Hiinlane. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui pidi istuma üksi söögilaua taga, ilma et oleks midagi lugeda.

      Kui ta välja läks, oli seal külmem, kui ta oli oodanud. Ta ajas end kikivarvukile ja vaatas termomeetrit, mis asus fuajee akna kõrval. Miinus üksteist. Pealegi langeb veel, mõtles ta. See talv, mida me seni oleme näinud, ongi olnud liiga soe. Nüüd tuleb külm, mida me oleme nii kaua oodanud. Ta pani kotid tagaistmele, käivitas mootori ja hakkas esiklaasi kraapima. Istmel oli kaart. Juba päev varem oli ta uurinud välja tee viimase külani, siis, kui ta tegi pausi pärast ühe küla pildistamist Hasselasjöni järve lähistel. Algul pidi ta sõitma peateed mööda lõunasse ja Iggesundi juures Sörforsa poole pöörama. Seejärel oli kaks võimalust, ta võis sõita kas ida või lääne poolt ümber järve, mis kandis vaheldumisi nimesid Storsjön ja Långsjön. Idapoolne tee oli kehv, kuulis ta Hudiksvalli sissesõidu juures asuvast tanklast. Ometigi otsustas ta selle kasuks. Läheb kiiremini. Ja selle talvehommiku valgus oli ilus. Ta nägi juba vaimusilmas korstnatest otse taeva poole kerkivat suitsu.

      Kohale jõudis ta neljakümne minutiga. Ka siis oli tal õnnestunud ühe korra valesti sõita. Ta oli keeranud ühele lõunasse, Näcksjö poole viivale teele.

      Hesjövallen asus väikeses orus järve ääres, mille nime Karsten ei mäletanud. Äkki oli Hesjön? Tihe mets ulatus külani välja, küla asus järve poole langeval nõlval, mõlemal pool kitsast teed, mis viis edasi Härjedalenisse.

      Karsten peatus küla alguses ja tuli autost välja. Pilvkate oli hakanud hõrenema. Valgus tõotab keerulisemaks minna, küllap pole see enam ka nii väljendusrikas. Ta vaatas ringi. Majad olid omal kohal, kõik oli väga vaikne. Eemalt kuulis ta peateel liikuvate autode vaikset müra.

      Teda haaras justkui kerge ärevus. Ta hoidis hinge kinni, nagu alati, kui ta ei mõistnud täpselt, mis teda ees ootab.

      Siis ta taipas, milles asi. Korstnad. Need olid külmad. Suitsu, millest ta lootis oma peatsetele fotodele efektset täiendust, ei olnud. Aeglaselt libistas ta pilgu üle majade. Keegi oli juba sahaga tee puhtaks lükanud. Aga keegi pole üles tõusnud ega pliidi alla ja ahju tuld teinud. Ta meenutas kirja, mille oli saanud mehelt, kes talle külast rääkis. Too oli rääkinud korstnatest, kuidas majad justkui saadaksid laste kombel üksteisele suitsusignaale.

      Ta ohkas. Oh neid kirju, mõtles ta. Inimesed ei kirjuta seda, mis on tõsi, vaid seda, mida nende meelest tahetakse lugeda. Nüüd pean neid külmi korstnaid pildistama. Või tuleks kogu ettevõtmine sinnapaika jätta? Keegi ei sundinud teda Hesjövallenit ja selle elanikke pildistama. Tal oli juba küllalt pilte sellest Rootsist, mis hääbus, tühjadest taludest, hajali asetsevatest küladest, mida aeg-ajalt päästsid sakslased ja taanlased, kes tegid majadest suvilad, või mis lihtsalt lagunesid, kuni said taas maaga üheks. Ta otsustas minema sõita ja istus taas autosse. Käsi jäi aga süütevõtme ümber paigale. Kui ta juba nii kaugele oli sõitnud, võiks ikkagi proovida teha mõned portreevõtted neist, kes siin külas elasid. Otsis ta ju ometi nägusid. Oma fotograafiaastate jooksul olid Karsten Höglini hakanud üha rohkem paeluma vanad inimesed. Salaülesanne, mille ta oli ise endale andnud, enne kui kaamerad lõplikult kappi paneb, oli naisenägudest portreealbumi koostamine. Tema pildid pidid rääkima ilust, mida leiab ainult tõeliselt vanade naiste nägudest. Sealt, kus naha sisse on raiutud nende elu ja vaev, otsekui kihistused kaljus.

      Karsten Höglin otsis alati nägusid, eriti vanainimeste omi.

      Ta astus jälle autost välja, tõmbas karvamütsi pähe, võttis ühe Leica M8, mis oli teda kümme aastat truult saatnud, ja hakkas lähima maja poole astuma. Kokku oli külas kümme elumaja, enamik punased, mõnel oli tuulekoda. Ta nägi ainult üht uusehitist. Kui seda nüüd saab uusehitiseks nimetada, sest see oli 1950-ndatest pärit eramaja. Väravani jõudes ta peatus ja tõstis kaamera. Silt ütles, et siin elab perekond Andrén. Ta tegi mõned pildid, muutis ava ja säri, otsis eri nurki. Ikka veel on liiga hall, mõtles ta. Küllap jääb ainult mingi udukogu. Aga kunagi ei tea. Fotograafi töö tähendas seda, et vahel avastad ka ootamatuid saladusi.

