Mängus võidab vaid üks. Audrey Harte’i sarja teine raamat. Kate Kessler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Selline lause ei pääseks minu suust eales välja.” Jake oli justkui solvunud, et Audrey oli üldse küsinud.

      „Ma ise arvasin ka, aga mõtlesin küsida, enne kui paranoiliseks muutun.”

      „Arvad, et keegi Monroe juhtumiga seotud inimene üritab sind hirmutada?”

      „Ma ei tea. Vähemalt tean ma, et Monroe neid ei saatnud. Vaevalt et kellelgi lubatakse vanglast lilli saata.”

      „Ta võis kellelegi selle eest maksta. Klassikaline mõnitus.”

      Persse. „See ei aita mu paranoiat hajutada.”

      „Tahad, et ütleksin, et see on tühi-tähi? Et sa kujutad asju ette?”

      „Jah.”

      „Ma ei saa seda teha. See on veider, sa peaksid asja uurima. Peaksid sellest ka prokurörile rääkima. Tee lilledest ja kaardist pilt.” Jake paistis olevat mures, aga mitte endast väljas, mis oli täpselt õige reaktsioon, et Audrey hakkaks sama tundma.

      „Olgu.” Audrey võttis kotist korgitseri ja avas pudeli. „Kas sa tahad endiselt, et ma nädalavahetuseks sinu juurde tuleksin?” Ehkki Audrey peatus Edgeportis olles enamasti Jake’i juures, jäi ta vahel ka vanemate poole. Ta uskus, et Jake ütleks talle, kui ei taha teda enda juurde, aga et ta oli aastaid olnud Jake’ist salaja sisse võetud, tundus mõte, et nad ongi nüüd koos, kuidagi… ebakindel. Nad üritasid endiselt leida õiget olemise viisi – vähemalt Audrey üritas.

      „Said parema pakkumise?”

      Audrey naeratas teise pilkava tooni peale. „Ei.”

      „Sa lihtsalt tahad seda minu suust kuulda, on nii?”

      „Kas see on nii raske?”

      Jake naeris. „Jah, Aud, ma tahan, et sa tuleksid minu juurde. Ma oleksin kohe päris kuri, kui su saapad kellegi teise voodi alla jõuaksid.”

      Audrey kergitas kulmu, valades samal ajal veini laual seisvasse klaasi. „Ma olen seda lauset varemgi kuulnud.”

      „Mamma ütles seda ikka papale, kui too teda süüdistas, et mamma tahab temast lahti saada.”

      Gracie ja Mathius Trippi armastus oli selline, millest tehakse filme. Selline, mis tungib kontideni välja ja mida ei kõiguta isegi surm. Mõnes teises elus oleksid nad hukkunud tulevahetuses politseiga, langenud koos kuulirahes. Selle asemel lahkusid nad mõlemad vaikselt oma voodis ja nende surmasid lahutas liig mitu aastat. „Hea, et ma siis saapad jalga panin.”

      Nad vestlesid veel natuke ja lõpetasid siis kõne. Jake ei olnud Audreyle armastust avaldanud ja Audrey talle samuti mitte. Audrey oleks nagu natuke tahtnud seda teha – ja kuulda –, aga sisimas teadis ta seda niigi. Nad olid Jake’iga teineteist armastanud lapsepõlvest saati, ammu enne seda, kui kumbki neist romantilisest armastusest midagigi teadis.

      Pannud telefoni laadima, tegi Audrey pildi nii lilledest kui ka kaardist, saatis need prokurör Will Grantile ja läks siis veiniklaasiga vanni. Ta ligunes seal peaaegu tunni, ja kui välja ronis, oli ta nahk üleni krimpsus. End ära kuivatanud, tõmbas ta selga T-särgi ja jalga pidžaamapüksid, kreemitas end öökreemiga sisse ja ronis siis tahvelarvuti ja veel ühe klaasi veiniga voodisse. Ta luges paar tundi, enne kui otsustas magama jääda.

      Aga enne, kui ta uinus, ronis ta voodist välja, võttis roosidega vaasi ja viis kõhedust tekitava kimbu koridorilauale. Ta ei tahtnud, et see oleks viimane asi, mida ta enne uinumist näeb, ja ammugi siis esimene asi, mida ta hommikul näeb, enne kui suundub Maine’i osariigi vanglasse, et vestelda ohtliku vangiga.

      Margot Temple’il oli Ian Monroe auks pühamu.

