Urantia Raamat. Urantia Foundation

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kanalites. Need hõõguvad päikesed lõõmavad lõputult edasi, sest nad saavad oma ainekadusid täiendada kosmoseenergiast ja muust analoogilisest ringlevast energiast. Kuid neist taaslaadimise peakanalitest kaugele jäävad päikesed on määratud energiast tühjenema — järk-järgult jahtuma ja lõpuks läbi põlema.

      41:7.15 (464.2) Neid surnud või surevaid päikesi võib noorendada kokkupõrkel saadav löök või siis saab neid taas laadida teatavate mittehelendavate kosmosesaartega või lähedal asuvate väiksemate päikeste või süsteemide gravitatsiooni arvel. Enamik surnud päikesi teeb kirjeldatud või muudel arenguviisidel läbi taaselustumise. Need, mis jäävad uuesti laadimata, on määratud hävima massiplahvatuse läbi, kui gravitatsioonist põhjustatud aine tihenemine saavutab energiarõhu, mis on ultimaatonite tihenemise kriitiline piir. Need kaduvad päikesed lähetavad seega energiat selle kõige haruldasemas vormis, mis sobib imeliselt varustama energiaga teisi, soodsamalt paiknevaid päikesi.

8. Päikeseenergia reaktsioonid

      41:8.1 (464.3) Kosmoseenergia kanalitega ühendatud päikestes vabaneb päikeseenergia mitmesuguste keeruliste tuumareaktsioonide ahela kaudu, millest kõige tavalisem on vesiniku-süsiniku-heeliumi reaktsioon. Selles muundumises toimib süsinik energiakatalüsaatorina, sest vesinikku heeliumiks muundav protsess ei muuda süsinikku tegelikult mitte mingil viisil. Teatavates tingimustes kõrgel temperatuuril tungib vesinik läbi süsiniku tuuma. Et süsinik ei saa kinni hoida rohkem kui nelja prootonit, hakkab ta küllastusastmeni jõudes samapalju prootoneid kiirgama, kui tuleb uusi. Selles reaktsioonis saavad sisenevatest vesinikuosakestest välja tulles heeliumiaatomid.

      41:8.2 (464.4) Vesinikusisalduse vähenemine suurendab päikese heledust. Lõpuni põlevates päikestes saavutab heledus maksimumi vesiniku ammendumisel. Pärast seda piiri säilib heledus tänu gravitatsioonist põhjustatud kokkutõmbumisele. Niisugune täht muutub lõpuks niinimetatud valgeks kääbuseks, äärmuseni tihenenud keraks.

      41:8.3 (464.5) Kui suurtes päikestes — väikestes rõngasududes — on vesinik ammendunud ja gravitatsiooniline kokkutõmbumine alanud ning kui see taevakeha ei ole piisavalt läbipaistmatu, et säiliks välimisi gaasipiirkondi toetav rõhk, vajub see päike äkki kokku. Gravitatsioonilis-elektrilised muutused tekitavad suurel hulgal pisikesi elektripotentsiaalita osakesi, mis pääsevad päikese sisemusest kergesti välja, põhjustades hiiglasliku päikese kokkulangemise mõne päeva jooksul. Andromeeda udu hiiglasliku noova kokkuvarisemise umbes viiskümmend aastat tagasi põhjustas just niisugune „paoosakeste” põgenemine. See tohutu täht varises kokku Urantia aja järgi neljakümne minutiga.

      41:8.4 (464.6) Tavaliselt jääb see tohutu väljatunginud ainekogus suurte udugaasipilvedena jahtuva päikese ülejäänud osa lähedusse. Sellega on seletatav ka paljude korrapäratute udude päritolu, näiteks Vähi udu tekkis umbes üheksasada aastat tagasi ning selles on praegugi veel näha emasfäär kui üksildane täht korrapäratu udumassi keskme lähedal.

9. Päikese stabiilsus

      41:9.1 (465.1) Suuremad päikesed hoiavad oma elektrone nii tugeva gravitatsiooniga kinni, et valgus pääseb välja vaid võimsate röntgenikiirte abiga. Need abistavad kiired tungivad läbi kogu kosmose ning aitavad säilitada energia ultimaatonlikke põhiühendusi. Päikese algusaegade suured energiakaod pärast maksimumtemperatuuri saavutamist — ligikaudu 19 400 000 kraadi — ei tulene mitte niivõrd valguse kiirgumisest kui ultimaatonlikust lekkest. Ultimaatonite energiad pääsevad kosmosesse ja hakkavad seal osalema elektronide ühendamises ja energia materialiseerimises, see on päikese noorusaegade tõeline energiatorm.

      41:9.2 (465.2) Aatomid ja elektronid alluvad gravitatsioonile. Ultimaatonid ei allu kohalikule gravitatsioonile, ainelise külgetõmbe vastastikusele mõjule, kuid nad on täiesti kuulekad absoluutsele ehk Paradiisi gravitatsioonile, universumite universumi universaalse ja igavese ringi liikumissuunale ja tiirlemisele. Ultimaatonlik energia ei kuuletu lähemal või kaugemal paiknevate ainemasside lineaarsele ehk otsesele gravitatsioonitõmbele, kuid see tiirleb alati kaugele ulatuva loodu suurt ellipsit mööda.

