Nii palju kurjust. Silja Vaher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsib viisakalt, kas tohib sisse astuda ja mõned küsimused esitada.

      Laura tõuseb õe voodilt püsti, vaatab akna poole, näitab sõnatult käega ukse suunas ja ütleb siis vaikselt, et parema meelega kõneleks ta väljas, majast kaugemal.

      Neiu palub vennal õe juurde jääda ja juhatab uurijad majast eemale, kus kitsas rada läbi metsatuka külavaheteele viib. Veidi kõndinud, jääb tütarlaps seisma ja ütleb, et nüüd saavad nad vestelda, ilma et tassisuurused kõrvad pealt kuulaksid. Kasuisal olevat kombeks tema akna all hiilimas ja kuulamas käia.

      „Täna öösel unustasin sinu käest küsida naise nime. Ütlesid, et tundsid teda?“

      „Jah, tundsin. Ta elab Viljandis, aga töökoht on Pärnus. Tema nimi on Sandra Laurend ja ta töötab toimetajana. Toimetab ilukirjanduslike raamatute käsikirju. Vabandust … töötas. Ma ei suuda ikka veel uskuda, et ta surnud on.“

      Tanel ei ütle, et naine on elus. See on vajalik naise turvalisuse pärast. „Kuidas sa temaga kohtusid? Teil on päris suur vanusevahe?“

      „Kui Viljandis koolis käisin, saime poes tuttavaks. Ühel päeval, kui olin ostud juba letile ladunud, avastasin kauba eest maksma hakates, et olen rahakoti ära kaotanud. Sandra seisis kohe minu taga ja pakkus, et maksab minu arve kinni. Olin väga üllatunud, et võõras naine mind sellisel moel usaldab. Ütlesin, et nii ei sobi, aga tema käis ikka mulle peale. Arve polnud muidugi väga suur, 10 eurot sentidega. Tänasin teda, panin kauba kotti ja me hakkasime koos kassa juurest ära minema. Siis aga tuli kiirustades vanem naine, kes ütles, et leidis minu rahakoti. Ta nägi, kuidas see taskust välja kukkus, aga ei jõudnud nii ruttu mulle järele joosta ja tema hüüdmist ma samuti ei kuulnud. Sain raha tagasi maksta ja nii meie sõprus alguse sai. Kohtusime nädalas korra, mõnikord tihemini. Käisime linnas jalutamas, vahel koos söömas. Temaga oli lahe olla.“

      „Millal sa teda viimati nägid?“

      „Viimati nägin … Ega ma näinudki … See oli eelmisel nädalal, reedel. Olin linnas käimas ja helistasin talle, et küsida, kas tal on aega minuga jalutama tulla. Sandra vastas, et kahjuks täna pole võimalik, kuna tal tunni aja pärast kohtumine. Mina ei hakanud rohkem uurima ja vastasin, et ehk siis teine kord.“

      „Kas oskad meile öelda, milline ta oli? Rahulik, ärevil, õnnelik?“

      „Mulle tundus rohkem … kärsitu. Jäi mulje, et ta soovib minust ruttu vabaneda. Aga see on ju loomulik, kui inimesel kiire ja ees kokkusaamine.“

      „Kena. Kas saaksid anda meile Sandra koduse aadressi? Kui meil tekib veel küsimusi, siis otsime sind üles. Praegu annan sulle kaardi, kus kõik telefoninumbrid kirjas. Kui sulle midagi veel meenub, võid julgelt helistada. Ka kodune number on siin. Iga pisiasi on tähtis.“

      „Aga ma ei tea tema kodust aadressi. Ma ei käinud mitte kunagi tema juures kodus.“

      „Pole midagi. Küll me teada saame.“

      Nad jalutavad tagasi majani, Laura läheb sisse ja uurijad istuvad autosse. Tanel näeb hoovist välja keerates, kuidas enne nähtud meesterahvas midagi kuuri juures toimetab ja altkulmu nende poole põrnitseb. Korraks käib tal peast läbi, et peaks minema küsitlema ka teisi pereliikmeid, aga ta otsustab selle hilisemaks jätta.

      3

      Laura astub kööki, kus leiab eest pere laua taga istumas.

      „Kas siin majas süüa ei tehtagi?“ hurjutab kasuisa.

