Urantia Raamat. Urantia Foundation

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ (56.4) Laiemas tähenduses aga on kosmose näilised „juhused” kahtlemata osake Lõpmatu aegruumilise avastusretke piiritletud näitemängust, kus ta igavesti korraldab Absoluute.

2. Jumal ja loodusmaailm

      4:2.1 (56.5) Loodusmaailm on piiratud tähenduses Jumala füüsiline rüü. Jumala käitumist või tegutsemist hoiavad tagasi ja teisendavad mõneks ajaks kohalikule universumile, tähtkujule, süsteemile või planeedile kavandatud katselised plaanid ning arenguteed. Kogu kaugustesse küündivas tervikuniversumis tegutseb Jumal vastavalt hästimääratletud, muutumatule ja ümberlükkamatule seadusele, kuid ta muudab oma tegevust aitamaks kaasa iga universumi, tähtkuju, süsteemi, planeedi ja isiksuse kooskõlastatud ning tasakaalustatud toimimisele vastavalt arenguliste piiritletud projektide avaldumisele seoses kohalike asjade, eesmärkide ja plaanidega.

      4:2.2 (56.6) Niisiis on loodusmaailm sureliku inimese meelest muutumatu Jumaluse ja tema vääramatute seaduste aluspõhi ja põhitaust; neid seadusi teisendab, kallutab ühes ja teises suunas või pöörab segi kohalike plaanide, eesmärkide, arenguteede ning tingimuste toime. Need on vastu võtnud ja neid teostavad kohaliku universumi, tähtkuju, süsteemi ja planeedi jõud ning isiksused. Näiteks kui Jumal on Nebadonile ette kirjutanud oma seadused, teisendavad neid selle kohaliku universumi Looja-Poja ja Loova Vaimu plaanid. Lisaks sellele mõjutavad nende seaduste toimimist mõnede teie planeedil elavate oma kohustusi täitmata jätvate ja mässulise meelega olendite vead; need olendid kuuluvad teie otsesesse planeedisüsteemi Sataniasse.

      4:2.3 (56.7) Loodusmaailm on kahe kosmilise mõju aegruumiline tulemus: neist esimene on Paradiisi Jumaluse vääramatus, täiuslikkus ja kõlbelisus, teine aga nii kõige kõrgemate kui ka kõige madalamate Paradiisi-väliste olendite katselised plaanid, eksimused tegevuses, allumatusest johtuvad vead, arengu ebaküpsus ja puudulik tarkus. Seega läbib loodusmaailma igavikuringist lähtuv ühtlane, muutumatu, majesteetlik ja imeline joon. Igas universumis, igal planeedil ja iga üksikisiku elus teisendavad, piiritlevad ning vahest koguni rikuvad seda loodusmaailma arenevate süsteemide ja universumite olendite teod, väärsammud ja reetlikkus, seepärast peabki loodusmaailm olema pidevalt muutuv, lisaks kapriisnegi — ehkki oma sügavama aluse poolest kindel — ning vahelduv vastavalt kohalikus universumis toimuvale.

      4:2.4 (57.1) Loodusmaailm on Paradiisi täius jagatuna lõplikult valmimata universumite ebatäielikkuse, pahe ja patuga. Seega väljendab kõnealune jagatis nii täiuslikku kui ka osalist, nii igavest kui ka ajalikku. Pidev evolutsioon teisendab loodusmaailma, avardades seal sisalduvat Paradiisi täiuslikkust ja kahandades selles leiduvaid suhtelise reaalsuse pahesid, vigu ja ebakõlasid.

      4:2.5 (57.2) Jumal pole isikuliselt kohal ei loodusmaailmas ega üheski loodusjõus, sest loodusmaailm kui niisugune kujutab endast nähtust, kus Jumala kõikse seaduse paradiislikele alustele on seatud pidevalt avarduva evolutsiooni ebatäius ja mõnikord ka mässulise vastuhaku tagajärjed. Sellisel kujul, nagu ta esineb Urantia-sarnastes maailmades, ei saa loodusmaailm ealeski olla kõikselt targa ja lõpmatu Jumala õige väljendus, tõeline kujutis ega ehe portree.

      4:2.6 (57.3) Teie maailmas kujutab loodusmaailm endast kohaliku universumi arenguplaanidest ohjeldatud täiuslikkuse seadusi. Kui koomiline on kummardada loodusmaailma sellepärast, et piiratud, kammitsetud tähenduses on ta Jumalast täidetud, sellepärast, et ta on universaalse ja seega jumaliku väe üks faas! Loodusmaailm on ka kosmilisse evolutsiooni kuuluva universumieksperimendi arengu, kasvu ja edenemise lõpuleviimata, mittetäielike ja ebatäiuslike tagajärgede üks ilminguid.

