Maailma kauneim sõna. Emmi Pesonen

Чтение книги онлайн.

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Minu perele

      T erve juulikuu oli olnud ebatavaliselt soe: kogu Euroopas ületati soojarekordeid ja kuumus valgus higiniredena mööda selga alla päevast päeva ja nädalast nädalasse. Rannad kattusid sinivetikatega, heinamaad ja põllud kuivasid praguliseks. Ventilaatorid urisesid, öösiti rähklesid inimesed higiste linade vahel ja päeval püüdsid väljas varju otsida, kui see vähegi võimalik oli.

      Kolmapäeval, kaheksandal augustil, minu kahekümne üheksandal sünnipäeval lõpetas metsik äikesetorm kuumalaine ühe raksuga. Kostis paugatus, taevas tõmbus üleni valgeks ja kajas vali kõuekärgatus. Torm sakutas kaski ja mände, papleid ja tammi, see tungis keeristena majakatuste harja alla, kastis tänavaid ja aedu. Inimesed jooksid akende ja varikatuste alla, kõik tahtsid oma silmaga näha seda imelist looduse vaatemängu, mis muutis ühe silmapilguga kogu linna meeleolu. Teel klubisse põrnitsesime meie Essiga takso aknast, kuidas välgud sähvisid, pakkudes samasugust vaatemängu nagu ilutulestikuraketid ja kõik oli korraga eredat valgust täis. Õhus lendles katkisi ajalehti, õllepurke, punane nokkmüts, ja kuskilt sadas auto kapotile kollane kummist vannipart, mis põrkas sellelt tänavale nagu põrkepall.

      Olime Essiga mu sünnipäeva auks juba ammu kontserdipiletid valmis ostnud. Meie sõprus ulatus enam kui kümne aasta taha: olime reisinud koos ümber maailma, lubanud Rooma rongijaamas riidu minnes teineteisega enam mitte ealeski suhelda, läinud kumbki oma teed ja kohtunud ööpäev hiljem alandlikena ühes Genova baaris. Olime mänginud õdesid ja armastajaid ning olnud teineteisele toeks ajal, kui kogu ülejäänud maailm tundus kokku varisevat. Selliseid inimesi nagu Essi ei kohta elus kuigi sageli: sõpra, kellega koos olles saad väljendada iga viimast kui mõtet ja tunnet. Ta on mulle nagu vanem õde, keda mul kunagi olnud ei ole.

      Tavastia klubi oli paksult rahvast täis. Tõugeldi ja trügiti, äikese raputav jõud oli meid kõiki ühtmoodi nakatanud, keegi ei suutnud rahuneda. Õhk haises õlle ja higi järele, bändi muusika müra mattis enda alla taeva ragina, publiku laul puuris kõrvu. Olime manööverdanud läbi liikuva inimsumma täitsa lava ette välja. Olime tantsinud end higiseks, liiga kiiresti ja liiga palju joonud ning saavutanud seisundi, kus väsimust enam ei tunne. Särk kleepus vastu selga ja rindu. Tundsime, et surma ei eksisteeri, kogu elu on alles ees ja noorus kestab igavesti.

      Täpselt sel hetkel märkasin fotograafi. Ta klõpsis pilte teha nii esinejast kui ka publikust, liikus väledalt ja osavalt, kuigi tema näol oli näha juba kurdusid ja ta silmaalused olid tumedad. Ega ma seda esimesel hetkel muidugi näinudki – vanust ja vastutustunnet. Loomulikult mitte. Nägin üksnes noort meest, kes oli oma tegevuses äärmiselt keskendunud. Vahepeal liikus fotograaf lava ette, peaaegu kitarristi ja solisti kõrvale, nagu oleks ka tema kuulunud bändi koosseisu, ja viskas end põrandale pikali. Mehes oli midagi jultunut ja samal ajal siirast ning ma ei suutnud temalt silmi lahti kiskuda. Samal hetkel pöördus fotoaparaat otse minu poole. Jahmusin ja tardusin paigale. Välk. Ja teine. Taeva välgusähvatused oleks justkui rokiklubisse üle kandunud. Mees tõstis pilgu. Tema silmad särasid ja ta vaatas mind häbematult ning mulle tundus, nagu näeks ta luba küsimata otse minu sisse.