Raamatu rahvas. Geraldine Brooks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma olen selle lähenemise mahategemiseks liiga palju artikleid kirjutanud. Raamatu restaureerimine selle tegemise ajal olnud seisundi saavutamiseks on nagu raamatu ajaloo peale sülitamine. Minu meelest tuleb raamat eelmistelt põlvkondadelt vastu võtta sellisena, nagu see meile anti, ning kahjustused ja kulumine peegeldavad mingil määral ju seda ajalugu. Minu silmis on minu ülesanne muuta raamat piisavalt stabiilseks, et seda saaks turvaliselt kasutada ja uurida, ning teha ainult täiesti möödapääsmatuid parandustöid. Sellest siin,“ jätkasin ma, osutades lehele, millel vinge heebrea kalligraafia kohal ilutses ruske plekilärakas, „võin ma võtta mikroskoopilise kiuproovi, siis saame kiude analüüsida ja võib-olla saame teada, millest see plekk tekkis – minu esimene pakkumine on vein. Aga täielik analüüs võib anda vihjeid selle kohta, kus raamat pleki tekkimise ajal asus. Ja isegi kui me seda praegu öelda ei saa, siis viiekümne või saja aasta pärast, kui laboritehnika on edasi arenenud, suudab seda teha mõni minu kolleeg. Aga kui ma selle pleki, selle niinimetatud kahjustuse, kemikaalidega eemaldaksin, kaotaksime võimaluse seda teada saada igaveseks.“ Tõmbasin hinge.

      Ozren Karaman vaatas mind, pilgus hämmastus. Tundsin end korraga väga ebamugavalt. „Vabandust, te muidugi teate seda kõike. Aga minu jaoks on see natuke nagu kinnisidee ja kui ma kord juba käima lähen …“ Vajusin järjest sügavamale iseenda kaevatud auku ja panin suu kinni. „Asi on selles, et nad andsid mulle ainult nädala raamatuga töötamiseks, nii et mulle kulub iga minut ära. Ma tahaksin tööga pihta hakata … Mul on veel kella kuueni õhtul aega, eks ole?“

      „Ei, mitte päris. Ma pean raamatu umbes kümme minutit enne täistundi ära viima, et see enne valvurite vahetust turvalisse kohta toimetada.“

      „Hästi,“ sõnasin ja sõitsin oma tooliga talle lähemale. Noogutasin pika laua teises otsas istuva turvameeskonna poole. „Kas oleks võimalik mõnest lahti saada?“

      Ta raputas oma kammimata pead. „Kahjuks jääme me kõik paigale.“

      Ma ei suutnud vastu panna ja lasin lendu ohke. Ma töötan esemetega, mitte inimestega. Mulle meeldib materjal, kiud, raamatu tegemiseks kasutatud ainete loomus. Ma tunnen lehekülgede tekstuuri ja materjale, iidsete pigmentide eredaid maatoone ja surmavaid toksiine. Kliister – ma võin kliistri teemal ükskõik kelle surnuks rääkida. Ma veetsin kuus kuud Jaapanis, et õppida kokku segama täpselt vajaliku tihedusega kliistrit.

      Eriti armastan ma pärgamenti. See on nii vastupidav, et võib kesta sajandeid, nii õrn, et selle võib hävitada üksainus hooletu hetk. Üks põhjus – olen selles täitsa kindel –, miks see töö mulle anti, on see, et ma olen pärgamendist nii palju ajakirjaartikleid kirjutanud. Ma oskan ainult nahapooride suuruse ja paigutuse põhjal öelda, et minu ees olevad pärgamendid on tehtud praeguseks välja surnud paksu karvaga Hispaania mägilamba nahast. Aragóni ja Kastiilia kuningriigist pärinevaid käsikirju saab dateerida enam-vähem saja aasta sisse, mil see tõug oli kohalike pärgamenditegijate jaoks ainuke toormaterjal.

      Pärgament on tegelikult loomanahk, aga see näeb välja ja tundub katsudes teistmoodi, sest nahakiud on venitamise teel ümber korraldatud. Kui seda niisutada, saavad kiud tagasi oma algse, kolmemõõtmelise võrgustiku kuju. Ma olin muretsenud, et metallkarbi sees on tekkinud kondensatsioon või et raamat on transpordi käigus loodusjõudude meelevalda sattunud. Aga polnud tõsisemaid jälgi kummastki. Mõnel lehel oli näha vanema veekahjustuse jälgi, aga mikroskoobi all nägin tuttavat kuubikukujuliste kristallide kirmet: NaCl, tuntud ka vana hea lauasoola nime all. Seda raamatut kahjustanud vesi oli ilmselt sederi peolauas kasutatud soolvesi, mis sümboliseerib Egiptuses olnud orjade pisaraid.

      Muidugi, raamat on enamat kui tema valmistamiseks kulunud materjalide summa. See on inimese mõistuse ja käte abil valminud ese. Kullassepad, kiviraidurid, kirjutajad, köitjad – nende inimeste seltsis tunnen ma end mugavalt. Mõnikord, vaikuses, räägivad need inimesed minuga. Nad lasevad mul näha oma kavatsusi ning see aitab mul mu tööd teha. Mulle tegi muret, et kustos oma headest kavatsustest ajendatud põhjalikkusega või politseinikud oma raadiote vaikse taustamüraga peletavad need sõbralikud vaimud eemale. Ja mul oli hädasti nende abi vaja. Õhus oli nii palju küsimusi.