      Tegelikult koosnes see ajaleheväljalõigetega albumist, mitmest DVD-st ja keldriseinast, mis oli kaetud fotodega Monroest, kuid „pühamu” kõlas õilsalt ja pühalikult, sellal kui tõde tekitas temas tunde, et ta ei ole täiskasvanud naine, vaid teismeline tüdruk. Mõne 14-aastase pühendumine poistebändi liikmele ei olnud kuidagi võrreldav sügava, peaaegu spirituaalse sidemega, mis oli tema ja Iani vahel. Mitte keegi ei mõistnud seda – ei tema perekond ega sõbrad. Tema psühholoog üritas mõista, aga kui ta oli maininud, et ühisel jõul üritavad nad Margotit tema „kinnismõtte” küüsist päästa, tühistas naine kõik nende tulevased kohtumised.

      Ta ei tahtnud Iani küüsist pääseda.

      Ta teadis, et Ian oli toime pannud hirmsaid tegusid. Tema asi ei olnud Ianit arvustada ega talle andestada. Margot tahtis vaid aidata parandada haava, mis oli muutnud Iani inimeseks, kellele meeldib naistele haiget teha. Ian oli katki, aga teda saab terveks teha – Margot oli selles kindel.

      Margoti psühholoog (see, kelle ta oli lahti lasknud) ütles, et ta põeb hübristofiiliat ja eeldatavasti on teda varemgi seksuaalselt ahvatlenud ohtlikud ja koguni kuritegelikud mehed. Kas tõesti? Milline naine ei oleks elus korra või paar himustanud paha poissi? Võib-olla ahvatles teda ohtlikkus, aga nii lihtne see ka olla ei saanud. Ta ei tahtnud Ianiga üksnes magada, ta tahtis ta terveks ravida. Neil oli piisavalt suur vanusevahe, et Margot võiks teda juhendada, kuid mitte nii suur, et Margot võiks olla tema ema. Mitte et sel tähtsust oli.

      Margot võis kahel käel kokku lugeda kohtuprotsessini jäänud nädalad. Ta kavatses, kui vähegi võimalik, iga päev kohale minna. Ta võttis endale juba samaks nädalaks puhkuse, et saaks noormehe jaoks olemas olla, kui too peaks teda vajama. Küll ta vajab – Margot tundis seda sisimas. Ianil on tarvis teada, et temalgi on kohtusaalis sõber – inimene, kes edastaks üle tosina linnaelaniku toetuse.

      Margot keeras oma korteri ukse lahti ja astus üle läve. Teda tuli tervitama kass – suur karvane pärslane, kelle nimi oli Härra Uba. Ta võttis kassi sülle ja kallistas teda, tehes tema sametisele peale väikseid musisid. Ta keeras ukse lukku ja tassis seitsmekilose nurruva kassi elutuppa.

      Õhtusöögiks tellis ta Hiina toitu, läks siis magamistuppa ja pani pidžaama selga. Toitu oodates mõtles ta Iani kohtuistungile ja sellele, mida selga panna. Ta tahtis hea välja näha. Hoolitsetud. Mitte hullumeelne, sest ta teadis, et just selleks inimesed teda pidasid, kui teada said, et ta oli loonud Ian Monroe toetusrühma. Nad kutsusid „Ian Vabaks!” liikumist fänniklubiks ja tegid tema üle nalja. Ainus, kes ei rääkinud temast pilkavalt, oli Chris James, kes intervjueeris teda raamatu tarvis, mida ta Ianist kirjutas. Ta küll ilmselgelt ei mõistnud, miks Margot Ianist võlutud on, aga ta vähemalt üritas.

      Toetusrühma tõttu sai Margot palju kirju – nii elektroonilisi kui ka posti teel. Enamik olid sõbralikud. Mõned olid imelikud ja mõned varjamatult vaenulikud. Abilist tal ei olnud, sest ta ei saanud seda endale lubada – ta ei võtnud ju toetusrühma kuulumise eest tasu –, nii et ta luges ise läbi kõik kirjad ja ka vastas neile ise. Vahel ajasid kirjad teda nutma ja tekitasid piinlikkust või siis panid vanduma ja ajasid vihale. Inimesed nimetasid teda hulluks, lolliks, segaseks. Nad ütlesid, et maailm oleks parem paik, kui ta end ära tapaks. Kui napakas peab olema, et toetada Ian Monroe sugust koletist? Kaastundlik napakas, pidi Margot endale meelde tuletama. Sellistele hirmsatele kirjadele ta ei vastanud, aga ta jättis need igaks juhuks alles ning pildistas lisaks üles iga ähvardava või õela postituse enda sotsiaalmeedia lehekülgedel. Tihti olid inimesed, kes teda Iani toetamise pärast kõige häälekamalt hulluks tembeldasid, ühtlasi ka need, kes ähvardasid teda vägistada või tappa. Just taoliste hirmuäratavate ütluste tõttu hoidis ta oma telefoninumbri salajas ega maininud oma elukohta – СКАЧАТЬ