Maailma kauneim sõna. Emmi Pesonen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hüppasid paadisillalt vette.

      „Kas need kõik on sinu omad?“

      „Ei. Seda küll mitte. See seal paremal on mu vennapoeg. See pikkade juustega. Nemad elavad nüüd hoopis Šveitsis.“

      Ma ei suutnud lapsi kokku lugeda. Onni jätkas, nagu ta oleks mu mõtteid lugenud: „Neli. Mul on neli last. Pekka, Kanerva, Eelis ja Lili.“

      „Ja kus nad praegu on?“

      „Oma ema juures. Nad on seal igal teisel nädalal. Me lahutasime viie aasta eest. Tavaliselt vahetavad nad kodu pühapäeviti, aga seekord tulevad nad siia erandkorras juba homme.“

      Vaatasin ümberringi valitsevat kaost.

      „Ära muretse. Ma jõuan hommikul vabalt kõik korda teha,“ ütles Onni naeratades.

      Onni valas pakist veini klaasidesse ja ulatas ühe neist minule. Läksime elutuppa, see oli samal ajal ka Onni magamistuba. Vähemalt nii ma arvasin, sest parempoolse seina ääres oli lai, tegemata kaheinimesevoodi. Voodiriided vedelesid nutsakuna jalutsis ja linade voltide vahelt paistis kollaseid ning oranže päevalilli. Läksin raamaturiiuli juurde, mis oli kinnitatud voodi kohale seinale: seal leidus romaane, fotoraamatuid, kunstiraamatuid, mõned lasteraamatud. Akende ees olid sinised kardinad. Teisel pool tuba oli uhke tumepruun kirjutuslaud. Laual oli printer, fotoaparaate ja juhtmeid, raamatuid, vihikuid, pabereid ja arveid.

      Hallil laudpõrandal vedeles musti nõusid, tühje Jaffa pudeleid, raamatuid, pastakaid, šokolaadibatoonide ümbrispabereid, mullikilet, rõivaid, riidest kandekotte, seljakotte, tühje ja täis klaase ning Lego klotse. Kollane vaip oli täis selliseid plekke, nagu oleks siin mustikatops ümber läinud, lambivari oli küljest tulnud ja plakat voodi kohal oli vasakust ülemisest nurgast rebenenud. Plakat kujutas erinevaid merelinde. Mustvalge ilma peata koskla keha hulpis paremas ülemises nurgas. Kogu tuba oleks justkui keset liikumist paigale tardunud, iga ese oli nagu kuskilt kuhugi teel, ainult inimesed olid pildilt eemaldatud.

      Toa nurgas kasvas tohutu suur roheline taim. Selle lehed olid suured ja lapikud. Taim püüdis kõigest väest endale akna ja valguse poole teed teha, aga tumehall diivan tõkestas vaesekese tee. Kahel seinal oli männiokste ja käbidega tapeet, teised kaks seina olid pabervalged. Kaosest hoolimata oli siin kummaliselt kodune olla. Onni istus diivanile. Sealsamas kõrval oli kitarr. Onni pühkis riided diivanilt maha ja ma läksin tema kõrvale. Olin hämmeldunud.

      „Ära vaata ümberringi. Vaata mind,“ palus Onni.

      Ma vaatasin ja lasin ümbritsevast lahti, sukeldusin tema silmade rohelisse vette. Onni võttis mu käest klaasi ja pani selle põrandale. Suudlesime. Tema huuled olid pehmed ja kaela nahk sametine nagu lapsel, käed kindlad ja tugevad. Ma võtsin tal särgi seljast ja tema võttis minul.

      „Kust sa õieti tulid?“ küsis Onni.

      Sulgesin silmad ja viivuks oli kõik selge, kõik tundus nii loomulikuna, nagu ei oleks maailmas olnud ühtki teist paika, muud kohta, kuhu maanduda. See oli nagu mingi vana lapsepõlvest tuttav laul, mida lauldes kõik meelde tuleb ja sulle juba unustatut meenutab, ja siis sa laulad seda kaasa, otsid sõnu ning imestad isegi, kust see kõik äkki korraga meelde tuli, ja sügavale sinu sisse takerdunud kivirahnu tekib kitsas pragu, mille sisemusest vabaneb pimestav valgus.