      Alustuseks: enamik sellistest raamatutest, mille tegemisel on kasutatud nii kalleid pigmente, on valmistatud kasutamiseks paleedes või katedraalides. Aga haggadad kasutatakse ainult kodus. See sõna on pärit heebrea sõnatüvest hgd, „rääkima“, ning tugineb piiblikäsule, mille järgi vanemad peavad oma lastele jutustama lugu Egiptusest väljarändamisest. On olemas väga erinevaid „jutustusi“ ning iga juudi kogukond on sajandite jooksul kujundanud oma versiooni sellest kodus tähistatavast pühast.

      Aga mitte keegi ei tea, miks see haggada illustreeriti paljude miniatuursete maalidega ajal, mil suurem osa juutidest pidas kujutavat kunsti piiblikäskude rikkumiseks. Oli ebatõenäoline, et ühelgi juudil oleks olnud võimalik õppida raamatus esitatud meisterlikke maalitehnikaid. Maalide stiil ei erinenud palju kristlike illustraatorite omast. Ometi oli enamikul miniatuuridest kujutatud piiblistseene nii, nagu neid on tõlgendatud midrašis ehk juudi piibliseletuses.

      Keerasin pärgamendilehte ja leidsin end äkitselt jõllitamas illustratsiooni, mis on üles keerutanud rohkem teaduslikke spekulatsioone kui ükski teine. See oli kodune stseen. Riiete järgi otsustades Hispaaniast pärit juudi perekond istub paasapüha laua ümber. Me näeme rituaalset toitu, matsasid, millega mälestatakse neid hapendamata leibasid, mida vanad heebrealased küpsetasid kiiruga ööl enne Egiptusest põgenemist, lambakooti, millega mälestatakse ustele määritud talleverd, mis sundis surmainglit juutide majadesse sisenemata edasi minema. Pereisa, kes nõjatub kombe kohaselt tooliseljale, näitamaks, et ta on vaba mees, mitte ori, on suule tõstnud kuldse pokaali ja tema kõrval olev väike poeg hoiab pikale sirutatud käes karikat. Peent kleiti ja pidupäevale kohast peaehet kandev pereema istub häirimatult. See stseen on ilmselt portree perekonnast, kes lasi selle haggada endale valmistada. Aga laua ääres on veel üks naine, kelle nahk on eebenikarva ning kes kannab safrankollast rüüd ja hoiab käes matsatükki. Teenijanna kohta on ta liiga peenelt riides ning ta osaleb juudi riituses nagu kõik teised – selle safrankollases rüüs Aafrika naise isik on raamatut uurinud teadlastes terve viimase sajandi segadust tekitanud.

      Uurisin raamatut tahtlikult aeglaselt ja tegin iga lehekülje seisukorra kohta märkmeid. Iga kord, kui pärgamendilehte keerasin, kontrollisin ja kohendasin aluse asendit. Raamatut ei tohi kunagi pinge alla seada – see on konservaatori kõige tähtsam reegel. Aga inimesed, kellele raamat oli kuulunud, olid tundnud talumatut pinget: pogrommid, inkvisitsioon, pagendus, genotsiid, sõda.

      Kui jõudsin heebreakeelse teksti lõppu, nägin teises keeles, teise käega kirjutatud kirjarida. Revisto per mi. Gio. Domenico Vistorini, 1609. Ladina keeles, kirjutatud Veneetsia stiilis, tõlkes tähendab see: „Minu läbi uuritud.“ Kui poleks olnud neid kolme sõna, mille kirjutas paavsti inkvisitsiooni ametlik tsensor, oleks raamat võinud samal aastal Veneetsias hävida ja mina poleks kunagi üle Aadria mere Balkani poolsaarele sattunud.

      „Miks sa selle päästsid, Giovanni?“

      Tõstsin kulmu kortsutades pilgu. See oli doktor Karaman, raamatukoguhoidja. Ta kehitas vabandavalt õlgu. Ta ilmselt arvas, et mind ärritab töö katkestamine, aga tegelikult üllatas mind hoopis see, et ta ütles välja mul endal mõttes mõlkunud küsimuse. Vastust ei teadnud keegi, samamoodi nagu ei teata ka seda, kuidas või miks – ega isegi seda, millal – oli raamat siia linna sattunud. 1894. aastast pärinevalt arvelt võis lugeda, et raamatu oli raamatukogule müünud üks Koheni nime kandev isik. Aga mitte kellelgi polnud pähe tulnud müüjat küsitleda. Ja pärast teist maailmasõda, mille käigus kaks kolmandikku Sarajevo juutidest hukati ning linna juudi kvartal rüüstati, ei olnud linna jäänud enam ühtegi Koheni, kellelt küsida. Ka siis oli raamatu natside käest päästnud muslimist raamatukoguhoidja, kuid tema teo kohta oli teada vähe üksikasju ja needki rääkisid üksteisele vastu.

      Kui СКАЧАТЬ