Looming. 6 2021

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli meil õhk

      Jälle me põletasime

      Mõtlesime et taevas

      Mõtlesime et õhk

      Mõtlesime et tuli

      Õhk mõtles et õhk

      Nõnda me õhutasime

      Nõnda ta tuli

      TULI

      Tulelik

      Näe, piki palgeid leegid löövad, aga silm ei sulgu,

      öös ja tähetaeva müras räige hunt lööb ulgu

      ulgumere laineid vaskis-välkudega kattes,

      puhtaks põlend palmivõsa kadakaisse mattes.

      Toas, tuhastunud diivanis, hõõguvi vedrude vahel,

      kusagil kärsanud hobujõhve ja niiske saepuru sees,

      paksude kõmmeldund põrandaplankude all

      leidub võib-olla üks lugu-ja-laulu-kandev kuldsõrmus

      asjadeotsija jaoks.

      Näe, istmik kõrbeb, ilu siiski söandab sütes mütata

      ja heita nalju, et kas kütad või, hah, jätad kütmata,

      ei ahi sellest morjendu, ei jää jää läitumata,

      ei jää jäätumata süda, inimmeeled käitumata.

      Massiivse unustuse alt välja kõdunenud talumajas

      polnud unuajaleha kõrval suurt muud nuhutada.

      Kui ehk see kummuli kummut?

      Meile kellelegi ei meeldinud noid sahtleid lahti tirida.

      Aga nii tema läks ja seal nemad olivad.

      Ajalugu on kubinal tulvil kõiksugu laipu.

      Põlevi silmi ja kõrvu neist mööda vaadata olla võiks taipu.

      Oi? Ei?

      Noid päikseleeke, sulatavi asfalti maanteede

      ja peegelpilvekate klärahtavi klaase!

      Oi protuberantseid metastaase

      vähjus ilmatumalt imelikumail käärajude alleedel!

      Yeah rokenrolli, hõissa lõõtsapilli,

      tinktinktink edm-i, öö on sulakuum (hei!),

      vainpeepluseta tantsi närvid kurjil kivel villi,

      ainsaks jahutuseks iseoma sisemine tuum.

      Ei.

      Külm süda elutuld ei tapa. Ei tema tee nii.

      Sa murrad sisse pruulikotta, muuseumist

      pätsad iidse kapa,

      lood uue,

      jahutava,

      vahutava,

      kehutava

      taustsüsteemi!

      VESI

      Või-või

      maadligi õhkligi tuldpidi vettligi maja

      ürgpidi lees

      see on küsimus läbi ruumi ja aja

      ta tuksub me sees

      temas me elame temas me armastame

      temas me sureme

      kui me tas elame kui me tas armastame

      siis tas ei sure me

      siis taas ei sure me

      ja pärast meid tulgu või

      koorevõi või või või võimargariin

      või nüüd ja siin

      Üle

      Üle vete ja vaikuste vaadata pole niisama.

      Seal sahiseb saladusi ja surfilaudu.

      Haldjaid on kuuvalgel kolamas, kalamehi ja kalu.

      Sisuliselt on meri ju keetmata kalasupp.

      Tormjas ja tõrges ja toores.

      Võid visata sibulad sisse,

      võid haakriku korjata rannalt,

      toorik ja tõrkjas ja tormilik,

      keetmata, taltsutamata

      läitmata leem.

      Vana hea püha vesi.

      Suur ja hõbedane.

      Loov ja lõhkuv ja hull.

      Mõistlik merine inimees

      pahaks seda ei pane.

      Küll aga heaks.

      Jah, nii peaks-

      ki.

      Taavi Eelmaa

      Filius Binari

      Ole tervitatud, ka täna,

      Aadam.

      Kasuta hästi seda aega,

      mis eelneb täiesti teisest ainest Formisele,

      kuid milles sünnib varem või hiljem ikkagi

      esimene uutmoodi külm, väsinud ohe.

      Tunne, millele sina nime paned.

      Ärgu olgu see nimi –

      kannatus.

      Saabub uus algkorrastamatus, aega ja ainet siduvaid niite saputades.

      Milline, ei tea. See on segasem kui mõistmatuse punktiirjoon isade peas oma poegi vaadates.

СКАЧАТЬ