Ajastaja. Peep Ilmet

Чтение книги онлайн.

      Koltund mets vakka

      pai laps kes paigal pysib

      haab vaid syydlane.

      Surnuks nokiti

      musta lamba tapupeol

      uks valge vares.

      Udurõskes öös

      kuuldus purpurlehtede

      varisemist vaid.

      Pihlarao varjus

      tõttab õhtune ämblik

      yle lapsenäo.

      Sygavalt ohkab

      tähist auklik pimedus

      kummuli mullal.

      Hingedeaja

      pimepilkases taevas

      yksik tähelend.

      Akendest kumab

      unevanuse lume

      hääletu sõnum.

      Maavalla katab

      helbevaibaga kinni

      hingetõmbeaeg.

      Valevad linad

      laotab järvepeegleile

      liginev uni.

      Taeva hämarast

      ladeneb valendav lõim

      kirjuks tallata.

      Langenud lumest

      mis võiks olla veel puhtam

      lumi mis langeb.

      Puhud minema

      suule langenud helbe

      mida enamat!

      Va jöuluölut

      aitab kena vötta kyll

      uduumbe täis.

      Päike punastab

      valgelt palakalt kirgab

      musttuhat kirge.

      Mäe pääl pulm on teel

      laul huik hõisk naer käib sel eel

      mil pruut-peig koos reel.

      Korjusepäeval

      ulub lagedal lumel

      varjutu vari.

      Lumepilv sõudis

      tyhjas tuules varitses

      tuuletallaja.

      Ajasin jälgi

      lumes poris ning liivas

      jalutuseni.

      Matsipäeva helk

      on läbinisti valge

      lumi lein lootus.

      Tuisuöö varjus

      tuhmus rabahaua jää

      leinaraamis peil.

      Kahed reejäljed

      keskel hinge vaakuv kits

      nuta või naera.

      Jaanuse jääle

      liugub Iskna hingeaur

      järv kui oja maks.

      Lumepilv tukub

      maa ja tähtede vahel