      41:9.3 (465.3) Teie enda keskne Päike kiirgab peaaegu sada miljardit tonni tegelikku ainet aastas, hiiglaslikud päikesed aga kaotavad oma kasvu algul, esimese miljardi aasta jooksul ainet vapustaval määral. Päikese elu stabiliseerub pärast sisetemperatuuri tõusu maksimumini, mil hakkab eralduma aatomisisene energia. Ja just selles kriitilises punktis kalduvad suuremad päikesed kramplikult pulseeruma.

      41:9.4 (465.4) Päikese stabiilsus sõltub täielikult gravitatsiooni ja soojuse vahelise võitluse tasakaalust — tohututest rõhkudest, mida tasakaalustavad kujuteldamatult kõrged temperatuurid. Päikese sisegaaside elastsus toetab mitmesugusest ainest koosnevaid välimisi kihte, ja kui gravitatsioon on soojusega tasakaalus, võrdub välimiste ainete kaal täpselt alumiste ja sisemiste gaaside temperatuurirõhuga. Paljudes nooremates tähtedes põhjustab jätkuv gravitatsiooniline tihenemine sisemuse temperatuuri edasise tõusu. Sisetemperatuuri tõustes aga muutub üligaaside tuulte sisemine röntgenikiirguse rõhk nii kõrgeks, et päike hakkab gravitatsiooni ja soojuse vahelise tasakaalu taastamiseks oma välimisi kihte kesktõukejõu mõjul kosmosesse paiskama.

      41:9.5 (465.5) Teie Päike on juba ammu saavutanud suhtelise tasakaalu paisumis- ja kokkutõmbumistsüklite vahel, mis noorematel tähtedel põhjustavad hiiglaslikke pulsatsioone. Teie Päike saab peagi kuus miljardit aastat vanaks. Ta läbib praegu oma kõige ökonoomsemat perioodi. Praeguse efektiivsusega särab ta veel rohkem kui kakskümmend viis miljardit aastat. Tõenäoliselt tuleb tal ka osaline efektiivsuse langusperiood, mis on niisama pikk kui tema noorusaeg ja stabiilne periood kokku.

10. Asustatud maailmade päritolu

      41:10.1 (465.6) Mõned muutlikud tähed, mis on maksimaalse pulseerimise staadiumis või selleni jõudmas, tekitavad praegu allsüsteeme, millest paljud kujunevad lõppkokkuvõttes teie enda Päikese ja selle ümber tiirlevate planeetide sarnaseks. Teie Päike oli just niisuguses võimsa pulseerimise seisundis, kui tema lähedale jõudis massiivne Angona süsteem ja Päikese välispinnalt hakkas lausa ojadena — pideva vooluna — eralduma ainet. Protsess jätkus üha suurema ägedusega kuni taevakehade maksimaalse lähenemiseni, mil jõuti Päikese koospüsimise piirini ning Päikesest purskus välja tohutu ainekogus, teie Päikesesüsteemi esivanem. Samasugustes oludes võib ligitõmbava taevakeha maksimaalne lähenemine tõmmata mõnikord ära terved planeedid, isegi neljandiku või kolmandiku päikesest. Nendest suurtest pursetest moodustuvad teatavad iseäralikud pilvedesse mähkunud maailmad, sfäärid, mis on üsna sarnased Jupiteri ja Saturniga.

      41:10.2 (466.1) Enamik päikesesüsteeme on aga hoopis teistsuguse päritoluga kui teie oma ning see kehtib isegi nende kohta, mis tekkisid gravitatsiooniloodete mõjul. Ent kuidas maailm ka poleks moodustunud, kujundab gravitatsioon alati sellest päikesesüsteemi tüüpi loodu, see tähendab, keskse päikese või tumeda saare koos planeetide, nende kaaslaste, kuude ja meteooridega.

      41:10.3 (466.2) Üksikmaailmade füüsilise oleku individuaalsed aspektid on suures osas määratud tekkeviisiga, astronoomilise asendiga ja füüsilise keskkonnaga. Tähtsad tegurid on ka vanus, suurus, pöörlemiskiirus ja läbi kosmose liikumise kiirus. Kuid gaaside kokkutõmbumisega või tahke aine lisandumisega tekkinud maailmadele on iseloomulikud mäestikud, ja kui need maailmad ei ole liiga väikesed, siis nende varase eluea jooksul ka vesi ja õhk. Sulaolekus taevakehadest lahtirebenenud või kokkupõrkamisel tekkinud maailmad on mõnikord ilma ulatuslike mäeaheliketa.

      41:10.4 (466.3) Kõigi nende uute maailmade varasematel ajastutel on sageli maavärinaid ning neid kõiki iseloomustavad suured füüsilised vapustused. See kehtib eriti gaaside kokkutõmbumisest tekkinud sfääride kohta, maailmade kohta, mis on sündinud mõne üksikpäikese varase tihenemise ja СКАЧАТЬ