetajate seminari ja mind suunati Paidesse, kuid et abiellusin Tallinna poisiga, ei pidanud kolme muidu kohustuslikku aastat seal olema. Aga kerge 26. koolis hingata polnud, sest Helmut oli soomepoiss ja direktor Alma Kaik ülipunane kommunist. Ühe õpetaja, kes piisavalt õiget meelsust üles ei näidanud, lasi ta kümneks aastaks Siberisse saata! See käis umbes nii, et kogu koolile aeti pikalt mingit kommunistlikku plära ja siis too õpetaja vaikselt ütles, et üks koolitund jälle vastu taevast. Enam-vähem järgmisel päeval oli minek, lihtsast kaebamisest ju piisas. Loomulikult rippus oht ka Helmuti kohal, direktor kiusas teda pidevalt.

      Kui Stalin kevadel 1953 suri, kriiskas direktor: “Kellel on kodus leinaloori?” Üks õpetaja siis tõi. Direktor riputas selle üle Stalini pildi, pani meid ritta nagu kanakarja ja käskis kooris nutma hakata!

      Palju õpilased poliitikaasjust teadsid, ei oska öelda, aga korralikud olid nad valdavalt küll. Eestiaegse töökäekirjaga meesõpetajad ei lasknud poistel pätiks minna, nii oli ka naisõpetajatel kergem. Polnud tänaseid probleeme nagu koolivägivald või õpetaja mõnitamine. Spordipoistest ei tule midagi halba meelde.

      1964. aastaks oli Kopli kool kesklinnale lähemale kolitud ja kandis numbrit 24. Antsu võidukat olümpiavõistlust jälgisime kõik koos ja juubeldasime. See oli suur hetk, oli uhke tunne olla Antsuga seotud.”

      Antson on õpetajale iseloomustuse eest tänulik, aga meenutab end ülekeeva energiaga poisina, kes koos pinginaabriga tundi segas, kaaslaste ja isegi õpetajatega sageli õiendas ning neile sandisti võis öelda. “Seda küll, et pahatahtlikud kaagid me polnud ja õppimisega tulime toime,” noogutab ta.

      1953. aasta kevadel lõpetas Antson kooli, kuid parima sportlase auhinnaks ei saanud ta palli ega midagi muud. “Polnud meil seal kellelgi teab mis saavutusi ja mingit rida ei koostatud,” nendib mees, kelle võimsa jäämurdmiseni jäi terve kümnend.

      Antsonite klassijuhataja Hulla Liiv ja kooli võimlemisõpetaja Helmut Liiv koos poeg Peetriga.

      “Ants oli kambajõmm, mitte staar!”

      Ants Antsoniga kogu koolitee ühes klassis astunud tulevane odaviskaja Vambola Poljakov teab, miks tulevane olümpiavõitja poisi- ja noorukipõlves staarina ei käitunud. “Ta ju polnudki staar! Ants rabeles kõvasti ja oli koolivõistlustel tegija, aga ülemäära silma ei paistnud. Tal oli kõikideks aladeks mõnevõrra annet. Plahvatuslikku kiirust nappis, ent koolivõistlusteks piisas. Pikki jookse võinuks ta meie kandis võita ka tagurpidi, aga igatahes polnud Kopli-ajal veel märki, et Antsult midagi eriti vägevat peaks ootama,” arutleb klassivend.

      Pärast seitsmendat klassi sattus Poljakov koos Antsoniga 2. keskkooli ja sealt paari kuu pärast 22. keskkooli. “Ants tegi ikka paljusid spordialasid ja me mängisime koos eri võistkondades, aga tema kõrget lendu polnud nüüdki aimata. Eesti kiiruisutajate meistriks ta ju tuli, aga nii palju me maailmaspordist juba teadsime, et sel alal oli tipp eestlastest väga kaugel.”

      Meistersportlase normi täitis Poljakov Antsonist isegi kaks aastat varem, 1959. aastal. Eesti medaleid, ühe kulla, neli hõbedat ja kaks pronksi, kogus ta 1960–1973. Tõeline “purakas” aga jäi viskamata, Charles Vallmann ja Mart Paama tegutsesid kõrgemal.

      “Mul oli kodunt all Antsust palju kehvem põhi. Antsu peres oli kõik tipp-topp, toit kindlasti parem. Meie isa jõi ja ema tegi pikki tööpäevi, et lapsi hinges pidada. Laual oli sageli margariinileib, vahel harva muna. Niisuguse toitumise tagajärjed ilmnesid tõsisema sportimise alates kohe: nagu auru lisasin, tulid vigastused. Ometi oli just turvalisest kodust pärit Ants see, kes julges treener Olaf Olmanni soovitusel ja eestkostel suure väljakutse, Venemaale mineku, vastu võtta,” räägib Poljakov.

      Kaluri 13 õhuaknast uudistab maailma Ants Antson – mitte staar, vaid kambajõmm.

      “Ka mind kutsuti kord Moskvasse. Seal toideti spordimehi hästi ja baasid olid tasemel, aga kogu seltskond näis mulle täiesti talumatuna ja ma saabusin kiiresti koju tagasi. Hiljem olen mõelnud, et tulnuks vastu pidada. Söönuks korralikult, saanuks sõjaväelase palka ja vihtunuks mehiselt trenni teha. Küll siis oda lennanuks! Ants, näe, pidas Venemaal vastu ning see tõi koos tubli kehamootoriga suure edu! Siin, Eestis, olen kindel, poleks ta kiiruisutamises päris tippu jõudnud.”

      Mõtteis noorpõlve naastes kinnitab Poljakov, et helgele peale ja spordisaavutustele vaatamata jäi klassivend Antson mõnusaks kambajõmmiks. “Täpselt, Ants oli kambajõmm, mitte staar!” jääb odaviskaja määratlusega rahule.

      Väljaspool kooliseinu, hoovispordis, olid Ants ja Vambola sageli küll vastasleerides.

      “Antsu punt elas pargi taga, poisid pärinesid Kopli mõistes peenema rahva seast. Meie – Ilves, Vallmannid, mitu motosportlast, vend Kalju, mina – elasime trammipeatuse kandis, olime lihtsam rahvas. Ning kolmas, päris liinidel elanud punt tähendas ikka hoopis midagi muud, seal oli üsna hull kontingent.

      Võistlesime isekeskis kergejõustikus, üldse vist kõikidel mõeldavatel spordialadel. Pallimängudes jagunesime selgelt nendesse meeskondadesse, keda äsja eritlesin. “Liinid” olid kõiges viimased. Meie saime näiteks korvpallis “peenemast rahvast” tänu СКАЧАТЬ