Kevadpuhastus. Antonio Manzini

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lootust paraneda. „Kuule, lõpeta juba küsimuste esitamine, oled samasugune nagu kõik need ajakirjanikud.“

      Max langetas pea. Ta püüdis ju lihtsalt oma tüdruku tervise vastu huvi tunda. Chiara vaatas aknast välja. „Ma ei saa vist kunagi terveks.“

      „Miks sa seda ütled? Haav õmmeldi ju kinni!“

      Oh issand, kui loll ta on, mõtles Chiara. Ilus, aga täielik tola. „Ma ei räägi jalast, Max. Näen seda kõik ööd unes. Kõik ööd olen tooli külge kinni seotud, mul on kott peas. Olen üksi. Väljas sajab vihma ja lund, aga mina olen üksi. Mul on janu …“

      „Chiara, need mehed, kes su röövisid, on nüüd surnud. Mitte keegi ei saa sulle enam liiga teha, mõistad?“

      Tüdruk pööras järsult pead ja vaatas Maxile otsa: „Mida sina sellest tead? Oled sa selles kindel?“ Chiara sulges silmad. „Nägid nüüd? Sain 19-aastaseks, aga pidu polnud. Sest ma ei taha, et keegi mind sellise pilguga vaataks nagu sina praegu.“ Üks pisar veeres tüdruku suletud laugude vahelt põsele. „Nagu vaest tüdrukut, kes rööviti ära, ja jumal teab, mis temaga veel tehti!“

      „Chiara, ära …“

      „Kas koolis räägitakse minust? Mida nad ütlevad?“

      „Et nad tahaksid sind juba näha.“

      Chiara muutus leebemaks. „Kuidas sul endal läheb?“

      „Mitte eriti hästi. Kodus on kohutav olukord.“

      „Mis mõttes?“

      Max uuris oma käsi ja hõõrus neid üksteise vastu. „Paljud asjad ei klapi, isa ja ema on … Ah, ma ei suuda seal enam elada.“

      Chiara turtsatas: „Mine siis minema. Raha sul ju on.“

      „Arvad, et ma pole sellele mõelnud? Aga niikaua kui koolis käin, ei anna nad mulle sentigi …“

      Lõpuks ometi Chiara naeratas. „Ma hoolin sinust väga, Max. Aga sa pead mulle midagi lubama.“

      „Olgu.“

      „Ära enam siia tule.“

      Maxi silmad läksid suureks. „Aga …“

      „Mine kooli, mine sõprade juurde, ja ära enam mulle mõtle. Chiara Berguetti pole olemas.“

      „Miks?“

      „Kui ma seda teaksin, ütleksin sulle. Aga ma ei tea. Ma tõesti ei tea …“

      „Kas sa mulle ühe musi annad?“

      „Anna andeks, Max, lase mul nüüd magada. Ma olen nii väsinud …“

      Alumisel korrusel, Berguettide üliluksuslikus elutoas istus kohtunik Baldi ja segas lusikaga kohvitassis, mille teenijanna Dolores talle äsja köögist oli toonud. Pietro ja Giuliana jälgisid teda.

      „Mul on hea meel täheldada, et olete end kogunud, proua Berguet,“ lausus Baldi.

      „Aitäh, jah, saan lõpuks öösiti magada.“

      Kohtunik vaatas Pietro poole. Vastupidi naisele oli mees kahvatu, ta käed värisesid ja ta süütas ühe sigareti teise järel.

      „Tulin siia selleks, et teilt midagi küsida. Teie ettevõte osales maakondlikus ehitushankes, on mul õigus?“

      Kohtunik oli lahtist haava puudutanud. Pietro kahvatule näole tõusis äkki puna. „Meid eemaldati kandidaatide nimekirjast!“ pahvatas ta. „Meid kõrvaldati konkursilt! Öeldi, et sidemete pärast maffiaga. Mõistate, dottor Baldi? See tõbras, Cuntrera … ta röövis mu tütre, aga nüüd olen hoopis mina mafiooso? Katsusin seda komisjonile selgitada. Need sitapead pressisid meilt ju raha välja!“

      „Pietro!“ karjatas naine, ent mees ei kuulanud teda. „Aga nüüd tuleb välja, et Edil.Beril on sidemed maffiaga!?“

      „Mida teile vastati?“

      „Nad ütlesid, et mäletate Cerrutit, oma partnerit … ta kuulus sellesse organisatsiooni …“ Pietro Berguet hüppas diivanilt püsti. „Neil on õigus, dottor Baldi. Neil on igati õigus! Cristiano oligi selles kaelani sees ja ta oli mu partner, mida ma neile öelda sain? Sidemed maffiaga olidki olemas, muidugi olid.“

      Baldi rüüpas kohvi. „Minu andmetel võitis ehitushanke konkursi ettevõte nimega …“

      Pietro jõudis temast ette: „Architettura Futura. Nad on noored tegijad, alustasid alles mõned aastad tagasi.“ Ta läks akna juurde. „Aga nii suuremahulist ehitushanget pole neil varem olnud.“

      „Kas te ütleksite, millega on tegu?“

      „Uus haiglatiib ja kaks polikliinikut, üks Cervinias, teine Saint-Vincentis.“

      „Kui suurest summast me räägime?“

      „Suurest, dottore, väga suurest.“

      „Mida te nüüd teete?“

      „Üritan edasikaebust esitada. Kuigi olen kindel, et raiskan lihtsalt hulga raha advokaatide peale.“

      „Architettura Futura … kes selle omanik on?“

      „Luca Grange.“

      „Kas ta elab Aostas?“

      „Pont-Saint-Martinis.“

      Just sel hetkel avanes elutoa uks ja sisse astus Max. Poiss nägi välja kurb nagu peksasaanud koer.

      „Tere …“ ütles ta peaaegu sosinal.

      Giuliana naeratas talle. „Dottor Baldi, see on Max … Chiara peigmees.“

      „Jah, ma tunnen teda. Nagu ka ta ema. Kuidas läheb, Max?“

      „Nii ja naa …“

      „Kas sa rääkisid Chiaraga?“ küsis Giuliana.

      „Jah. Seda et … aitäh ja vabandage. Nägemiseni.“

      „Tee mulle teene ja ära siia enam oma nägu näita!“ karjus äkki dottor Berguet.

      „Pietro!“ Giuliana vaatas mehele pärani silmadega ja etteheitvalt otsa.

      „Mine tagasi oma ema juurde, Max, ja oma värdja isa juurde! Ütle talle minu poolt edasi, et soovin talle halvimat!“

      „Dottor Berguet?!“

      „Teate mis, Baldi? Minu praeguses olukorras on süüdi selle poisi ema … mine, Max, kao siit!“

      „Ma … vabandage,“ pomises poiss, silmad maas. „Ma ei …“

      „Ja ütle oma emale minu poolt aitäh!“

      Max langetas pea ja väljus, saba jalge vahel, toast. Giuliana tõusis, СКАЧАТЬ