      Karsten Höglin töötas sageli vaistu järgi. Mitte et ta oleks jätnud vajadusel valguse mõõtmata. Aga vahel oli tal õnnestunud saavutada üllatavaid tulemusi, sest polnud säriaegu liiga hoolikalt määranud. Improvisatsioon oli selle töö osa. Ükskord Oskarshamnis oli üks laev reidil olnud, purjed mastis. Oli selge ja ereda päikesega päev. Täpselt siis, kui ta pilti tegema hakkas, otsustas ta läätsele udu puhuda. Kui ta pildi ilmutas, purjetas udust välja viirastuslaev. Selle eest oli ta võitnud ühe suure fotoauhinna.

      Ta ei unustanud seda udu iialgi.

      Värav käis raskelt. Ta oli sunnitud mõlema käega kinni võtma, et seda lahti saada. Värskes lumes polnud jälgi. Endiselt ei kostnud ühtki häält, isegi ükski koer pole mind avastanud, mõtles ta. Otsekui oleksid kõik äkki ära läinud. See pole küla, see on Lendav Hollandlane.

      Ta läks trepist üles ja koputas uksele, ootas, koputas uuesti. Ei ühtki koera, ei näuguvat kassi, mitte midagi. Nüüd hakkas ta kahtlustama. Miski oli korrast ära. Ta koputas veel korra, kõvemini ja kauem. Siis katsus ta linki. Uks oli lukus. Vanad inimesed on kartlikud, mõtles ta. Nad panevad ukse lukku, kardavad, et kõik see, mille kohta nad lehest loevad, tababki just neid.

      Ta kolkis uksele, keegi ei vastanud. Siis otsustas ta uskuda, et maja on tühi.

      Ta läks väravast välja edasi naabermaja poole. Nüüd oli hakanud valgemaks minema. Maja oli kollane. Aknakitt oli vilets, ju tõmbas tubades tuul. Enne koputamist katsus ta linki. Ka see uks oli lukus. Ta koputas kõvasti ja hakkas taguma juba enne, kui kellelgi oleks olnud mahti uksele tulla. Ka siin ei paistnud kedagi kodus olevat.

      Taas kord otsustas ta käega lüüa. Kui ta praegu autosse istuks, oleks ta pärastlõunal juba kodus Piteås. See rõõmustaks ta naist Magdat. Naise meelest oli Karsten kõigi nende reiside jaoks liiga vana, kuigi ta polnud veel kuuskümmend kolmgi. Kuid tal oli esinenud nõrku sümptomeid, mis võisid ette kuulutada infarkti. Arst oli käskinud tal jälgida, mida ta sööb, ja üritada võimalikult palju liikuda.

      Aga ta ei sõitnud koju. Selle asemel läks ta maja taha ja katsus ust, mis näis viivat köögi taha pesuruumi. Ka see oli lukus. Ta kõndis lähima aknani, upitas end varvastele ja vaatas sisse. Läbi kardinaprao nägi ta otse ühte tuppa, kus oli televiisor. Ta kõndis edasi järgmise akna juurde. See oli sama tuba, telekas paistis ikka veel. „Jeesus on su parim sõber” oli kirjas ühel seinal rippuval tikitud pildil. Ta pidi just hakkama edasi järgmise akna juurde minema, kui miski ta tähelepanu köitis. Miski oli põrandal. Algul arvas ta, et see on lõngatuust. Seejärel taipas ta, et see on villane sokk, ja et villane sokk on kellegi jalas. Ta astus sammu aknast eemale. Süda peksis. Kas ta nägi õigesti? Oli see tõesti jalg? Ta läks taas tagasi esimese akna juurde, aga sealt ei näinud ta nii kaugele ruumi sisse. Ta läks tagasi teise akna juurde. Nüüd oli ta kindel. See, mida ta nägi, oli jalg. Liikumatu jalg. Ta ei teadnud, kas see kuulus mehele või naisele. Võis olla, et see, kellele jalg kuulus, istus toolis. Aga ta võis ka pikali olla.

      Ta koputas aknale nii kõvasti, kui julges. Midagi ei juhtunud. Ta võttis mobiili ja hakkas valima häirekeskuse numbrit. Levi oli nii halb, et ta ei saanud ühendust. Ta jooksis kolmanda maja poole ja tagus uksele. Ka seal ei tulnud keegi lahti tegema. Ta mõtles, kas ta viibib maastikul, millest hakkab aegamisi saama õudusunenägu. Ukse kõrval oli metallist jalapuhastusrest. Ta pistis selle otsapidi luku vahele ja murdis ukse lahti. Tema ainus mõte oli leida telefon. Majja tormates taipas ta liiga hilja, et siin võtab teda vastu sama vaatepilt, inimene, kes on surnud. Köögipõrandal lebas vana naine. Tema pea oli kaela küljest peaaegu täielikult eraldatud. Tema kõrval oli koera laip, loom oli pooleks lõigatud.

      Karsten Höglin karjus ja pööras ringi, et võimalikult ruttu majast lahkuda. Esikust märkas ta üht meest, kes СКАЧАТЬ