Forell. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. Rein Truumets

Чтение книги онлайн.

      Parim veetemperatuurivahemik forelli jaoks on 13–18 °C, kui aga vesi soojeneb üle 24 °C, võib see forellile saatuslikuks saada. Suhteliselt kõrge temperatuuri taluvuse tõttu on forell võrreldes teiste lõhilastega palju laiemalt levinud.

      Vee kvaliteedi suhtes nõudlikku forelli kasutatakse paljudes maades indikaatorliigina, hindamaks veekogude puhtust. Tundlik on ta raskemetallide, eriti vase, kaadmiumi ja plii suhtes.

      NOORTE FORELLIDE ASUSTUSTIHEDUS JÕES. Kala kasvades tema ruumivajadus suureneb. Et forellidel kujuneb välja tugev hierarhia, on nende asustustihedusel teatud piirid. Jõed, kus on palju varjepaiku, on palju forellirikkamad kui need, kus varjepaiku napib. Noorte forellide ehk tähnikute tihedus on kevadel enamasti 2–10 isendit 100 ruutmeetri kohta, kalade kasvades aga ruumivajadus suureneb ja asustustihedus langeb poole võrra. Noorjärkude kunstlikul asustamisel peab neid eripärasid jälgima. Pole mõtet asustada rohkem, kui antud jõelõiku noori kalu koos elama mahub. Arvatakse, et forellide kasvades ajavad dominantsed forellid jões nõrgemad liigikaaslased parematest varje- ja toitumiskohtadest ära ja need nõrgemad võivadki olla esimesed, kes merrelaskumise ette võtavad.

      TOITUMINE JA KASV. Forell leiab toitu peamiselt oma väga hea nägemismeele abil. Ka haistmine on tal hea, kuid kuulmise poolest jääb ta tunduvalt alla karpkalalastele. Noored forellid söövad jõeelu perioodil alguses peamiselt putukate vastseid, väikseid limuseid, kirpvähke ja teisi selgrootuid, kuid hiljem lähevad nad üle röövtoidule.

      Forell toitub meelsasti ka liigikaaslaste ja lõhe marjast. Jõeperioodil on kaladest tema menüüs põhiliselt lepamaim ja luukarits.

      Tuleb ette ka liigikaaslaste söömist – kannibalismi – kuid mitte nii suures ulatuses kui näiteks haugil ja ahvenal. Forellil kujuneb välja tugev hierarhia ka toitumisega seoses. Domineeriv isend saab valida toitumiseks jões kõige parema koha ja aja. Parim aeg toitumiseks tundub forelli jaoks olevat päikseloojang ja vahetult pärast päikeseloojangut. Forellid, kellele on „koht“ kätte näidatud, peavad paratamatult toituma siis, kui toitu vähem liigub, näiteks päeval.

      Jões veedab meriforell keskmiselt kaks aastat (võib jões olla 1–5 aastat), seejärel siirdub ta elama ja toituma merre. Meres on tema põhitoiduks kalad, Läänemeres peamiselt räim, kilu ning väike tobias. Kuna meres on enamasti rohkem toitu, siis kasvavad meriforellid palju suuremaks kui jõeforellid magevees. Eesti vetes kudevate meriforellide toitumisränded meres on palju lühemad kui lõhel. Enamasti toituvad nad üsna kodujõe suudme lähedal, põigates siiski ka kaugemale Läänemere keskossa.

      Forell võib jões ise saagiks langeda, näiteks saarmale ja naaritsale, aga ka suurematele röövkaladele ja kalatoidulistele lindudele – jäälinnule ja haigrule. Läänemeres on ta heaks toidupooliseks tursale, hüljestele ning lindudest kosklale ja merikotkale.

      KENA KALA. Forell teeb kalamehel meele heaks, ent eriti suurte isendite puhul võiks siiski kaaluda kala vette tagasi laskmist. Suur kala on viljakam ja temalt on oodata arvukamat järelkasvu.