Mina, robot. Isaac Asimov

Чтение книги онлайн.

      SISSEJUHATUS

       Ma silmitsesin oma märkmeid ja need ei meeldinud mulle. Mul oli selja taga kolm päeva Ühendriikide Robotites, aga sama hästi oleksin võinud need kodus Magnetismi Entsüklopeedia ees veeta.

       Nad ütlesid, et Susan Calvin sündis 1982. aastal ja oli seega seitsmekümne viie aastane. Seda teadsid kõik. Ka firma Ühendriikide Robotid ja Mehaanilised Inimesed oli sobival kombel seitsmekümne viiene, kuna just dr Calvini sünniaastal asutas Lawrence Robertson ettevõtte, millest sai lõpuks inimkonna ajaloo veidraim tööstushiiglane. Noh, ka seda teadsid ju kõik.

       Kahekümneaastaselt osales Susan Calvin just sellel psühhomatemaatika seminaril, kus Ühendriikide Robotite dr Alfred Lanning esitles esimest liikuvat häälega robotit. See oli suur, kohmakas ja inetu robot, mis lõhnas masinaõli järele ja oli mõeldud Merkuurile kavandatud kaevandustesse. Aga see oskas rääkida, pealegi mõistlikku juttu.

       Susan ei öelnud seminaril midagi ega osalenud järgnevas pingelises diskussioonis. Ta oli jäine tüdruk, keskpärase ja kahvatu välimusega. Ta kaitses end ebameeldiva maailma eest maskisarnase ilme ja ülevoolava intellektiga. Kuid jälgides ja kuulates tundis ta endas süttivat külma entusiasmi.

       2003. aastal lõpetas ta bakalaureusekraadiga Columbia ülikooli ja alustas teadustööd küberneetika vallas.

       Robertson ja tema positroonilised ajuskeemid pöörasid pea peale kogu kahekümnenda sajandi keskpaiga «arvutusmasinate» töö. Kilomeetrite pikkused releed ja fotoelemendid andsid teed umbes inimaju suurusele käsnjale plantiiniriidiumist kerale.

       Susan õppis tegema positroonilise aju võimalike muutujate arvutamiseks vajalikke tehteid ja kavandama paberil selliseid «ajusid», mille reaktsioone kindlatele stiimulitele võis täpselt ette ennustada.

       2008. aastal sai ta doktorikraadi ja läks Ühendriikide Robotitesse tööle robopsühholoogina. Temast sai uue teadusharu esimene silmapaistev esindaja. Lawrence Robertson oli siis veel korporatsiooni direktor ja Alfred Lanningust oli saanud teadusosakonna juht.

       Ta jälgis viiskümmend aastat, kuidas inimkonna areng muutus ja suurte hüpetega edasi liikus.

       Nüüd oli ta pensionile jäämas – nii palju kui võimalik. Vähemalt lubas ta oma kabineti uksele kellegi teise nime kirjutada.

       See oli enam-vähem kõik, mida ma teadsin. Mul olid pikad nimekirjad tema avaldatud töödest ja tema nimel välja võetud patentidest ning tema ametikõrgenduste kronoloogilised detailid. Ühesõnaga, kogu tema detailne ametialane elulugu.

       Aga see polnud see, mida ma tahtsin.

       Vajasin midagi enamat, et kirjutada Planeetidevahelisele Meediale suuri artikleid. Midagi palju enamat.

       Nii ma talle ka ütlesin.

       «Dr Calvin,» laususin ma võimalikult ilusõnaliselt, «avalikkuse silmis olete teie ja Ühendriikide Robotid üks ja seesama. Teie pensionile jäämine on ühe ajastu lõpp ja…»

       «Tahate inimlikku sümpaatiat?» Ta ei naeratanud mulle. Ta ei naerata vist kunagi. Aga ta pilk oli terav, ehkki mitte vihane. Tundsin, kuidas see tungis minust läbi, kuklast välja, ning mõistsin, et olin tema jaoks ebaharilikult läbinähtav, nagu üldse kõik inimesed.

       Aga ma vastasin: «Just nii.»

       «Inimlik sümpaatia robotitele? Vastuolu.»

       «Ei, doktor. Teile.»

       «Noh, ka mind on robotiks kutsutud. Nad kindlasti ütlesid teile, et ma pole inimene.»

       Ütlesid tõesti, aga polnud mõtet seda kinnitada.

       Ta tõusis oma toolilt. Ta polnud pikk ja nägi habras välja. Järgnesin talle akna alla ja me vaatasime välja.

       Ühendriikide Robotite peakorter ja tehased moodustasid väikese linna, ühtlaste hoolsalt planeeritud vahedega. See laius meie ees nagu aerofotol.

       «Kui ma siia tulin,» rääkis ta, «oli mul väike ruum ühes majas, kusagil seal, kus seisab nüüd tuletõrjehoone.» Ta näitas näpuga. «See lammutati enne teie sündi. Jagasin tuba veel kolme kolleegiga. Mul oli pool kirjutuslauda. Ehitasime kõik robotid samas hoones. Meie tootlus oli kolm tükki nädalas. Ja vaadake meid nüüd.»

       «Viiskümmend aastat,» nämmutasin kulunult, «on pikk aeg.»

       «Ei ole, kui neile tagasi vaadata,» tähendas tema. «Paneb imestama, kuidas need nii kiiresti möödusid.»

       Ta läks tagasi laua taha ja võttis istet. Tal polnud vaja kurba nägu teha, et kuidagi kurblik välja näha.

       «Kui vana te olete?» tahtis ta teada.

       «Kolmkümmend kaks,» vastasin.

       «Siis ei mäleta te maailma ilma robotiteta. Kunagi oli inimkond universumis üksi, ainsagi sõbrata. Nüüd on tal keegi abiks, keegi tugevam, ustavam, kasulikum ja jäägitult pühendunud. Inimkond pole enam üksi. Olete te sellest kunagi nii mõelnud?»

       «Kardan, et mitte. Kas tohib teid tsiteerida?»

       «Tohib. Teie jaoks on robot lihtsalt robot. Hammasrattad ja metall, elekter ja positronid. Mõistus ja raud! Inimese loodud! Ja kui tarvis, inimese poolt hävitatud! Aga te pole nendega koos töötanud, te ei tunne neid. Nad on meist puhtamat ja paremat tõugu.»

       Üritasin teda ettevaatlikult suunata: «Tahaksime kuulda, mida teil öelda on, mida te robotitest arvate. Planeetidevaheline Meedia jõuab kõikjale üle kogu päikesesüsteemi. Potentsiaalseid lugejaid on kolm miljardit, dr Calvin. Teie teadmised robotite kohta peavad nendeni jõudma.»

       Teda polnud vaja utsitada. Ta ei kuulanud mind, aga liikus õiges suunas.

       «Võib-olla teadsid nad seda juba algusest peale. Tollal müüsime roboteid Maal kasutamiseks – juba isegi enne minu СКАЧАТЬ