Head naabrid. Mattias Edvardsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohale kummardunud, viskun Volvoga kiirteele. Tuututan meeleheitlikult möödasõidutaskus munevale Fiatile, enne kui sellest siseküljelt mööda kihutan.

      Otsin mobiili välja ja helistan Gun-Britile. Mingil seletamatul viisil õnnestub mul juhtunut selgitada. Toru teises otsas jääb vaikseks.

      „Halloo? Kas sa oled veel seal?“

      „Oota,“ ütleb Gun-Britt.

      Ta hüüab Åket. Ta on vist telefoni mikrofoni käega katnud, sest kõik kostab väga kaugena. Ta ütleb midagi selle kohta, et ta teadis seda.

      Mida kuradit ta teadis?

      „Jacqueline oli kindlasti täis,“ ütleb ta siis mulle kõrva.

      „Arvad?“

      „Ta pidi liiga kiiresti sõitma.“

      Kõik Lärmisepa tänava elanikud sisenevad õuele roomates. Kõik peale Jacqueline’i.

      „Issand jumal!“ hüüatab Gun-Britt. „Bianca!“

      Ma palun tal minna meie juurde laste järele vaatama ning neid Jacqueline’ist ja Olast eemale hoidma. Luban, et helistan kohe, kui midagi teada saan.

      „Ma palvetan Bianca eest,“ lausub Gun-Britt.

      Sõidan Lundi sisse Nova juures oleva ringi kaudu ja jätkan mööda Põhja ringteed. Inimesed mu ümber peatuvad ja imestavad, mis toimub. Hetk põnevust, väike draamapaus nende argipäevas. Viis sekundit hiljem jätkavad nad oma tavapärast elu, samas kui minu elu seisab paigal.

      Kuidas võis Jacqueline Biancat mitte näha? Meie väikesel õuel peaks olema võimatu kellelegi otsa sõita, isegi Jacqueline’il.

      Hetk hiljem sõidan ise liiga kiiresti, kaotan juhitavuse ja auto põrkab vastu kõnniteeäärt. Parkimissensor piibitab ja ma vannun.

      Minu ees on silt Erakorralise meditsiini osakond.

      Keeran kiiresti rooli ja sõidan kogemata ühesuunalisel teel vastassuunas. Kootud mütsi ja bakenbardidega noormees hüppab kõnniteeribale, et mitte alla jääda.

      Ta vehib ärritunult kätega, aga mul pole aega sellele praegu mõelda. Pitsitan Volvo ühte parkimistaskusse ja klõpsan turvavöö lahti.

      Õnnetus.

      See pidi olema õnnetus.

      4. MIKAEL

      ENNE ÕNNETUST

      Suvi 2015

      Unistasime Biancaga mõlemad majast. Kui Bella sündis, jäi Kungsholmeni korter peagi liiga kitsaks. Linn ei paelunud enam. See, mis varem oli ahvatlenud (rahvamassid, öö ja tempo), muutis meid nüüd närviliseks ja ärritunuks. Bianca soovis, et meie lapsed saaksid üles kasvada rahulikus maapiirkonna eramajas nagu ta ise.

      Vaatasime eeslinnades ringi. Nacka, Bromma, Sundbyberg. Aga igal pool taheti sissemaksuks umbes miljonit ja pealegi ei ahvatlenud meid väljavaade kulutada seitsekümmend protsenti meie tulevasest kuueelarvest eluasemele.

      Sattusime rääkima Skånest. Meist kummalgi polnud paigaga mingit seost, aga avarad väljad kõnetasid meid, lähedus ülejäänud maailmaga. Kujutasin ette, et lõunas käib kõik nõksu aeglasemalt. Seal polnud eneseteostus ja karjäär nii tähtsad, seal võeti aega elu nautimiseks.

      „Skåne?“ ütles Bianca küsivalt. „Mulle on Skåne alati meeldinud.“

      Põhjus, miks me sattusime väiksesse Köpingesse, oli osalt majanduslik, osalt seotud minu tööga. Köpinge majahinnad olid endiselt ületatavad, vähemalt vanades seitsmekümnendate kvartalites, ja samal ajal, kui ma jäin töötuks, vabanes Köpinge koolis kehalise kasvatuse õpetaja koht.

      Miski ei sidunud meid Stockholmiga. Ei vanemad, ei töö. Mu vanad sõbrad elasid ikka veel Göteborgis ja Bianca oli oma õest juba ammu võõrdunud. Väikeste laste vanematena oli vajadus muutuste järele ilmne, me sisenesime uude faasi. Miks mitte teha seda uues kohas?

      See oli nagu seiklus. Las vana põleb, paluks midagi uut.

      Niisiis sõitsime vaatama ühte maja Lundist läänes asuvas Skåne pärapõrgus, mille olemasolust ei olnud ma nelikümmend aastat midagi teadnud. Majal oli olemas kõik, mida otsisime, ja rohkemgi veel. Bianca on alati öelnud, et tähtis on planeering, mitte ruutmeetrite arv. Pärast kümmet aastat kinnisvaramaaklerina oli tal asjast muidugi ülevaade.

      „Alustalad võivad vahetamist vajada,“ ütles meile maja müünud maakler. „Aga kas sel pole mitte potentsiaali saada unistuste majaks?“

      Bianca oli nõus.

      „Kuidas naabrid on?“ küsis ta.

      „Pole probleemi,“ naeris maakler.

      Ta vist arvas, et Bianca tegi nalja.

      „Köpingelased on väga maalähedased ja lihtsad.“

      Autos pani Bianca oma käe minu omale.

      „Kas teeme pakkumise?“

      Talle meeldis see maja hirmsasti. Muidugi tuli köök maha lammutada, seinad üle värvida ja elutoa kalasabaparkett lihvida. Maja varasemal vanemaealisel elanikul oli olnud karmikarvaline taks, kes oli põranda ära kriimustanud. Nüüd lebas koer aianurka maetuna vaevumärgatava puuristi all. Taksi peremees suri mõned kuud hiljem, kui redelilt alla sadas, aga maakleri sõnul ei olnud tema krundile maetud.

      Jaanipäevale järgnenud nädalavahetusel seisid kolimiskastid elutoaseina ääres virnas. Lapsed magasid oma uutes tubades, kus olin ruloode üles saamiseni akende ette teipinud linad.

      „Meile hakkab siin meeldima,“ ütles Bianca ja pani käed mulle ümber, seistes klaasukse ees puitterrassil.

      „Siin on nii vaikne,“ laususin ma. „Kuula.“

      Ei mingit automüra, ei ühtki häält, ainult tuule kerge sahin lehtedes.

      Kui me sel õhtul magama läksime, armatsesime nii, nagu me juba ammu polnud teinud, nagu enne lapsi. Nüüd pidi algama uus ajastu. Uus maja, uus koht, uus õhk.

      Bianca karjus otse kurgupõhjast, kui tuli. Rohelised smaragdsilmad kadusid silmalaugude taha.

      „Sa ajad lapsed üles,“ sosistasin higisena ta kaela vastas.

      „Suva,“ hingeldas Bianca.

      „Aga naabrid?“ naersin ma.

      Järgmisel päeval, kui me aias kulli mängisime, Bella komistas ja kukkus. Ma puhusin talle põlvele ja hõõrusin rohupleki pöidlaga ära.

      „Plaastrit,“ nuuksus Bella.

      Kui ma sisse läksin ja pappkastides sobrasin, jäi Bianca murule mängima. Peagi olin tulemusteta pool meie varandust pea peale pööranud ja läksin ärritunult tagasi aeda.

      Värava ees seisid СКАЧАТЬ