      4:2.7 (57.4) Loodusmaailma ilmsed vead ja puudujäägid ei osuta vastavatele puuetele Jumala olemuses. Pigem kujutavad need ebatäiuslikkuse märgatavad avaldused endast vaid paratamatuid filmilindi katkemisi lõpmatusefilmi igavesel seansil. Just need vigadest tingitud jätkuva täiuslikkuse katkestused võimaldavad ainelise inimese piiritletud meelel ajas ja ruumis põgusalt silmata jumalikku reaalsust. Inimese arenevale meelele näivad jumalikkuse ainelised avaldused vigaste ning puudulikena ainult seepärast, et surelik inimene vaatab loodusmaailma ilminguid kangekaelselt ikka ainult oma looduslike silmadega — inimesele omase nägemisega, mida ei abista ei morontia mota ega ilmutus, esimese kompensatoorne aseaine ajamaailmades.

      4:2.8 (57.5) Loodusmaailma on moonutanud, tema imekaunist nägu armistanud ja palet närtsitanud nende loendamatute olendite mässamine, ekslik käitumine ja väär mõtlemine, kes on ise küll osakesed loodusest, kuid aidanud aegade vältel kaasa tema väärastumisele. Ei, loodus ei ole Jumal. Loodusmaailm ei ole kummardamisobjekt.

3. Jumala muutumatu iseloom

      4:3.1 (57.6) Liiga kaua on inimene mõelnud Jumalast kui kellestki endataolisest. Jumal ei kadesta, ei ole kadestanud ega hakka ka kunagi kadestama inimest või ükskõik millist teist olendit universumite universumis. Teada, et Looja-Poeg oli kavandanud inimese planetaarse loomistöö meistriteosena kogu maa valitsejaks, ning näha teda siis omaenese madalate kirgede vallas, kummardamas puust, kivist, kullast ja isekatest püüdlustest voolitud ebajumalaid — need eemaletõukavad vaatepildid äratasid Jumalas ja tema Poegades pahameele inimese pärast, aga mitte tema vastu.

      4:3.2 (57.7) Igavene Jumal ei suuda tunda raevu ega viha nende inimomaste tunnete tavatähenduses — nii, nagu inimene neid reaktsioone mõistab. Need emotsioonid on madalad ja põlastusväärsed; vaevalt küll väärivad nad seda, et neid nimetataks inimlikeks, veel vähem jumalikeks. Niisugused tunded on Kõikse Isa täiuslikule olemusele ning armust kantud iseloomule täiesti võõrad.

      4:3.3 (58.1) Suur, väga suur osa neist raskustest, mida Urantia surelikel tuleb Jumala mõistmiseks ületada, johtub Luciferi mässu ja Caligastia reetlikkuse kaugeleulatuvatest tagajärgedest. Maailmades, mida ei ole patu pärast isoleeritud, suudavad arengurassid täpsemini sõnastada palju paremaid käsitusi Kõiksest Isast ning nende arusaamad ei ole nii segased, moonutatud ega väärastunud.

      4:3.4 (58.2) Jumal ei kahetse eales seda, mida ta on kunagi teinud, teeb praegu või tulevikus. Ta on kõiktark, samal ajal ka kõikvõimas. Inimese tarkus sünnib inimkogemusse kuuluvatest katsetest ja eksitustest. Jumala tarkus sisaldub lõpmatu, kõikse ja sügava mõistmise määratlematus täiuses ning see jumalik eelteadmine suunab tõhusalt loovat vaba tahet.

      4:3.5 (58.3) Kõikne Isa ei tee eales midagi niisugust, mille pärast tuleks hiljem kurvastada või kahetseda, kuid tema Looja-isiksuste kavandatud ja loodud tahteolendid eri universumites kutsuvad oma ebaõnnestunud valikutega mõnikord Loojate-vanemate isiksustes esile jumaliku kurbustunde. Aga vaatamata sellele, et Isa ei tee vigu ega tunne kahetsust või kurbust, on ta olend, kellele on omane isalik kiindumus. Kahtlemata muutub ta süda kurvaks, kui tema lapsed ei suuda jõuda vaimsetele tasanditele, mis on neile täiesti jõukohased selle abi toel, mida surelikele nii heldesti pakuvad universumite vaimsete saavutuste plaanid ning kavad.

      4:3.6 (58.4) Ajalik piiritletud meel ei suuda aduda Isa lõpmatut headust, nii peabki suhtelise headuse kõikide faaside mõjusaks demonstreerimiseks leiduma alati kontrast suhtelise pahe (mitte patu) näol, millega headust võrrelda. Jumaliku headuse täiust võib ebatäiuslik surelik mõista ainult seetõttu, et see satub kontrasti aja ja mateeria suhete suhtelise ebatäiuslikkusega kosmose liikumistes.

      4:3.7 (58.5) Jumala iseloom on lõpmatult üleinimlik, seepärast peabki niisugust jumalikku olemust isikustama, nagu see sünnib Jumalikes Poegades, enne kui inimese piiritletud meel suudab seda kas või usu läbi tajuda.

4. Jumala äratundmine

      4:4.1 (58.6) Jumal on kogu universumite universumis ainuke püsiv, enesesolev ja muutumatu olend. Ei leidu midagi, mis oleks temast väljaspool, tema jaoks pole olemas ei minevikku ega tulevikku. Jumal on kindlasuunaline eesmärgipärane СКАЧАТЬ