      Samal hetkel tundsin kaela vastas midagi vastikut ja külma. See vetrus mu all nagu limane madu. Karjatasin. Hüppasin püsti. Onni vaatas mind üllatunult.

      „Seal on midagi. Ma tundsin. See on mingi loom.“

      Onni uuris diivanipeatsit ja võttis sealt sültja klimbi.

      „Ah see. See on lima. Lili lima.“

      „Mis asi?“

      „Seda tehakse hambapastast ja šampoonist ja tärklisest ja soodast ja seebist ...“

      „Ma vihkan selliseid vastikult ligaseid asju, ükskõik, kuidas seda nimetataks.“

      Onni vaatas mind lõbustatult ja kukutas limaklimbi põrandale.

      „Tule siia. Nüüd on kõik hästi.“

      „Fui, kurat.“

      „Tule siia.“

      Istusin ettevaatlikult diivani servale, mu süda peksis. Olen alati madusid vihanud, tundsin ängistust. Püüdsin ebamäärast tunnet endast välja raputada, sulgesin silmad kõige selle võõra ees, mis meid ümbritses. Panin pea uuesti diivanipadjale ja tundsin Onni keha raskust. Ta oli minu küljes kinni, huuled ja käed, pikad sõrmed hoidsid mu nägu. Miski kõditas mu põske. Võtsin sellest kinni ja diivanipatjade vahelt ilmusid välja väikesed triibulised aluspüksid ning maasikatega T-särk. Onni ohkas.

      „Ma olen neile korduvalt öelnud, et nad ei tohi oma riideid ükskõik kuhu visata.“

      Vaatasin põrandale, see oli väikseid riidekuhilaid täis ja mõtlesin, et Onni õpetussõnad ei olnud vist kuigi hästi kohale jõudnud.

      Diivani seljatoe vahel paistis leiduvat veel lõputult kõiksugu aardeid: joonlaud, kollane marker, Miki Hiire ajakirju, kuivi makarone ja võtmed.

      „Neid ma just otsisingi. Ma ei ole enam mitu nädalat kuuri pääsenud,“ ütles Onni rõõmsalt.

      Mingi terav asi surus vastu mu reit.

      „Lapsed on terved, kui nad Legodega mängivad,“ ütles Onni piinlikkustundega ja viskas halli Lego-torni toa nurka. „Anna andeks.“

      Tõusin diivanilt ja otsisin põrandalt oma pluusi. Jalgevahesse kinni jäävad Lego-tornid olid siiski liig mis liig. Kuskilt läks ka minu uhkuse piir.

      „Mis siis nüüd? Mis sul hakkas?“ Onni vaatas mind küsivalt.

      „Ma ei mõista, kuidas saab keegi niimoodi elada.“

      „Kas sa tahad öelda, et sinu meelest on siin jube?“

      Vaatasin ringi. „See näeb ausalt öeldes ikka üsna kohutav välja. Lausa jube kohutav.“

      „Kas see on sinu jaoks probleem, et mul on lapsed?“

      „Ei. Aga koristada võiks sellegipoolest.“

      Onni pahvatas naerma, vangutas pead ja vaatas mind, nagu oleksin öelnud midagi rumalat.

      „Ma arvan, et oma asju võib ikka korras hoida, lastest hoolimata,“ ütlesin.

      Esikus kingi jalga pannes nägin nagis valget riidest kotti. Sellele oli lapse käega joonistatud suure naeratava onkli nägu ja ümberringi neli väiksemat. „Maailma parimale issile,“ oli kirjutatud selle alla punaste varesejalgadega.

      Silmitsesin uinuvat maastikku takso aknast. Kõik ümberringi oli tühi ja vaikne, päikeseketta serv oli just kerkinud silmapiiri kohale. Punane auto oli ninapidi kraavi sõitnud. Tundsin end tobedalt, nagu oleksin petta saanud. Küljes torkis midagi ja tõstsin särgisaba üles: värvli vahele oli midagi kinni jäänud. Võtsin selle pihku ja veeretasin peos. See oli kiivriga Lego-mehike.

      1 Onni – õnn. – Sm. Siin ja edaspidi СКАЧАТЬ