      „Pole mina majas ainuke, kes süüa teha oskab, ema ju ka,“ vastab Laura, vaadates vastikusega kasuisa, kes lösutab laua ääres. Ometi teeb ta külmkapiukse lahti, uurides, kas üldse ongi, millest hommikuputru ja võileibasid teha – tavaliselt valitseb seal tühjus. Ema käis vähe väljas ja suuremad ostud tuli neiul teha koos kasuisaga, kellel auto ja ka juhiload olemas. Selliseid päevi vihkas neiu kogu südamest. Vähe sellest, et too kasuisa, nagu mees ennast ise nimetama oli hakanud, igasuguseid nilbeid nalju tema kulul tegi, ei hoidnud mees ka käsi eemal – käperdas, näpistas, kui aga võimalus tekkis. Alati kui nad Viljandisse hakkasid sõitma, oli kasuisa nagu meelega auto tagumised istmed igasugust träni täis toppinud, et Laural poleks võimalik sinna istuda. Laura oli vihasena mitu korda öelnud, et ükskord ta mehe maha lööb. Selle peale too ainult naeris, öeldes, et küll ta kunagi tüdruku ka kätte saab.

      Kooliajal püüdis neiu peale tundide lõppu poes käia ja toidupoolise bussiga koju tuua. Vahel sai ta oma küla tüdruku vanemate autoga koju, kui nad õhtul linnast töölt tulid ja Laurat tee ääres kõndimas nägid. Kodus aga polnud kasuisa käest pääsu. Ema Laurat ei kaitsnud, naeris vaid tüdruku üle, kui too sellest kõneleda julges. Ainuke tugi oli neiule aasta noorem vend, keda kasuisa millegipärast pelgas.

      Tüdruk katab laua ja nüüd istub terve pere laua ääres. Ka ema on nendega liitunud.

      „Mis need pollarid sinust tahtsid?“ uurib kasuisa.

      „Need olid uurijad. Üks naine olevat tapetud.“

      „Miks nad sinu käest küsima tulid? Kas tundsid seda naist?“ küsib Markus.

      „Tundsin. Ta oli minu sõbranna.“

      „Aga mis siis juhtus? Kuidas ta suri?“

      „Leiti metsast surnuna. Rohkem ei tea ma midagi.“

      Tanel oli hoiatanud, et neiu teistele asjast lähemalt ei räägiks. Isegi oma pereliikmetele mitte.

      „No ei saa mina aru … Millal ta siis leiti? Kust uurijad teadsid, et ta just sinu sõbranna oli? Muide, ma kuulsin, kui sa öösel majast väljas käisid. Kus sa olid?“ torkab kasuisa vahele.

      „Kuskil ma ei käinud. Istusin maja ees pingil, jalutasin õues ringi … Ma ei saanud und teie karjumise pärast.“

      „Vaata, kus süütuke meil,“ hirnub Tarmo naerda, „äkki peaks sind ka välja õpetama …“

      Ta ei jõua veel lauset lõpetada, kui Markus mehe seljataha hüppab, tolle juuksed pihku haarab, neid kõvasti enda poole sikutades. Jõudu noormehel jagub, eriti veel siis, kui ta vihane on.

      „Ai, kurat! Lase lahti, lollakas, valus on!“

      „Laural on ka valus, kui selliseid asju räägid. Kui sa, sitapea, ei lõpeta, siis võid ennast ka leida metsast, nagu see naine seal!“

      „See oli ju nali … Kas sa nalja sugugi ei mõista, poiss? Ma ei mõelnud midagi tõemeeli. Kurat küll! On alles perekond! Ema on ärahooratud lits ja ega lastegi tulevik parem pole, kui peres sellised pipraveskid kasvavad.“

      Seepeale tõmbab noormees veel tugevamini mehe pead tahapoole, nii et kõik kuulevad raksatust ja mees kukub toolilt maha. Markus lööb paar korda kasuisa – nagu too end ise nimetama on hakanud – lahtise käega vastu nägu.

      „Püha taevas!“ hüppab ema nüüd laua äärest püsti ja tormab poja juurde, lükates ta mehest eemale. „Sa tapad teise niimoodi ära!“

      „Nunnuta, jah, seda elajat … Sa kuulsid, mida ta sinu ja meie kõigi kohta ütles? Kuulsid ju?“ nõuab Markus vihaga eemale tõmbudes, käed rusikas. „Sellise koht ei ole laste keskel, vaid trellide taga. Kui sina seda ei tee, teen СКАЧАТЬ